Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ niisugune veendumus, mida sa arvad olevat endale üdini omase. Seega võid sa näiteks öelda: „Kui kõik ebaoluline kõrvale jätta, tunnen ma enda kohta seda” või „Südames tunnen ma, et …” või „Sügaval sisemuses tunnen ma nii”. Põhiveendumused, mis sul enda kohta on, võivad paljugi rääkida. Kui need on aktiveeritud, võivad nendega kaasneda väga tugevad tunded ja emotsioonid. Seetõttu nimetavad kognitiivterapeudid neid veendumusi mõnikord „kuumadeks veendumusteks”, viidates nende emotsionaalsele jõule. Me kukume milleski läbi ning meid valdab uppumis- või häbitunne. Armsam viskab keset vaidlust toru hargile ja ütleb, et ei taha meiega enam välja minna, ning see rabab meid nii, et tunneme, nagu oleksime saanud hoobi kõhtu. Harilikult on need emotsioonid ja tunded, mis meid kõigepealt rabavad, alles hiljem saame aru, et need tunded on seotud põhiveendumustega ja meie ideedega iseenda kohta. Kui armsam suhte lõpetab, paneme me imeks: „Mida me ometi valesti tegime, et ta meist eemale tõmbus?” Kui inimesel on enda kohta juba eelnevalt olemas lapsepõlvest pärit negatiivsed veendumused (näiteks, et ta ei ole kuigi armastusväärne), võib näha, et suhte lõppemisest tulenev „emotsionaalne hoop” aktiveerib ka need põhiveendumused, andes inimesele veel ühe hoobi (veendumuse, et teda ei saa armastada).

      Iseenda või oma võimete kohta kehtivad negatiivsed veendumused võivad muutuda pigem summutatuks või latentseks kui aktiivseks. Kuid kui elus leiab aset pöördeline sündmus (näiteks lõpeb oluline paarisuhe), võivad lapsepõlves välja kujunenud varased veendumused ja ideed tagasi tulla. Seega võime me väärtusliku suhte kaotust leinates selgitada toimunut just neile põhiveendumustele viidates, öeldes näiteks: „See suhe lõppes sellepärast, et mind ei ole võimalik armastada.” Ammu välja kujunenud negatiivne veendumus või idee mõjutab seda, kuidas me tajume praegu toimuvaid sündmusi, ja kuna me (praegu) tõlgendame informatsiooni negatiivselt, et see sobituks meie veendumusega selle kohta, et me oleme (näiteks) ebaarmastusväärsed, jääb veendumus püsima.

      Vaatame veel ühte näidet. Sally kasvas üsna hüljatud lapsena. Kui ta oli veel suhteliselt väike, ütles ema talle, et kui ta Sallyt ootama hakkas, pidi ta abielluma. Kahjuks polnud abielu õnnelik ning ema juurdles ühtelugu, mis oleks võinud teisiti olla, kui ta poleks rasedaks jäänud. Ta ütles sageli: „Kui sind poleks olnud, oleksin ma teinud seda ja toda.” Sally tundis, et ema pidas teda põhjuseks, miks ta polnud saanud oma elus rohkem asju ette võtta. Üldiselt polnud need märkused tehtud vihaga, vaid kahetsuse ja kurbusega. Aeg-ajalt oli Sally ema rõhukalt mõista andnud, et ta tahaks kodust lahkuda ja mujal elada. Sally oli neid vihjeid võtnud tõsise hülgamisähvardusena ning kujundanud endas aja jooksul välja teatud veendumused ja ideed: „Ma olen teistele ainult nuhtluseks. Minu pärast ei saa nad teha seda, mida tahavad. Inimesed tõepoolest ei soovi mind enda seltsi. Ma ei tohi teha midagi, mis nad eemale ajaks. Nad võivad mind igal hetkel maha jätta.”

      Sally kandis neid põhiveendumusi endas terve elu. Kui teiste inimestega tekkisid erimeelsused, tundis ta ärevust ja mõtles: „Ilmselt olen ma tüütu nuhtlus” või „Ma pean laskma teistel teha, mida nad tahavad.” Kui ta eales tundis, et teiste arvamus jäi tema omale alla või ta neid mingil moel alt vedas, tekitas see temas suurt süütunnet. Selle tulemusena oli enesekehtestamine (domineerival või enesekindlal moel käitumine) tema jaoks väga raske ja ta otsis pidevalt tõendeid selle kohta, et oli teistele üksnes koormaks. Kui talle oluline, pikka aega kestnud suhe poiss-sõbraga lõppes, mõtles Sally automaatselt: „Hüva, ma arvan, et tegelikult ei taha mind mitte keegi. Ma olen kõigile üksnes nuhtluseks. Mind ei armastata kunagi vaid minu enda pärast.”

      On oluline märkida, et need veendumused polnud sugugi kaalutletud ja ratsionaalsed, vaid laetud äärmiselt tugevate emotsioonide ja tunnetega. Kas sa suudad tajuda, kuidas Sally elu oli pidevalt täis stressi, sest ta ei tundnud end inimsuhetes kunagi päris kindlalt, vaid pidi pidevalt otsima ähvardusi? Kas sa näed, kuidas siis, kui tema elus toimusid halvad sündmused, muutsid ta mõtted ja veendumused stressitaseme pigem suuremaks, mitte ei leevendanud seda?

      Nagu arvata võid, peitus nende pinnal asuvate veendumuste kogumi all veel teinegi kogum. Siin asus suur hulk viha. Vajadus teistele kogu aeg ja igas asjas alla anda (alistades end seega pidevalt teiste inimeste vajadustele) oli tekitanud Sallys tunde, et see ei ole õiglane. Lõppude lõpuks polnud ju tema siia maailma sündimist nõudnud. Miks peaks ta siis pidevalt tegema ainult seda, mida teised tahavad? Miks oli teda nii võimatu armastada? Mõistagi arvas Sally, et kui ta ennast kehtestaks, jätaks see ta hülgamisähvarduste ja enese tüütu nuhtlusena tundmise ees kaitsetuks. Seega tuli need veendumused ja tunded „alla suruda” ja neid vältida. Lisaks tundis ta, et kuna ema oli tema hüvanguks teinud kõik mis suutis, polnud tal mingit õigust ema peale vihane olla. Isegi mõtlemine vihast, mida ema mahajätmisähvardus talle kaasa tõi, tekitas Sallys tunde, nagu oleks ta reetur – ning muidugi muutus stress veelgi painavamaks.

      Nagu näha võib – ja seda käsitleme me raamatus veel palju kordi – võivad meie mõtted viia meid depressiooniga tipnevasse allakäiguspiraali: stressi ja depressiooni küüsis olles tekib meil rohkem negatiivseid mõtteid. Ja kui meil on rohkem negatiivseid mõtteid, süveneb ka depressioon. Siin on ülevaade Sally veendumustest ja tunnetest ning sellest, kuidas need teda mõjutasid.

       Varase lapseea kogemused

      • Ema ütles, et kui mind poleks olnud, oleks ta saanud oma elus rohkem asju ette võtta.

      • Mure, et ema võib ühel päeval kodust päriseks ära minna.

       Põhiveendumused

      • Ma olen teistele nuhtluseks.

      • Ma takistan inimestel tegemast asju, mida nad tahavad teha.

      • Inimesed tegelikult ei soovi minu seltskonda.

      • Ma ei tohi teha midagi, mis inimesed minust eemale tõukaks.

      • Ma pean olema selline, nagu teised tahavad.

      • Viha väljendamine ja/või oma vajaduste kehtestamine võib kaasa tuua tõrjumise.

      • Ma pean armastuse eest tänulik olema.

      • Kui ma oma rahulolematust väljendan, siis olen halb ja vääritu inimene.

       Peamine käitumine

      • Liiga allaheitlik.

      • Väldib konflikte.

      • Ei algata asju, mida tegelikult soovib.

       Depressiooni vallandav sündmus

      • Paarisuhte purunemine; hinnatud inimese kaotus, kes süüdistas mind igav olemises.

       Tüüpilised mõtted

      • Ma olen teistele nuhtluseks.

      • Mul ei lähe asjad kunagi hästi.

      • Oleks parem, kui mind siin ei oleks.

      • Inimsuhted on lihtsalt liiga rasked.

      • Ma ei talu üksiolekut.

       Sümptomid

      • Halb uni ja kurnatus.

      • Pidev mõtlemine oma kaotusest ja enesesüüdistused.

      • Väärtusetuse tunne.

      • Rõõmustamise ja asjade nautimise võime kaotamine.

      • Tunne, СКАЧАТЬ