Stseene meie elust. Johanna Reeds

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Jõudsimegi kohale!” teatas Norman, peatudes Sara maja vastas ja kui naine jalgväravat avas, lisas:

      “Kuna ma heitsin valgust ühele nendest salapärastest nurjatustest, võiksite teie paluda oma noori sõpru, et nad mind rahule jätaksid. Ma ei tahaks oma maavaldusele veekraavi ümber kaevata.”

      “Polekski mõtet. Poisid ületavad selle parvedel.”

      Olukorra absurdsus ajas Normanit naerma. Kui ta naeris, muutus ta veelgi vastupandamatumaks ja Sara oleks teda hea meelega veel kord suudelnud.

      “Norman, kui te käituksite nagu normaalne inimene,” ütles ta ohates, “poleks meil teiega mingeid probleeme.”

      “No muidugi,” heitis mees kerge irooniaga, “usun, et mul oleks õige aeg alustada binoklitega äritsemist – eks varsti algab minu totaalne jälgimine.”

      “Kas teil on midagi selle vastu, et meie kandi inimesed end ohutult tunneksid?” imestas Sara, mõistmata mehe ärritust.

      “Sugugi mitte. Ma vaidlen vastu vaid sellele, et süütud inimesed selle all kannatavad.”

      “Kas tahate öelda, et teil ei ole midagi varjata?”

      “Mõistsite mind õigesti, preili!” Norman naeratas laialt. “Öised valvekorrad on teid nuhiks muutnud.”

      Norman pöördus ja hakkas oma maja poole sammuma.Häiritud vestlusest kangekaelse naabriga, läks Sara samuti koju, selle asemel et patrullimist jätkata. Tänaseks aitab.

      Ta sulges ukse ja nõjatus seljaga vastu seda. Norman oli musta töö ära teinud: juhtis ta tähelepanu kõrvale ja haaras otse oma embusesse.

      Kurat küll! Sara suundus vannituppa, tee peal riideid seljast koorides ja vaibale pildudes. Kas see pole mitte sümboolne? Esimene mees, kelle ta leidis pärast Nicki surma natukenegi huvitava olevat ja kes meenutas talle, et ta on naine, kutsudes temas esile iha, on inimesepelgur või, veelgi hullem, jalgalasknud kurjategija.

      Oleksin pidanud talle kõrvakiilu andma, kui ta suudlema ronis, taipas Sara hilinenult.

      Samal ajal istus Norman pimedas akna all ja vaatas, kuidas naabri juures süttisid üksteise järel lambid. Ta oli püüdnud Sarat hirmutada, kuid sellest polnud midagi välja tulnud – naine polnud argade killast.

      Lõpuks jõudis Norman järeldusele, et ta peab kiiresti linnast ära sõitma, enne kui ta Sarat uuesti suudleb või veel midagi hullemat juhtub.

      Homme. Homme hommikul sõidab ta selle maja juurde, mida ta peaaegu iga päev vaatamas oli käinud. Ilma igasuguse ettevalmistuseta teeb ta seda, mille pärast ta sellesse linnakesse tuli: kohtub oma isaga.

      6. peatükk

      JÄRGMISE PÄEVA VARAHOMMIKUL istus Norman autos isa maja vastas. Närvid olid viimseni pingul.

      Mine ja koputa uksele, käskis ta ennast, lõpeta see asi ükskord ära! Ja pärast seda tuleb sul Saint Edmundist otsekohe lahkuda, Sara Cole’i võludest kaugemale.

      Norman lõi peopesaga tugevasti vastu rooli.

      Miks see juhtus minuga just praegu? Miks just praegu komistasin ma naisele, kes suudab minus tundeid elustada? Miks, selle asemel, et keskenduda kohtumisele isaga, olen ma haaratud mõtetest naisest, kel on suured pruunid silmad ja süda, mis on avatud kõigile abivajajatele?

      Norman ohkas sügavalt ja pööras oma tähelepanu Gerard Bakerile. Isa ammune äraminek perekonna juurest oli põhjuseks, et Norman pole siiani suutnud oma eraelu korraldada, et kogu tema elu sisu oli töö ja ta oli muutunud inimpelguriks. Kui ta oma minevikus lõpuks selgusele saab, tekib tal ehk võimalus alustada normaalset elu.

      Aeg läks. Norman sundis end autost väljuma. Ta sammus ukse juurde ja koputas kergelt. Ei möödunud viit sekunditki, kui uks avanes ja aeg peatus.

      Norman oli sellest hetkest mõelnud ja unistanud peaaegu kakskümmend aastat, kuid praegu, kohtudes oma isaga näost näkku, ei teadnud ta, mida öelda. Mõlemal olid tumepruunid kastanivärvi juuksed, kuigi Gerardil, tõsi küll, juba hallisegused. Ka kehaehituselt olid mehed sarnased – pikka kasvu, laiaõlgsed. Baker vanemal oli siiani lame kõht, kuigi ta oli juba üle kuuekümne.

      “Kui oled kaupmees või suli, siis ära viida aega. Mul ei ole hinge taga pennigi,” soovitas Gerard keerutamata.

      “Usun meeleldi.”

      Norman surus rinnus alla kahjutunnet.

      Ta ei soovinud, et tal tekiks mingid tunded isa vastu, sest see oleks tähendanud, et vanamees talle midagi tähendab. See aga ei vastanud tõele.

      Gerard Baker arvas ilmselt, et tema ukse taga seisab mingi poolearuline. Tema silmadesse ilmus ärevus, ta tõmbus tagasi eeskotta ja valmistus ust sulgema, kuid Norman jõudis jala vahele panna.

      “Oota! Ma olen Norman!”

      “Jumal küll!” pomises Gerard ja ta silmis vilksatas lootusesäde.

      Jälle oli Normanil tunne, nagu lööks ta maaslamajat.

      Kuid kui ta meenutas noorema venna nägu, kelle sotsiaaltöötajad igaveseks ära olid viinud, aitas see tal süütundest vabaneda.

      “Astu sisse, Norman, astu sisse, palun!” lausus Gerard segaduses olles ja ust laiali lahti tehes.

      Norman astus üle läve ning isa tegi liigutuse, nagu tahaks ta poega emmata. Too aga sirutas tõrjuvalt käe ette. Gerard peatus ja ilmselt olukorda mõistes, noogutas aeglaselt.

      “Võta istet, pojake.”

      Mis siis ikka, mõtles Norman, võib ju ka istuda. Istume, räägime, ja ma esitan paar küsimust. Näiteks, miks ta perekonna maha jättis? Miks ta varastas minult ja Arthurilt poisikesepõlve ning nooruse? Kuidas ta üldse sai oma lastega nii alatult käituda? Pärast seda lähen ära ega meenuta teda enam kunagi.

      Vaadanud tillukese toa üle, istus ta kulunud kušetile. Ema oli rääkinud Normanile, et Gerard asus Saint Edmundisse hiljaaegu, alles möödunud aasta lõpus. Kus ta senimaani oli elanud, ema kas ei teadnud või ei tahtnud ütelda.

      Norman tundis, kuidas tal sees kõik keema läheb. Ta tundis tugevat soovi isale rusikatega kallale minna selle eest, et ta perekonna saatuse hooleks oli jätnud. Norman oleks tahtnud talle rääkida, kuidas ta tänaval elas ja jäätmetest toitus, kurbusest, mis ta elu oli mürgitanud. Samas ei soovinud ta, et Gerard teaks, et oma äraminekuga oli ta nii dramaatiliselt mõjunud oma poja saatusele. Ta ei tahtnud, et isa tunnetaks oma võimu nende üle.

      “Oota, ma keedan kohe kohvi,” ütles Gerard ja kadus kiiresti ukse taha.

      Norman tõmbas abitult käega üle juuste. Lõpuks oli saabunud tasumise tund, kuid ta ei teadnud, millest alata.

      Gerard pöördus tagasi kahe kohvikruusiga ja sirutas ühe poja poole. Norman hoidis hetke seda käes, soojendades peopesi ja kogudes mõtteid. Sa saad hakkama, julgustas ta ennast. Kui sa elus üldse midagi õppinud oled, siis on see raskuste ületamine.

      Gerard naeratas kohmetult, justkui kartes teha mõnd närvilist liigutust.

      “Ma tean, sa tahaksid minult paljude asjade kohta küsida…”

      “Ja-aah,” СКАЧАТЬ