Stseene meie elust. Johanna Reeds

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üles ja viis selle maja taha kinnisesse lehtlasse. Ta oleks pidanud hästi järele mõtlema, enne kui üüris maja sellises kohas, mida Nahum Lazarus oli nimetanud “sõbralikuks elurajooniks armsas linnas”. Kuid Norman oli laste varjupaikades ja hiljem lennukooli ühiselamus elades nii palju kannatanud, et otsustas, siis kui ta selleks võimeline on, üürida endale elamiseks maja koos krundiga, mitte aga korteri mitmekorruselises sipelgapesas või numbritoa hotellis. Nahum Lazarus oli ainus, kes nõustus talle üürima oma maja vaid kuuks ajaks, sellepärast haaraski Norman sellest pikemalt mõtlemata kinni.

      Ta ei osanud arvata, et tema silt kohalikes lastes sellist kõrgendatud huvi võiks esile kutsuda. Ta ise oli oma lapsepõlveaastad veetnud Šotimaa mägiasulas – seda selle ajani, kui isa pere maha jättis. Kui seal keegi sellise kuulutuse oleks üles pannud, ei oleks nemad vennaga küll seda puutunud.

      Normani huulile kerkis kibe naeratus. Kui päris täpne olla, siis iseloomult rahulik Arthur ei oleks teda, Normanit, küll lubanud silti sodida.

      Ibrikut tulele asetades tekkis Normani rindu tuttav raskustunne, mida ta tundis iga kord, kui ta oma nooremale vennale mõtles. Viimati nägi ta Arthurit, kui ta kaheksa-aastasena jõuga kodust ära viidi. Nädal enne seda oli nende ema kohtusaalis oma poegadest loobunud. Sellest ajast oli möödunud kakskümmend aastat.

      Nende aastatega oli Normani elus palju juhtunud. Pärast ebaõnnestunud katset saada teada oma venna asukoht “raskete teismeliste” juures, sai ta omal nahal tunda, mida õieti tähendab elu mahajäetud laste riikliku kasvatamise süsteemis. Järjekordsest varjupaigast jooksis Norman ära ja tema koduks sai tänav.

      Ta oli kogu maailma peale vihane, sest oli kaotanud oma perekonna. Terve aasta toitus ta prügikastides leiduvast. Ükskord sai ta julmalt peksa, seda siis, kui ta astus välja poisikese eest, kes talle Arthurit meenutas. Olles verest tühjaks jooksmas, suutis Norman end kuidagi lohistada kirikuni, kust lootis abi leida. Ja tõepoolest, sellest päevast alates muutus tema elu täielikult.

      Preester ja tema naine olid teismelise saatuse suhtes osavõtlikud. Nad saatsid ta kooli ja hoolitsesid tema eest igati. Olles väsinud hulkurielust, kuulas Norman tähelepanelikult oma heategijate soovitusi. Lõppkokkuvõttes transformeerus tema tigedus vastupandamatuks sooviks saata korda midagi suurt. Ta lõpetas keskkooli ja asus teenima kuninglikes õhujõududes. Lennukoolis õppides seadis ta endale lähiülesanded: lennata ja kindlasti üles otsida Arthur. Järgnevad aastad pühendas ta oma püstitatud eesmärkide saavutamisele. Normanist sai mereõhujõudude piloot, kuid pingutustele vaatamata venda ta siiski ei leidnud.

      Norman masseeris kaela ja ohkas sügavalt. Saint Edmundisse ei olnud ta tulnud mitte Arthuri pärast – vähemalt otseselt polnud see temaga seotud. Normanil oli vaja enda järel põletada kõik sillad, selle jaoks oli aga vaja rahu ja vaikust. Kuid kinnitades puule sildi, kaasnes sellega vaid ebameeldivusi kohalike poiste ja Sara Cole’i näol.

      Ta teadis, et naine tuleb tagasi. Teadis selle järgi, kuidas ta Jimmyt kaitses, kuidas teda, Normanit, sel hetkel vaatas, kui ta Arthurile mõtles. Bakerile tundus, et Saras on väga tugevalt välja arenenud emainstinkt. Selleks, et seda heasüdamlikku samariitlast endast eemale tõrjuda, tuleb tema ilmumisel rangemalt käituda. Kuid kas seda Norman tahtis?

      Võtnud pliidilt kohvi, jäi ta põrnitsema läikivat metallist valamut. Norman teadis, milline on tema järgmine samm. Jäi vaid küsimus, kas ta on valmis seda sammu astuma. Võib ta üldse kunagi selle sammu teha?

      4. peatükk

      SARA MARSSIS EDASI-TAGASI mööda salongi kitsas tkoridori, oodates klienti, kes pidi kella üheteistkümneks konsultatsioonile tulema. Ta elu veeres endist rada pidi. Pärast tutvumist Norman Bakeriga suhtus ta mehesse kahtlusega. Veelgi enam, ta ei saanud teda oma peast välja.

      Ta oleks tahtnud arutada seda probleemi oma targa ja kalkuleeriva abilisega, kes praegusel hetkel askeldas kõrvalolevas laos. Sara lootis, et Meganil õnnestub tema hirm hajutada. Kuid Rosabel Denpert, keda Sara oligi oodanud, kahjuks juba tuli. Tema järel sisenes meeldiva välimusega noor mees, nähtavasti peigmees.

      “Megan, kui veel kliente tuleb, siis tegele nendega,” ütles Sara vaikselt laoruumi ust avades ja lisas: “Muide, ma pean sinuga üht probleemi arutama. Tuleta mulle meelde, eks?”

      “Saab tehtud, boss!” vastas Megan reipalt. “Kõlab intrigeerivalt.”

      “Nii see ongi,” heitis Sara ja läks klientidele vastu.

      Rosabel, umbes kahekümneaastane elegantne sihvakas tütarlaps, pidi poolteise kuu pärast mehele minema. Täna oli ta kaasa võtnud oma peigmehe, et arutada läbi viimased nende abielu sõlmimist puudutavad probleemid. Sara oli ammu märganud, et peigmehi huvitasid pulmade korraldamise juures harva detailid. Sellepärast, olles paari väikese lauakese taha istuma pannud, pöördus ta peamiselt Rosabeli poole.

      “Mul on teile mõned küsimused. Teie vastused kannan ma kontroll-lehele, et te ei unustaks. Kas olete juba pruutneitsitele mõeldud kingid välja valinud?”

      “Mitte päris.”

      Rosabel võttis kotist kataloogi, mille Sara oli talle eelmisel külastusel andnud, ja hakkas maniküüritud sõrmega mööda ridu vedama.

      “Ma arvan, et kas ehted või väikesed mängutoosid, mille kaanel kaks papagoid. Mida sina arvad?” küsis ta peigmehelt.

      “Vali sina, mis sulle rohkem meeldib,” vastas too ja silitas pruudi kätt.

      Sara surus alla kadeda ohke. Ta tundis puudust mehe õrnusest. Ootamatult mõtles ta Norman Bakerile, kuid sama kiiresti heitis ta mõtte peast välja. Rosabel valis lõpuks siiski ehted ja Sara märkis selle oma nimekirja.

      “Kingitus peiupoisile?”

      Rosabel pöördus jälle peigmehe poole ja sai jällegi vastuseks:

      “Mul ükskõik, otsusta ise.”

      Tütarlaps muutus silmanähtavalt tusaseks ja valis pea pimesi Pelikani firma sulepea. Sara mõistis kohe, et on küpsemas konflikt.

      “Te peate omavahel läbi rääkima, mis päeva te töölt vabaks võtate, et abielutunnistuse järele sõita.”

      Rosabel vaatas jälle küsivalt peigmehele otsa. Sara hoidis hinge kinni ja keelitas teda mõttes: ära ütle jälle “mul ükskõik”.

      “Mul ükskõik,” vastas noormees.

      Rosabel plahvatas.

      “Gilbert, miks sa üldse minuga siia tulid, kui sul kõik ükskõik on?” hüüatas ta, pisarad silmis.

      Gilbert vaatas pruuti hämmeldunult, võttis käe tema käelt ja tõusis, lausudes:

      “Ma ootan sind autos.”

      Ja läks ukse juurde.

      Rosabel tormas talle järele. Hetkeks nad žestikuleerisid tuliselt, püüdes teineteisele midagi tõestada ja varsti pöördus Rosabel pisaratest märja näoga tagasi. Sara sirutas tujust ära tütarlapsele salvrätikute paki, mis tal sellisteks puhkudeks varutud oli, ja palus tal istet võtta. Siis küsis ta osavõtlikult:

      “Saan ma aidata?”

      Sara kaastundlik toon, mis oli välja töötatud psühholoogina praktiseerides, avaldas mõju ja Rosabel laskus toolile.

      “Ma ei mõista Gilbertit,” kaebles ta valjusti nina luristades. СКАЧАТЬ