Stseene meie elust. Johanna Reeds

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Naised väljendavad oma suhtumist harilikult sõnadega, mehed aga tegudega. See, et teie peigmees teiega koos siia tuli, räägib tema kasuks. Ja ta hoidis teie kätt.”

      Sara naeratas.

      “Arvan, et ta annab teile lihtsalt vabad käed, sest tahab, et pulmad oleksid teie maitse järgi korraldatud.”

      “Et ma oleksin õnnelik?”

      “Just nii,” kinnitas Sara, märgates rahuloluga, et tema selgitus oli märki tabanud. “Mis nüüd, kas käime nimekirja läbi või tulete veel üks kord?”

      “Parem tulen veel kord – emaga. Aga suur tänu teile!”

      See polnud just kõige parem variant. Sara oli juba missis Denpertiga kohtunud.

      Parem teha tegemist ükskõiksuseni järeleandliku Gilbertiga kui enesekeskse ja kõiketeadva daamiga, kes üheaegselt jõuab uhkustada nii oma heal järjel olekuga kui ka kaevelda õnnetute pulmade üle. Igatahes saab Rosabel endale mehe, kellega tal iseloomu arvestades on parem elada kui emaga. See kõik sundis Sarat naeratama. Aknast nägi ta, kuidas Rosabel teda auto juures ootava Gilberti juurde läks. Nad kallistasid teineteist ja suudlesid pikalt. Sara kujutlusse kerkis jälle Norman Bakeri kuju, kes teda sama kirglikult oma tugevate, muskliliste kätega enda vastu surub. Ta kujutas ette, kuidas üks käsi tema taljele ja teine puusale langes, seejärel tuharatele ja…

      Tema selja taga vilistas Megan.

      “Ohoo! Mida sa neile kahele tuvikesele ütlesid, Sara? Nüüd saab neid teineteisest lahti vaid voolikuga vett vahele lastes.”

      Sara fantaasia lõhkes nagu seebimull. Ta pöördus järsult, lootes, et tema põsed samamoodi ei lõkenda nagu põleb tema keha.

      “Ma andsin pruudile enne pulmi pisut nõu.”

      “Kui sa niimoodi suudad mehe ja naise kokku viia, siis ütle palun, miks sa ise nii kauaks üksikuks oled jäänud?”

      “Ma olen kaotanud lootuse armastust leida.”

      Sara vaatas jälle Rosabeli ja Gilbertit, kes lõpuks autosse istusid. Ta teadis, kuhu paarike suundub ja temas ärkas kadedus.

      “Arvatavasti pole armastus minu rida.”

      Naeratades lasi Megan pilgul libiseda üle seinte, millele olid kleebitud papist südamed, pildid valgetest kleitidest, kunstlilledest pärjad ja muud pulmi puudutavad aksessuaarid. Salongi interjööri oli perenaine ise kujundanud.

      “Et kohe nii hullusti?” Megan välgutas lõbusalt silmi. “Peaasi, et sa alla ei anna!”

      “Ma arvan, et me ei hakka töö ajal bossi eraelu arutama,” lausus Sara naeratades.

      “Sul on õigus nagu alati. Sinuga sellest rääkida on täiesti mõttetu, sest sul pole mingit isiklikku elu. Ja kui sa ei hakka ringi vaatama, siis ei saa seda kunagi ka olema.”“Ma ei vaja ainult seksi. Ma tahan armastust. Nickiga mul vedas, kuid arvan, et teist korda ma võidupiletit ei tõmba!”

      Ja Sara mõtles taas Normanile. Ta vandus vaikselt. Tasub tal vaid mehe poole vaadata, kui ta sulab selle julma ja läbitungiva pilgu all. Sara tahtis meest, kuid ei saanud anduda sellele, kes ei valitsenud tema südant. Või kellel polnud südant. Loos Normaniga tundus olevat nii ühte kui teist.

      Megan hakkas posti sorteerima.

      “Sa palusid mul mingit probleemi meenutada,” ütles ta, pöörates silmad lae poole. “Noh, ma olen juba ammu aru saanud, et…”

      “Megan,” katkestas Sara teda naerdes. “See on jälle sulle tuntud Norman Baker.”

      Tema abiline teadis juba lugu sildiga.

      “Mina ja veel kaks minu naabrit nägime, kuidas ta eile ja üleeile keskööni mööda tänavaid hulkus. Me muretseme selle pärast, sest eelmisel nädalal saadeti korda paar pisihuligaansust. Ja justkui kiuste olen mina naabrivalve pealik meie elurajoonis, nii et kõik vaatavad minu kui ainsa päästja poole. Muide, Baker ajab mind hulluks.”

      Sara peatus, et hinge tõmmata.

      “Kuid teisest küljest ei taha ma tema peale politseisse kaevata. Järsku käib ta tõepoolest värsket õhku hingamas?”

      “Keskööl? Ära aja segast! Ja millised olid need huligaansused?”

      “Kaks päeva pärast vahejuhtumit sildiga kadus mister Parkeril saag. Tõsi, see toodi juba tagasi. Ta ise leidis selle täna hommikul vanast kohast.”

      Sara muutus süngeks.

      “Aga Norman hulkus ju möödunud öösel tänaval. Mis see sinu meelest on, kokkulangevus?”

      Megan hakkas naerma.

      “Kas sa süüdistad inimest varguses ainult sellepärast, et ta ei taha kellegagi suhelda? Mu kallis, sa peaksid endale mingi tegevuse leidma, muidu hakkad igasugusele jamale mõtlema!”

      “See on tõsine asi,” ajas Sara oma. “Bathemidel varastati tagaõuest mõned taldrikud. Peale selle kirjutati William Colemani garaaži seinale punase värviga paar sõna.”

      “Mida siis?”

      “Värvi mind.”

      Megan hakkas jälle naerma.

      “Tundub, et vallatlevad teie kohalikud lapsed. Kui meie tänaval hakkavad kaduma pisiasjad ja seintele ilmuvad kirjad, teame kõik, et need on poiste vembud. Täpselt.”

      “Poisikesed…” kordas Sara mõtlikult. “Aga ütle siis, miks minu naaber öösiti ringi hulgub?”

      “Ehk on tal unetus?”

      “Minu une on ta igatahes küll ära võtnud,” ütles Sara süngelt.

      Megan hakkas uuesti korrespondentsiga tegelema, kuid Sara mõtles sellele, kui ilusad on Normani laines juuksed ja tumedad põhjatud silmad. Teda haaras üksindustunne, mis jäi temasse pikaks ajaks justkui kurva laulu painav motiiv. Aga kõik sellepärast, et paar päeva tagasi oli Norman Baker talle meenutanud, et ta on üksik naine. Nagu ka Megan paari minuti eest.

      Sara vaatas pitse, lilli, kristallpokaale, mis kaunistasid tema salongi interjööri. Kõik need mugavad kodused asjakesed soojendasid tema hinge. Tänu peaaegu igapäevasele suhtlemisele armunud paaridega moodustus kusagil Sara sisemuses tilluke lootus, et kõik need perekonnaõnne atribuudid aitavad isiklikku õnne korraldada mitte ainult tema klientidel, vaid ka temal endal.

      Kurat võtaks seda Norman Bakerit! vihastas Sara.

      Ma olin oma eluga täiesti rahul seni, kuni tema siia ilmus! Kas ta on kurjategija või mõtlesin mina selle välja, et leida ettekääne temale mõelda? Tema laiadele õlgadele, tugevatele kätele ja tema mustade silmade põletavale pilgule.

      Tunnista, Sara, see noormees erutab sind, ütles ta endale. Muide, on see nii või mitte, sellel pole tähtsust, sest meest ja armastuseta seksi sa ei vaja. Baker on sulle täiesti võõras. Ta on külm nagu jäämägi, sina aga inimestele avatud.

      Sara oli organiseerinud oma elurajoonis naabrivalve, küpsetas kohalikele lastele küpsiseid, võttis salongi abilise, keda ta tegelikult ei vajanud. СКАЧАТЬ