Takerdunud rünnak. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga lahingud. Sõjad kestavad edasi. Võite silmapiiril pole. Kaotused kasvavad nii võitlevatel osapooltel kui ka Iraagi ja Afganistani tsiviilelanikkonna hulgas. USA ja sõdivate NATO liitlaste maaväed peavad kandma järjest raskemat koormat. Osalejariikide armeede puhul on märgata sõjaväsimust. Vägivalda pole õnnestunud piirata, vastupidi, see pigem kasvab. Sissiorganisatsioone pole õnnestunud hävitada ja neid on raske tsiviilelanikest eristada. Sissid kasutavad lihtsaid ja kättesaadavaid relvi ning sageli õnnestub neil oma võitlusviise ja – meetodeid tugevamale osapoolele peale suruda. Ning Iraagi ja Afganistani sõjad on iraaklastele ja afgaanidele totaalsed: neisse on kistud ja kannatavad ka tsiviilelanikud.

PIIRANGUD VÕI KÕRVALEJÄÄMINE

      Teisalt: USA-le või teistele osalevatele lääneriikidele (eriti nende tavakodanikele) pole need sõjad mingil moel totaalsed. Aga kui sõdivate lääneriikide valitsused püüaksid olukorda muuta, suunata sõdadesse rohkem vahendeid ja inimesi, s.t muuta neid totaalsemaks, ei püsiks nad kaua võimul. 20. sajandi teise poole kogemus on näidanud, et demokraatlikel riikidel on väga raske pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi. Valitsused, kes seda ignoreerivad, hääletatakse maha.

      Lihtsam ja loogilisem on seega sõtta mitte minna või seada vägede kasutamisele nii ranged piirangud, et nende rakendamine sõjategevuses on praktiliselt võimatu. Otseses lahingutegevuses osalevate NATO riikide arv Afganistanis näitab seda selgesti: USA, Suurbritannia, Kanada, Holland, Taani ja Eesti. Pole just pikk nimistu võrreldes NATO 26 liikmesriigiga.

      Kuid milline võiks olla oma loomult tulevikusõda Eestis? Enne, kui sellele vastata, peab esitama täiendava küsimuse: milline on võimalik sõjaline oht Eestile?

      Kui hinnata sõjalist ohtu Eestile pikemas, 20–30 aasta perspektiivis (nii pikk on nimelt sõjaaja kaitsejõudude ülesehitamise tsükkel) või 21. sajandil tervikuna, kuuluks mis tahes vastus hiromantika või astroloogia valdkonda. Ainus, mis on selge: tulevik on ettearvamatu.

      Kindel on vaid üks: idanaabril on meie piiri läheduses suur sõjaline võimsus, mis on käesoleval kümnendil pidevalt kasvanud ning tõenäoliselt kasvab ka lähitulevikus. Mõistlik on lähtuda neist faktidest, sest kõik muu jääb spekulatsiooni tasemele.

      Sõjad Eesti territooriumil on olnud alati totaalsed. Vaid mõni näide. Enne Liivi sõda elas praegusel Eesti territooriumil umbes 250 000–300 000 inimest. Pärast sõdadetsüklit oli neid alles umbes 120 000–140 000. Enne ja pärast Põhjasõda olid vastavad arvud umbes 350 000–400 000 ja 150 000–170 000. Teise maailmasõja ja järgnenud relvastatud vastupanu käigus kaotas Eesti (koos riigist jäädavalt lahkunutega) iga neljanda kodaniku.

      Minevikukogemused ja oleviku reaalsus annavad aluse väita, et juhul kui Eestis peaks puhkema sõjaline konflikt, on selle mõju ja tagajärjed ühiskonnale totaalsed. Sellist tüüpi sõda saab ära hoida ja võita vaid kogu ühiskonna jõupingutustega, meie kehtiva kaitsekontseptsiooni praktilise elluviimisega. Kui me ise valmis oleme, abistavad meid ka liitlased.

      NATO NÕRGENEB, MIDA TEHA? (EESTI PÄEVALEHT 28.11.2007)

      Kui külm sõda läbi sai, tekkis NATO riikidel vajadus kohandada oma relvajõud muutunud oludega. Eelmise NATO peasekretäri lord Robertsoni välja kuulutatud NATO transformatsioon ehk muutmine oli vastus uutele väljakutsetele.

      Mis olid NATO muutmise kolm põhiteesi? Esiteks ekspeditsiooniarmee territoriaalarmee asemel, teiseks väiksemad, aga efektiivsemad elukutselised väed – sest ajateenijaid või reservväelasi on poliitiliselt raske saata sõdima väljapoole oma riiki – ning kolmandaks pidid NATO Euroopa-liitlased tegema panuse kõrgtehnoloogiale, et ses osas USA-le järele jõuda. Kuidas nende põhiteeside elluviimine on sujunud? Mida peaks Eesti sellest järeldama?

      Viimase kümmekonna aasta jooksul on enamik NATO riike vähendanud drastiliselt oma tavarelvajõude, eelkõige maaväge. Näiteks Saksamaal on kunagisest ligi kahest ja poolest tuhandest tankist nüüdseks alles kõigest mõnisada. See oli mõistetav senikaua, kuni Venemaa tegi sama. Kuid pärast president Putini võimuletulekut on relvajõudude vähendamine meie naaberriigis sisuliselt lõppenud. Vastupidi, kaitsekulutusi on järjekindlalt suurendatud, tavarelvajõude moderniseeritakse ja relvastatakse ümber. Teistel Euraasia suurriikidel Hiinal ja Indial pole tavarelvajõudude olulist vähendamist kunagi päevakorras olnudki, pigem püütakse neid iga hinna eest moderniseerida.

VANKUV USALDUS

      Iraagi ja Afganistani sõja õppetundidest lähtudes on ka USA ja Kanada asunud pärast 1990. aastate vähendamisi viimase paari aasta jooksul uuesti oma maavägesid suurendama. Näiteks Kanada suurendab 2011. aastaks oma relvajõude praeguselt 63 600 sõjaväelaselt 70 000-ni, seda eelkõige maaväes, ning hangib 120 tanki Leopard 2, olgugi et kümnendi algul oli otsustatud tanki dest üldse loobuda.

      Enamik NATO Euroopa-riike jätkab ilmselt maavägede vähendamist. Väed on nüüd tõesti palju väiksemad ja jäävad veel väiksemaks. Sellega võib paraku tekkida oht, et NATO Euroopaliitlased kaotavad Venemaa, Hiina ja Indiaga võrreldes sõjalise usutavuse.

      Küsimusele, kuidas kulgeb Euroopa riikide relvajõudude moderniseerimine kõrgtehnoloogilisteks armeedeks, tuleks vastata – vaevaliselt. NATO on küll seadnud eesmärgiks, et järgmise kümne aastaga olgu armeed moderniseeritud tehnoloogiliselt täiesti uuele tasemele, kuid paraku kulutab enamik NATO liikmesriike kaitsele aga neljandiku, kolmandiku või koguni poole vähem raha kui eelmisel kümnendil. Siis puuduvad ju elementaarsed eeldused edu saavutamiseks. Kui võrrelda mõningate NATO riikide kaitsekulutusi ajavahemikul 1990–94 ja aastal 2005, on kaitsekulutuste osakaal SKT-st vähenenud näiteks Suurbritannias 3,7 %-lt 2,5 %-ni, Saksamaal 2,1%lt 1,4 %-ni, Norras 2,8 %-lt 1,7 %-ni ja Taanis 1,9 %-lt 1,3 %-ni.

ALAMEHITATUD VÄED

      Kas enamiku Euroopa riikide jaoks uudne ekspeditsiooniarmee kontseptsioon on õnnestunud ellu viia ning uut tüüpi armeedel end tõestada ekspeditsiooniarmee põhilises lahinguliigis – sissidevastases võitluses? Paraku pole enamik armeesid saanud selleks võimalustki, sest vaid vähestel Euroopa riikidel on poliitilist tahet osaleda Afganistanis või Iraagis toimuvas otseses lahingu tegevuses. Samuti on enamiku NATO Euroopa-riikide värskelt elukutselisteks muudetud maaväed kas liiga väikesed või alamehitatud, et pikaajalise sõja raskust välja kanda. Relvajõudude alamehitatus kõigub brittide umbes 3 % ja hispaanlaste ligi 20 % vahel. Teisisõnu: ka ekspeditsiooniarmeega on raskusi.

      NATO muutmise lipulaevaks pidi kujunema umbes 25 000-meheline kiirreageerimisüksus NRF (NATO Response Force), mis koosneb nii maa-, mere- kui ka õhuväeüksustest. Paraku pole NATO riikidel käimasolevate operatsioonide suure mahu tõttu õnnestunud siiani ühtki NRF-i täielikult komplekteerida. Seetõttu on NRF-i lahinguvõimes olnud olulisi puudujääke – ja just Eestile olulistes valdkondades. NRF-i pole seni sõjategevuses kasutatud ning kui see jääb nii ka lähiaastatel, siis ootab kogu kontseptsiooni ees vältimatu väljasuremine praktilise kasutusväärtuse puudumise tõttu.

      Milline on NATO muutmise tegelik seis? Liiga vähe raha kõrgtehnoloogilise armee jaoks, liiga vähe poliitilist tahet ja inimesi ekspeditsiooniarmeeks ning ees ootav tavarelvajõudude sõjalise usutavuse kadumine – selline paistab enamiku NATO Euroopa-liitlaste relvajõudude olevik ja tulevik. Mida peaks Eesti sellises olukorras tegema, kui arvessse võtta, et ka NATO kiirreageerimisüksuse mehitamise ja lahinguvõimega on probleeme? Liiatigi puudub NATO-l siiamaani operatiivplaan Baltikumi kaitseks ning säärast plaani ei kavatsetagi lähiajal koostada. Olukorra muudab veelgi keerukamaks asjaolu, et meie naaber Läti on esmase iseseisva kaitsevõime rajamisest loobunud.

30, 60 VÕI 90 PÄEVA?

      Kõigepealt peaks Eesti igati tugevdama ja arendama kahepool seid suhteid USA-ga. Just sellest vaatepunktist – ja ei millestki muust – lähtudes tuleks käsitada ka meie osalust Iraagi sõjas. Samal ajal kui meil räägitakse džentelmenide klubidest ja tasuta lõunate СКАЧАТЬ