Takerdunud rünnak. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loots aitab laeval karisid vältida, on sotsiaalsete probleemide esiletoomine sotsioloogide töö. Mõistlikule laevameeskonnale ei tuleks eales pähe lootsi karide ettenäitamise eest peksta või punalootsiks sõimata.

      Selline suhtumine näitab, et probleemi käsitlemisel ollakse alles ignoreerimisfaasis, kust on pikk maa teadvustamiseni, et liiga suur sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ei aita kaasa riigi stabiilsusele ja lõhestab kodanike rahvuslikku ühtsust. Rahvuslikku ühtsust sellisena, nagu käsitab seda ingliskeelne väljend national unity, s.t mitte ainult eestlaste, vaid kõigi Eesti kodanike rahvuslikku ühtsust.

      Rahvuslikul pinnal põhinevat sisekonflikti on võimalik ennetada ja ära hoida lihtsate vahenditega. Selleks on vaja teha esmajoones kolme asja: vähendada Eesti elanike sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, oluliselt parandada venekeelse elanikkonna riiklikku teavitamist ning muuta venekeelne haridussüsteem Eesti-meelseks.

      Ebavõrdsuse vähendamist takistab Eestis valitsev liberaalne ideoloogia, mis ongi õhukese riigi kontseptuaalne alustala. Venekeelse elanikkonna paremaks teavitamiseks pole aga piisavalt tahet ning venekeelse haridussüsteemi Eesti-meelseks muutmine tundub liiga raske. See ongi palju raskem kui venekeelsetes koolides või lasteaedades eesti keele osatähtsuse mehaaniline suurendamine. Halvim, mis võib juhtuda, oleks see, kui vene kool on küll eestikeelne, kuid mitte Eesti-meelne. Võib öelda, et ennetavaid meetmeid pole veel asutud tõsiselt rakendama.

NÕRGENEV RIIK

      Kui konflikti ennetamine ja ärahoidmine ei õnnestu, jääb üle reageerida. Kas Eesti on selleks valmis?

      Eelkõige on riigisisesele kriisile reageerimiseks vaja kriisireageerimis- ja otaalkaitsesüsteemi. Mullused aprillisündmused tuletasid selle vajalikkust uuesti teravalt meelde.

      Õhukese riigi ideoloogiale on pidanud lõivu maksma kõik riigi sisejulgeoleku seisukohast olulised institutsioonid: kaitsepolitsei, politsei, päästeamet ja piirivalve. Pisemad organisatsioonid – vähem inimesi, tõhusus ja ratsionaalsus, väiksemad kulud. See majandusest ülevõetud põhimõte toimib riigiorganite puhul paraku vaid esimese tõsise kriisini. Riik on nende otsuste tõttu muutunud omakorda veelgi nõrgemaks, õhenenud.

      Kui riigisisene kriis eskaleeruks relvastatud vägivallani, sekkuks sellesse tõenäoliselt meie idanaaber. Sel juhul jääb lahtiseks vaid sekkumise vorm – kas see kujuneb sõjaliseks või mittesõjaliseks. Igal juhul muutuvad otsustavaks kaks faktorit: esmase iseseisva kaitsevõime olemasolu ja suhted USA-ga.

      Esmane iseseisev kaitsevõime eeldab 40 000–50 000-mehelisi sõjaaja kaitsejõude, kes suudaksid tagada usutava sõjalise kohaloleku ja mõjuda potentsiaalsele vaenlasele piisavalt heidutavalt ning oleksid võimelised sõjalise konflikti korral riigi võtmepiirkondi pikemat aega enda käes hoidma. Eesti Vabariik ei ole selliseid relvajõude veel loonud.

      Samuti eeldaks sellise situatsiooni edukas lahendamine erisuhteid USA-ga. Meie poliitikutele patsutatakse vahetevahel küll õlale ja kiidetakse, kui tubli riik meil on, kuid kriisisituatsioonis sellest ei piisa. Eestis ei paikne USA sõjaväebaase. USA sõjaline abi on tagasihoidlik 4–6 miljonit USA dollarit aastas.

      Ainus, mis on ametlikul Eestil tõesti tugev, on retoorika. See väärib rohkem kui 100 000-mehelist armeed, Iisraeli-tüüpi erisuhteid USA-ga ning vähemalt 100 miljoni dollari suurust USA sõjalist abi aastas. Aga kui retoorika taga on vaid õhuke riik, on tegemist pelga ärplemisega, täpsemalt blufi ga. Bluffi da võib ühe või kaks korda, varem või hiljem mull lõhkeb.

      Kui keegi väidab, et pärast aprillisündmusi on kõik palju selgem, siis ühes asjas peaks tõesti selgus majas olema: õhukese riigi nõrkus on ilmne. Kui väidetakse, et nüüd oleme rohkem peremehed omal maal, siis peremeheks olemise jutt veel peremeheks ei tee. Peremeesteks omal maal muutume siis, kui oleme saavutanud kõigi kodanike rahvusliku ühtsuse ning üles ehitanud tugeva riigi, muu hulgas ka kogu ühiskonda hõlmava kriisireageerimis- ja totaalkaitsesüsteemi ning võitlusvõimelised sõjaaja kaitsejõud. Välispoliitiliselt tugevaks aga muutume siis, kui suudame luua erisuhted USA-ga.

      Erinevalt majandusest ei saa riiki käsitada paljuski isereguleeruva mehhanismina. Riigi eksistentsi kogu mõte ju ongi ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimine, reguleerimine ja mõjutamine. Eesti õhukese riigina on lasknud paljudel protsessidel minna isevooluteed. Riigi julgeolekut puudutavates küsimustes on see aga liiga riskantne.

      EESTI 2007: PYRRHOSE VÕIT (EESTI PÄEVALEHT 31.12.2007)

      Aprilli lõpus ja mai alguses pronkssõduri teisaldamisega seoses toimunu oli Eesti siseelus kahtlemata lõppeva aasta kõige olulisem sündmus.

      Seepärast on kohane teha kokkuvõte ning analüüsida, mida on võidetud, mida kaotatud, miks kõik nii läks ning millised on õppetunnid edaspidiseks.

      Miks õnnestus Eestis aastail 1990–1994 sõjalist konfl ikti vältida? Kas lähitulevikus on relvastatud sisekonfl ikt võimalik? Kas aprillisündmused suurendasid selle toimumise tõenäosust? Nende küsimuste lahtimõtestamisel on võtmetähtsus toimunu mõistmisel ja hindamisel.

      Kui pärast rahvuskonflikte ja kodusõdu on Horvaatias, Bosnias, Kosovos, Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias ja mujalgi inimestelt küsitud, kuidas sõda alguse sai, on kuuldud üsna sarnaseid vastuseid: “me elasime aastakümneid rahumeelselt ja sõbralikult koos”, “mitte keegi ei tahtnud sõda”, “keegi ei oodanud sõda, “sõjaks polnud mingit erilist põhjust”.

      Ometi need sõjad puhkesid. Konfliktidesse takerdunud riikide areng peatus aastakümneteks ning mitmed neist on siiamaani piirkonna vaeseimad.

      Baltikum oli ses suhtes erand. Eesti saavutus oli veelgi erandlikum: taastasime iseseisvuse ilma ühegi ohvrita.

KONFLIKTIDEST HOIDUTI

      Tegin need sündmused kaasa kaitseliidu liikmena: alustasin rühmapealikuna ning lõpetasin maleva staabiülemana. Tõenäosus, et Eestis tekib relvastatud konflikt, oli väga suur vähemalt kolmel korral: 1990. aasta mais ning 1991. aasta jaanuaris ja augustis.

      Kuni Vene vägede lahkumiseni 1994. aasta augustis oli veel mitu ohtlikku olukorda, mil oldi sõjalisest konfliktist mõne sammu kaugusel.

      Tähelepanuväärne on, et otsustavatel momentidel ei kiirustanud ükski osapool – ei kohalikud ega mujalt kohale toodud Nõukogude või Vene väeosad, kaitseliit või hiljem ka kaitsevägi, isegi mitte Interrinne – konflikti eskaleerima. Mitte keegi – ei eestlased, venelased ega muudest Eestis elavatest rahvustest inimesed – ei kiirustanud päästikule vajutama. Toonastele Eesti valitsustele võib mõndagi ette heita, kuid mitte seda, et nad oleksid omalt poolt astunud samme konflikti eskaleerimiseks. Külmad pead ja külmad südamed on meile andnud Eesti Vabariigi sellisena, nagu see praegu on. Tänu sellele on Eesti võrreldes näiteks Bosnia, Gruusia või Moldovaga üsna teistmoodi riik.

      Lähiajaloos on olemas hoiatav näide ühe monumendi rollist etnilise vägivalla puhkemisel. 1989. aastal, Kosovo Polje lahingu 600. aastapäeval pidas Jugoslaavia juht Slobodan Miloševic mälestusmärgi juures kõne, milles ta muu hulgas ütles, et tegevat kõik, et Kosovos ei pekstaks enam serblasi. See ülesastumine valas pikalt vindunud konfliktis õli tulle: serblasi mõne aja pärast enam üksnes ei pekstud, vaid hakati ka tapma. Ning serblased hakkasid tapma Kosovo albaanlasi. Tagajärjeks oli Kosovo sõda.

PIKK VIGADEAHEL

      Pronkssõdur pole paraku esimene Eesti monument, mille teisaldamise või kõrvaldamisega on kaasnenud vägivald. Vigadeahela algus, mis viis pronkssõduri teisaldamiseni, peitub Lihula mälestusmärgi mahavõtmises kolm aastat varem.

      Selle põhjustas omakorda ametivõimude suutmatus rääkida monumendi rajajatega läbi, millisel kujul on võimalik ja sobilik Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud eestlastele СКАЧАТЬ