Takerdunud rünnak. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palju raskem kui Eestil. Läti territoorium on suurem, maastik avatum ning idast Riia suunas kulgevaid maanteid on raske blokeerida. Läti peab lisaks Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna (mille nimi, muide, on endiselt muutmata) alalise valmisoleku üksustele (üle 40 000 inimese) arvestama ka Valgevene relvajõudude analoogsete üksustega. Samuti nagu Eestis pole ka Lätis USA või teiste liitlasvägede baase, kuid on tunduvalt rohkem Venemaa kodanikke ja kodakondsuseta isikuid.

      Eelnevast tulenevalt on Läti esmase iseseisva kaitsevõime kriitiline miinimum 60 000-meheline sõjaaja kaitsevägi, millega oleks võimalik sõjalise konflikti puhkemisel hoida enda käes vähemalt Riia ümbrust ning kollektiivkaitse seisukohast väga olulisi ühendusteid Leetu ja Eestisse.

ALAMEHITATUD PROFIARMEE

      Pärast elukutselisele armeele üleminekut võib Läti sõjaaja ja rahuaja relvajõudude vahele sisuliselt tõmmata võrdusmärgi. 1. juulil 2007 oli Läti relvajõududes 4894 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit.

      Läti jalaväebrigaadis on vaid kaks jalaväepataljoni ning selles puudub osa lahingutoetusüksusi. Võrdluseks: Eesti jalaväebrigaadis on neli jalaväepataljoni ning Venemaa relvajõudude Peterburi lähedal Kamenkas paiknevas 138. motolaskurbrigaadis koguni seitse lahinguüksust – viis motolaskur- ning kaks tankipataljoni.

      On selge, et sellise struktuuriga jalaväebrigaad pole mõeldud Läti kaitseks, vaid toimib kõigest raamüksusena rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide tarbeks ning sellise üksuse Läti kaitse operatsioon jääks väga lühiajaliseks.

      Läti üksused on nagu meie scoutspataljongi mehitatud ettenähtuga võrreldes umbes 50–60 % ulatuses. Lätlaste seatud eesmärki suurendada rahuaja relvajõudude isikkoosseisu ajapikku 8000 elukutselise kaitseväelaseni pole Eestiga analoogsete majanduslike, sotsiaalsete ja demograafiliste tegurite tõttu paraku võimalik saavutada (Eestis on kaadrikaitseväelaste arv viimase kahe aastaga vähenenud peaaegu 2900-lt umbes 2700 inimeseni). Seetõttu on Läti ilmselt sunnitud edaspidi relvajõudusid veelgi vähendama ning plaanitud struktuuri kokku tõmbama.

      Kuid sellel pole nagunii sisulist tähtsust – käärid Läti esmase iseseisva kaitsevõime vajaduste ning kavandatud ja tegeliku sõjaaja kaitseväe vahel on sedavõrd suured, et paar tuhat inimest siia-sinna ei muuda enam mitte midagi.

      Läti kaitseliidus (Zemessardze) on umbes 11 000 liiget, umbes 1000 võrra rohkem kui meil. Kui arvestada, et Eestis langeb nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste ülesannete täitmisel põhiraskus umbes 3000-le kõige aktiivsemale kaitseliitlasele, siis võib hinnata, et ka Lätis on aktiivseid ja võitlusvõimelisi kaitseliitlasi mitte üle 5000. Läti kaitseliidu sõjalist väljaõpet pärsib aga ajateenistuse puudumine. Süsteemse sõjalise ettevalmistuse saamiseks kulub ka kõige minimaalsemate nõuetega piirdumise korral vähemalt 180 päeva. Kaitseliitlane peaks siis kuue aasta jooksul igal aastal osalema õppustel vähemalt 30 päeva. See puudutaks reakaitseliitlasi, pealikud peaksid suutma veelgi rohkem. See pole aga reaalne, väga hea, kui kaitseliitlane suudab aastas õppustel osaleda 12–14 päeva, ka viis kuni seitse päeva on praeguse elutempo juures arvestatav saavutus, ükskõik kas siis Lätis või Eestis. Seega on Zemessardze muutunud pühapäevakaitseliiduks.

ASJATA OHVRID

      Läti on vägede rahuaegse rakendatavuse nimel toonud ohvriks kõik muu, kaasa arvatud relvajõudude süsteemse ülesehitamise ning esmase iseseisva kaitsevõime. Erinevalt eestlastest ja leedulastest on lätlased teinud täpselt nii, nagu NATO Brüsseli ametnikud soovitasid teha. Kas see tähendab, et Läti suudab rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele Eestist rohkem panustada?

      2006. aasta lõpust alates kuni 2007. aasta keskpaigani oli Läti relvajõududel sõjalistel välisoperatsioonidel korraga umbes 160–170 inimest. Pärast Läti vägede Iraagist välja tõmbamist langes osalus umbes 100 kaitseväelasele. Tõenäoliselt suurendab Läti lähitulevikus selle arvelt osalust Afganistanis.

      Eesti osalus rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel on olnud samal ajavahemikul ühtlane, 210–230 kaitseväelast korraga. Paradoksaalsel kombel suudab vaid 2700 kaadrikaitseväelasega Eesti meie lõunanaabrist, kus on ligi 2200 kaadrikaitseväelast enam, ka sõjalistele välisoperatsioonidele rohkem panustada.

      Läti on suveräänne riik ning teeb ise oma otsused. Meie asi on analüüsida, kuidas mõjutavad need otsused Eestit.

      On selge, et sõjalise konflikti korral ei suuda Läti hoida lahti meile ülimalt olulist maismaaühendust liitlastega. Erinevalt 1919. aastast pole meil ka jõudu, et Lätit sõjaliselt toetada.

      Läti otsus paneb meile kohustuse luua umbes 40 000-mehelise sõjaaja kaitseväe ja kaitseliidu asemel, millega muidu võiksime piirduda, 10 000 mehe võrra suuremad sõjaaja relvajõud. Läti otsus tingib, et lisaks neljale kaitseringkonnale ning jalaväebrigaadile on Eestil vaja ka teist jalaväebrigaadi.

      Kõik see tähendab suuremat koormust meile. Seepärast peaksime olema väga ettevaatlikud Läti otsuste endale eeskujuks seadmise, seda enam järgimise suhtes, sest see tähendaks omakorda suuremat koormust meie liitlastele.

      Autor on kasutanud fakte kapten Toomas Väli artiklist “Mõtteid Läti ja Eesti riigikaitsest” (Sõdur, 5/2007).

      LEEDU – VEEL ÜKS SUURRIIGI IDEAALVASTANE (EESTI PÄEVALEHT 08.10.2008)

      Kuu aega pärast seda, kui Gruusia elukutselised relvajõud olid viiepäevases sõjas Venemaa ning tema liitlaste Lõuna-Osseetia ja Abhaasia käest lüüa saanud, kinnitas Leedu oma varasemat otsust minna üle elukutselisele kaitseväele.

      Kui varem olid leedulased määranud üleminekuajaks järgmise kümnendi esimese poole, siis nüüd otsustati, et Leedu kaitseväe viimased ajateenijad lõpetavad oma teenistuse veelgi kiiremini, 2009. aastal. Läti on täiskutselisele kaitseväele üle läinud juba varem.

      Küsimus pole loomulikult ajateenijates, reservväelastes ega elukutselistes kaitseväelastes, vaid asi on hoopis põhimõttelisem: kas ehitada üles rahuaja või sõjaaja kaitsejõud. Elukutselised relvajõud erinevalt reservarmeest on ju rahuaja relvajõud, mida ei ole sõjalise konflikti korral võimalik kiiresti mitu korda suurendada.

      Pärast kahe viimase kümnendi reforme pole enamikul NATO Euroopa liitlastel sõjaaja relvajõude enam olemas. Rahuaja relvajõude on keskmise Euroopa riigi elukutselises sõjaväes võimalik sõja korral suurendada keskmiselt mõnikümmend protsenti, maksimaalselt kuni poole võrra. Elukutseliste armeede ainuke reserv on seal kunagi teeninud mehed ja naised. Ka USA sõjaaja relvajõud on vaid umbes kaks korda suuremad kui rahuaja omad (ehk USA rahvuskaart ja armee reserv on kokku umbes sama suur kui tegevvägi).

MIKROARMEEDE KAOTUSED

      Võrdluseks: Soome sõjaaja kaitsevägi, kuhu kuulub ligi 350 000 meest, on üle kümne korra meie põhjanaabri rahuaja kaitseväest suurem. Seda peetakse ülal vaid umbes 1,3-protsendilise kaitsekulutustega SKT-st. Sõjaaja armee on suhteliselt odav ülal pidada. Soomet ei vaeva enamiku elukutseliste kaitsevägede needus – liiga suured personalikulud – ning seetõttu jätkub raha varustuse hankimiseks ja moderniseerimiseks.

      Tihti on väidetud, et elukutselise armee puhul korvab kvaliteet kvantiteedi, mistõttu see on sõjaliselt palju efektiivsem. Paraku lükkab viimaste aastakümnete sõdade kogemus selle väite vähemalt väikeriikide osas ümber. Nende katsed väikeste elukutseliste (rahuaja) relvajõududega suurriikidele vastu astuda on lõppenud kiire lüüasaamisega.

      1989. aasta detsembris purustasid USA relvajõud Panama elukutselise armee ning hõivasid riigi kolme päevaga. Märkimisväärne on, et USA ise oli aidanud Panamal oma relvajõude üles ehitada. Järgmise aasta augustis ei läinud Kuveidi elukutselistel relvajõududel paremini. Saddam Husseini aegne Iraagi armee vallutas Kuveidi kahe päevaga, sisuliselt tankide-soomukite tavalise edasiliikumise СКАЧАТЬ