Päikseta paradiis. Marek Kahro
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Päikseta paradiis - Marek Kahro страница 9

Название: Päikseta paradiis

Автор: Marek Kahro

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949272204

isbn:

СКАЧАТЬ oma käe otsa torkas.

      Kaust nr 2. Kui Heidi küsis, kas ta võib mu moblat laenata, polnud ma kunagi selle vastu. Ükskõik, kas ettekäändeks oli tühi aku või kõnekaart – eesmärgiks oli pesuehtne spionaaž. Heidi lihtsalt nuhkis minu järel, otsis jälgi võimalikest sõbrannadest nagu jänesenäljas hurt. Äkki keegi, kes minuga tema asemel magab, saadab mulle ka reetliku sisuga SMS-e? Kindlasti olen teinud kahtlaselt sageli ülipikki kõnesid mõnele kindlale numbrile. Ja ilmselt kogu sodi kähku mobla mälust ära kustutanud. Piisas mul mõnda sotsiaalvõrgustikku sisse logida ja juba piilus ta mu seljataga, tegi tutvust mu netisõpradega ning tahtis iga naisenimega isiku kohta täpsemat lisateavet. Ta ei leidnud mu võimalikest haisvatest saladusekuhilatest tuhmimatki jälge ja see teda närvi ajaski, ehkki ta seda mõistagi välja ei näidanud.

      Kaust nr 3. Veebruari keskpaiku tõmbasin selga ülikonna, sidusin ette kirju lipsu ja viisin oma tüdruku sõbrapäeva puhul peenesse india restorani. Sitari kiunumine, mis söögikoha kõlaritest vahetpidamata kostis, nihutas mu ajulained paigast – mul tekkis veider soov Heidit oma supitaldrikust sööta. Tõstsin lusikatäie rohetavat rooga üle laua Heidi suukese juurde ega pidanud paljuks seejuures läägelt naeratada. Ka tema naeratas ja paotas huuli. Esimene amps jõudis kohale. Teise lusikatäie juures kiiksatas sitarilt kimedam noot, mistõttu mu käsi väratas ning üks hernes kukkus Heidi dekolteesse. Olgu-olgu, ilma paanikata! Heidi urgitses rohelise pahareti tisside vahelt välja, samal ajal kui mina naerma pruuskasin. Heidile sellised vigurid naerutuju ei tekitanud. Ta tõmbas ette nii mossis näo, et mul kadus igasugune isu idamaiste vaarituste järele.

      Kaust nr 4. Kui kaks inimest kavatsevad jagada nii magusat territooriumi nagu voodi, kipub üks neist võimu kuritarvitama ning kui teda just verise kodusõjaga ei peatata, saab temast diktaator. Heidi oli selle parimaks näiteks. Tema deviis kõlas selgelt: „Voodi – see olen mina!”. Ta kaalus veidi üle 50 kilogrammi, kuid ruumi võttis kolme karu eest. Ta ei kulutanud juuksekummi, et pikki kiharaid kinni siduda. Peaaegu igal ööl, kui ta minu juures viibis, olid mu suu ja silmad tema karvu täis.

      Kui ta peldikus käis, jättis ta endast maha täistilgutatud prilllaua. Kui talle ühel hommikul pannkooke küpsetasin, nimetas ta neid käkkideks (ehkki tema naer kõlas seejuures heatahtlikuna). Tal oli permanentne komme kogu käekoti sisu igasse ilmakaarde – lauanurgale, voodiservale ja teinekord ka põrandale – laiali puistata ning seda ainult huulepulga või ripsmetuši otsingute nimel. Jah, ma neelasin ta kiiksud nagu äädikapiisad alla. Ikka klonks ja klonks, kuni öökimiseni.

      Võisin ju voodis talle selja pöörata ning end kirbuks kokku tõmmata, võisin kõigist puudustest, mis ehk mõne teise kuti meelest olnuks voorused, rahulikul rinnal mööda vaadata, kuid… Ma ei saanud seda ennast alandamata teha. Heidi jäi mulle võõraks. Kui ta askeldas mu toas, polnud see enam minu tuba. Kui temaga lõbusaid jutuajamisi pidasin, ei olnud need minu sõnad, mida pildusin. Selle omal moel veetleva, kuid samavõrd labase tüdruku kõrval ei tundnud ma iseennast äragi.

      Heidiga mestides hakkasingi mõtlema, et tema ja ta sookaaslased jätavad mind kahtlaselt külmaks. See, mida olin arvanud tüdrukute vastu tundvat, polnud ikka päris see… Teisalt surusin käärivad emotsioonid maha ning tõmbasin sogasele ihale paksu sordiini peale. Olin endiselt veendunud, et tüdrukuga koos olles lähevad mõned kahtlased tujud ja tunded üle, need on ju ainult perverssed fantaasiad… Armastus ei tule iseenesest, teda peab tagant sundima, südant pidevalt piitsutama ja pigistama, et ta „vale” hülgaks ja „õige” viimaks ära tunneks. Kui pilk kogemata mõne kena kuti peale eksis, tähendas see lihtsalt… ajutist kõrvalekallet.

      Taoline määramatu olek kestis möödunud jaanilaupäevani. Läinuks siis teisiti, võinuks ma veel mõne tüdruku, ehk koguni Heidi uuesti käsile võtta, kuid pärast toda mannetul rannaribal sündinud suudlust, mis vaatamata põgususele oli ikkagi sertifitseeritud suudlus, ei saanud ma hoobasid enam tagasikäigule painutada.

      Nüüd seisis tüdruk füüsilisel kujul mu ees ning ootas kohtuotsust. Olin selle tema jaoks juba varem valmis kaalunud, jäi üle see vaid välja kuulutada.

      „Mul on õudselt kahju…” ütles Heidi, kuid ma teadsin, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. „… kui ma olen midagi valesti teinud. Annad mulle andeks, eks?”

      Oli mul valikut? Me täitsime ju mõlemad oma rolli. Samahästi oleks võinud mina temalt vabanduse välja pressida.

      „Kas tahad,” alustasin soojendusvooruga, „et teeksime minu autoga Eestile ringi peale ja arutaksime meie suhet lähemalt?”

      „See oleks super!” tõusis Heidi pilk viuhti maast.

      „Või lendaksime hoopis soojale maale? Taisse näiteks? Otsime mõne suure Buddha kuju ja lepime selle all ära?”

      „Veel parem! Oeh, ma pole Tais käinudki!”

      „Või saadaks kogu selle nõmeduse, mida me viisakalt suhteks nimetame, kogu täiega persse?”

      Heidi nägu tumestas taas vari. Ta oli juba võtnud hoogu, et tulla mind kallistustega lämmatama, kuid jäi sammu pealt paigale.

      „Meist ei saa asja, Heidi,” ütlesin talle. „Isegi sõpradena mitte. Sa arvad, et ma teen sulle häbi, kui olen selline nagu olen. Aga mind ei saa keegi muuta. Mine ja ela oma elu, leia mõni poiss, kes sulle häbi ei teeks.”

      „Aga… ma vajan sind!” tegi Heidi viimase meeleheitliku katse.

      „Mind või mu raha?”

      Ai! Ai-ai-ai! Endalegi ootamatult tabasin Heidi närvi. Ta huuled kõverdusid inetuks toruks, silmad sähvisid nagu kontrolli kaotanud laserid, mis räsisid kõike ettejuhtuvat – mind aga esmajärjes. Oli see tõesti… oli see tõesti järjekordne tõde, millelt lõdva randmega loori pealt rebisin? Pöörasin näo rahulikult arvutiekraanile, et lõigata end lahti häirivast, kuid mõnel määral ehk nauditavastki kaadrist. Viimne kaader enne lõputiitreid.

      „Sa oled tõesti alatu!”

      Heidi kadus mu toast, mu mõtetest ja eluloost. Lasin kustuda ühel tülikal failil. Tühimikku poleks tohtinud järele jääda, kuid ometi tundsin, justkui oleks jõhkra koorma turjalt raputamine minult suure tüki nahka maha nülginud.

      Mul on kõik vajalik olemas, mida paljudel ei ole… Nii ta ütles. Nii arvasid kõrvaltvaatajad. Nad eksisid rängalt, oi kui rängalt! Mul polnud mitte miskit vajalikku, olin vaene, näljas ja purupaljas. Kellelgi polnud lihtsalt taolisi silmi, et seda lohutut pilti näha. Seisin alasti tundmatu tuleviku ees, mind polnud kaitsmas ükski mineviku riidelaost laenatud soomus ega siidilapp. Pidin põgenema. Nagu soojalembene lind talve tulekut aimates tiivad sirutab ja lõunasse lendab, teadmata, kas ta sel teekonnal ellu jääbki. Rida eilseid kummitas mind. Ropud vead ja häbi. Nende lõugade vahele ei tahtnud ma vabatahtlikult viskuda. Pidin „oleksid” hülgama, riskima ja põgenema. Iseenda eest.

      6

      Rohelise-valgeruuduline lina laotus värskel rohul, selle peal seisid ja külitasid mitmesugused kergemad hõrgutised: karbitäis aedviljasalatit, loetud käärud magusat rosina-seemneleiba, kalkunisingiviilud ja muhvakad (niimoodi nimetan ma muffineid). Ahah, ja üht tähtsat pudelit ei tohiks ka ära unustada – seal pudelis kulises punane vein. Väga punane, nagu ma oma piknikukaaslasele tõsimeeli kinnitasin.

      Ilm oli parajalt soe, väikse tuuleiilide seeriaga. Päikseketas käis aeg-ajalt mõne kohevama pilverünga taga, lubades nahal mõõdukalt pruunistuda. Nupsu võttis ultraviolettkiirtest viimast ega raatsinud särki selga jätta. Muidugi mõista oli sel mehel ka teist ja kolmandat, mida uhkusega näidata.

      Me lamasklesime СКАЧАТЬ