Päikseta paradiis. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõvasti istmesse. Tahavaatepeeglis vilksas mu kaamevõitu nägu, mida ma näha ei soovinud. Tuuleklaas pakkus petlikult moraalset kaitset kurja silma eest.

      Kui rannal luusijad aegamisi telki või metsa alla pugesid (Heidit otsima?), panin end kibekähku riidesse. Telki jäänud magamiskott läks meelest ja ma polekski seda üles korjama läinud.

      Keerasin süüdet. Kuulatasin tasast mootoriurinat nagu hetkelist tröösti ning alles siis tõmbasin ukse kinni, lükkasin käigu sisse ja lasin siduri lahti.

      Mercedes näitas rannale ja merele punaseid tagatulesid. Jõudsin suuremale maanteele, mida ääristasid endiselt vibalikud vaguralt nookuvad männid, nagu see kant teisi puid kasvatada ei suutnukski. Sõitsin ja sõitsin – ainult edasi. Olin põgenik. Rahutus ronis mööda selgroogu. Ma ei tea, kas mul oli ainult häbi või neelasin ka kaotusemaitselisi pille. Sõitsin ja sõitsin. Tagasivaatamiseks polnud enam põhjust ega julgust.

      4

      Hele taevakangas, mida öö polnudki kogu oma valitsusaja jooksul määrinud, kogus kirkamaid toone. See oli märk hommiku saabumisest.

      Tukkusin Mersu rooli taga. Auto seisis juhuslikul teepervel, vasakul ja paremal kõrgus vaid mets ning maantee oli otsekui tunnel läbi lõputuna näiva põlispadriku. Olin eksinud. Ma ei mäletanud, milline teeots viis pealinna poole. Ilmselt olin õigest suunast kõvasti kõrvale põrutanud ning mitmel kilomeetril ei kohanud ma ka ühtki abistavat viita.

      Põgusa uinaku järel käänasin kergelt tulitava peaköksi kaela otsas normaalasendisse ning kuulatasin vaikust. Roomasin autost välja, tabasin lindude laulu ja laante kohinat. Juba mitmendat puhku võtsin läbi öösel toimunut. Mõtted olid viimaks sirgeks mõeldud ning see tootis hingele rahu; esialgu veel kaheldava väärtusega, kuid vajalikku. Kõigele, kõigile, kogu eelnenud elule käega lüüa, minevikutaak kolinal põrguauku saata – selline oli mu esialgne plaan. Metsa vahelt pääsemine olnuks sellisel juhul sümboolne uuestisünd.

      Mersu sai taas hääled sisse ning rännak jätkus. Ekslesin umbes pool tundi, närv pingul, ning imestasin, kuidas ometi ühtki asustatud paika, kas või viletsat talukestki vaatevälja ei satu ja miks rataste all püsib ikka kitsavõitu, aastakümneid remontimata asfalttee. Hakkasin kahtlustama, et tuleval jaaniööl liiklemist alustavad kurjad vaimud olid mu ära neednud ja hüljatud metsalabürinti igaveseks ringi sõitma mõistnud. Või olin ise nii loll ja purjus olnud, et polnud taibanud kohe õigele maanteele keerata?

      Nõnda juba teab mitmendat korda arutanud, tundsin viimaks kergendavat rõõmuväristust. Paarsada meetrit eespool terendasid kaks inimesemoodi kuju. Nende käed olid tee poole sirutatud, pöidlad püsti. Hääletajad! Peatusin teepervel, ise tänulikum kui nood kahe peale kokku.

      „Kuhu soovite?” küsisin, kui olin kõrvalukse lahti teinud.

      „Tallinna poole,” vastas üks hääletajatest. „Eriti lahe oleks otse kesklinna saada.”

      „Teil vedas,” ütlesin. „Mina sõidan ka Tallinna. Kui te oskate mind juhatada, kuidas sinna saab, viin teid kohale.”

      Hääletajad lubasid aidata. Nad kobisid peale ja sõit jätkus kolme mehe osavõtul.

      Pealekorjatud tüübid ei paistnud kaugelt vaadates kuigi ebaharilikena, kuid pika teekonna kestel jõudsin neid lähemalt uurida ning latramishimus paljastasid nad endast nii mõndagi. Üks kuttidest oli võrdlemisi kõhn ja pikakasvuline, teine pisut jässakam. Nad demonstreerisid hiilgavat sõbralikkust ja avatust, lõkerdasid pidevalt, lobisesid ja vilistasid. Taoliste heliefektide saatel juhatasid nad kätte õige tee, mida ma juba paremini tundsin. Kutid tulid Haapsalust ühelt „võrdlemisi kuivalt” peolt, nüüd suundusid nad oma sõnul Tallinna märjemat järelpidu pidama. Kuigi nad ei toonud endaga ühtki õllepurki ega pudelit ning ka lõhnu mu nina ei tabanud, oli põhjust kahtlustada, et alkohol polnud nende verest veel lahtunud. Mulle torkas pähe, et samas olukorras võisin ka ise olla, mistõttu tärkas naha all kartus ringitiirutavate võmmidega kohtuda. Kaasreisijate tekitatud lahe meeleolu tõmbas siiski pingeid maha. Mu kõrvalistet agaralt nühkinud tüübi tahtmise järgi timmisin raadio helinivoo kõrgemaks, et ta saaks talle meeldivaid laulujuppe kaasa ümiseda.

      „Muide, kui me juba siin oleme, oleks kena ennast tutvustada,” tegi ta üminat katkestades ettepaneku. „Passi järgi on mu nimi Elmo, aga tuttavad ütlevad Lolo, lihtsalt Lolo.” Kreemikas naeratus kargas talle näkku, tuues esile valge hambarea. „Ja tema on Joonas,” nõksas ta peaga tagumisel istmel oleskleja poole.

      „Või Fiss,” lisas tutvustatu.

      „Okei, mina olen Gert,” vastasin, „ja hüüdnime mul pole.”

      „Kahju,” ütles Lolo. „Tahad, paneme sulle mõne? Fissil on alati palju lahtisi nimevariante.”

      „Ei, aitäh, ühest nimest mulle piisab,” naersin tahtmatult.

      Tol hetkel ei aimanud ma, et neid kutte Mersu peale kutsudes võtan vastu saatuselt saadetud kingituse, mis sisaldas ühtlasi komplekti tõsiseid katsumusi. Ma pole fatalist, ei. Aga ometi tundub praegu, et see ei saanud olla kuiv ja kahvatu juhus, mis mind Fissi ja Lologa just tol jaanilaupäeva hommikul kokku viis.

      Lolo põhiliseks tundemärgiks, mida lausa pidi märkama, oli särav ripsmete komplekt. Tema kulmud olid peened ja täpse käega välja maalitud. Lühikesed mullakarva juuksed ei sobinud miskipärast kokku tema näo ja laitmatu jumega. Lolo kandis lillelist lühikeste varrukatega sitsisärki, mistõttu märkasin sõidu kestel, et tema käsivartel puudusid karvad. Kaelas rippus tal mitu kihti keesid ja kette ning isegi pärleid, mis kõik avatud kaelusest lõbusasti välgatasid. Ka sõrmedes hiilgasid sõrmused, randmel hõbedane võru, mõlemas kõrvalestas aga keeruliste graveeringutega kõrvarõngad, mis sarnanesid kangesti miniatuursete Phaistose ketastega. Võruga sama värvi massiivne rihmapannal kaunistas liibuvaid teksaseid. Minu esimese mulje kaassõitjast võis liigitada kehvade hulka: Lolo meenutas vaheldumisi harakat, hipit ja hullumaja põgenikku, aga mitte mingil juhul isast inimest.

      Fiss erines oma kaaslasest tunduvalt. Tema riietuse moodustasid vaid kollane T-särk, musta-roosakirju mustriga surfaripüksid ning plätud. Peene luigekaela ümber oli mahtunud kõigest tagasihoidlik kuldkett, pöidlasse meisterlike nikerdustega sõrmus. Fissi blondid juuksed ulatusid üle kõrvade ning pikaksveninud tukk varjas kallist varandust – kaht unelevat silma, mida tuhmistas hetkeline ükskõiksus. Lologa kõrvutades ei lobisenud ta palju. Ta vahtis pigem möödavihisenud põlde ja hajakülasid, mille keskele peagi jõudsime. Sõidu kestel ei saanud Fiss minult suuremat tähelepanu. Ta oli üksnes tavalise kooriku ja vähese sisuga kutt, kelletaolisi – parukast plätudeni – võis kogu maakeral sahmerdada miljoneid. Vähemalt nii ma tookord arvasin, kaalumata tõsisemalt oma arvutuste õigsust.

      „Kas te elate Tallinnas?” küsisin, kui sihtpunkt umbes veerandsaja kilomeetri kaugusele jäi.

      „Alaliselt ei ela,” ütles Lolo. „Käime seal mõnikord hullamas.” Viimasele sõnale, mida Lolo erilise tundeküllusega toonitas, järgnes kelmikas naer mõlema selli suust. „Muidu oleme ikka Tartu poisid.”

      „Tore, ilmselt lähen mina ka sügisel Tartusse.”

      „Ülikooli?”

      „Üritan, jah.”

      „Mida õppida plaanid?”

      „Filosoofia tundub üsna huvitav.”

      „Ah selline mees oled! Mina õpin riigiteadusi, sügisel algab kolmas kursus. Võtsin eelmise aasta akadeemilist puhkust, nüüd tuleb siis jälle alma mater’ile СКАЧАТЬ