Päikseta paradiis. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kas ma polnud iial varem ihanud kas või korrakski puudutada seda ihu, seda rinda, seda kõhtu, neid käsi, neid jalgu, mis kõik nüüd kohe mu kõrval hõõgusid? Kas ma polnud näinud neid kutsikasilmi ja seda õrna süütut muiet oma märgades unenägudes? Olin, olin küll! Temaga vesteldes punusin kõik mahasurutud kiremõtted salamisi tihkeks köieks, millega kavatsesin meid ühte siduda. Ta pööras oma uneleva näo minule ning sellest piisas, et pikka aega vaikitu saaks hääle. Veepudel ei jõudnuki tagasi omaniku kätte. Ma pillasin selle maha. Mu huuled sööstsid torpeedona Raini huulte poole. Tähtsamat sihtmärki polnud. Ma haarasin tema lihaselisest kehast, surusin end tema vastu ja suudlesin teda. Oma maist kesta ma enam ei tundnud. See põles raksuva leegiga.

      Suudlus jäi põgusaks. Üllatusest oimetu Rain kaotas tasakaalu ning me langesime koos rannaliivale.

      „Ei…! Raisk… mida sa teed… lõpeta ära!”

      Rain peaaegu karjus, kuid ma ei saanud temast lahti lasta! Pidin oma kuumava ihu temaga ristama. Abitud hoobiraasud, mida Rain käte ja põlvedega jagada üritas, vaigistasid mind vähe, kuid tal õnnestus siiski minu alt välja murda. Olime mõlemad naksti püsti. Korraks välgatas selge mõistus.

      „Rain!” hüüdsin – teadvustamatult, pooleldi ehmunult, pooleldi veel kireuimas, endalegi aru andmata, mida selle nime väljapaiskamisega saavutada tahtsin.

      Vastus saabus kohe. Vägev latakas kolises vasakul põsel. Lendasin pea ees vastu kõrvalseisnud auto esikülge. Korraks, vahest paariks sekundiks, kaotasin teadvuse. Varisesin liivale, kolp vastu rehvi.

      „Persse…” kumises Raini kahetsev hääl.

      Kahe kuti osalusel toimunud vahejuhtum tekitas ilmselt küllalt valje helisid, sest peagi kuuldus tüdrukute ärksat säutsumist, millele lisandusid peagi ka madalamad noodid teise telgi poolt.

      „Mis toimub?” küsis keegi tüdrukuist.

      „Gert!” kiljatas Heidi üsna lähedalt. Ta käsi tungis mu kuklale.

      „Ära puutu, asi võib tõsine olla!” hoiatas mehisem hääl.

      „Jumal küll…” halises Heidi edasi. Tema rahakott oli viga saanud.

      Mul polnud mahti kaua laipa mängida, ajasin peagi silmad pärani ning üritasin end käte jõul maast lahti tõugata. Mind aidati istuli. Tulemöll minu sees oli momentaalselt asendunud jääkõrbega.

      „Ettevaatlikult, sul on pea verine,” teatas Märt, üks mu klassivendadest.

      „Mida sa temaga tegid!” jätkas Heidi kisamist. Viimane märkus oli suunatud Rainile.

      „See oli rohkem õnnetus…” vabandas Rain. „Ma ei tahtnud üldse…”

      „Õnnetus!” kriiskas Heidi. „Sa oleksid võinud ta ära tappa! Mida sa oma arust mõtlesid!”

      „Vabandust, ainult väike arusaamatus,” pobises Rain.

      Tegin kohmaka viipe, mis pidi tähendama, et pole vaja paanikat õhutada. „Ma olen täie elu ja tervise juures, näed ju,” ütlesin Heidile. Mulle toodi kähku pabertaskurätikuid, millega veritsevat kohta tupsutada.

      „Mis juhtus?” nõudis Heidi edasi.

      „Ei midagi…” vastasin.

      Rain astus vaikselt eemale. Ta ei tahtnud enam sõnagi kuulda. Ilmselt oleks ta kogu jama parema meelega unustanud. Seda ihkasin minagi.

      „Ta käperdas Raini!” kuulutas äkitselt kutt, keda ma hästi ei tundnud, kuid kelle nimi oli vist Peep. Terav nool sähvas must läbi.

      „Mida?” kiunatas Heidi ja vaatas mulle küsivalt otsa, samal ajal kui raske häbiga täitunud silmad tühjale liivale keerasin.

      „Nad istusid siin,” jätkas tunnistaja, „ja siis lõi Gert talle külge ja tahtis tatti panna! Püherdasid siin väheke, enne kui Gert kolaka sai!”

      „Pea suu!” käratasin kutile, kes paistis oma äsjase raporti üle lausa uhkust tundvat. „Sa ei näinud sittagi!”

      „Nägin ikka küll! Nendest asjadest ei ole nagu võimalik valesti aru saada.”

      „Aga sa ei saanud õigesti ka aru!”

      „Rahune maha, mina pole süüdi, et sa pede oled!”

      Kohatud itsitused saatsid hämmeldunud pilke, mis risti-põiki üle rannariba lendasid.

      „Kao minema!” asus Heidi mind kaitsma. „Sellise sitaga võid vanaema lollitada!” Ta haaras mul kõvasti käsivarrest kinni.

      „Ära usu, kui ei taha,” vastas Peep. „Ma räägin lihtsalt, mida nägin. Oli ju nii, Rain?”

      Küsitav vaikis. Tema tüdruk oli tal ümbert kinni võtnud ning näis samuti segaduses.

      „On tropp!” urises Heidi ning aitas mul kerget haava tohterdada.

      „Tal on õigus,” ütlesin vaikselt. Kui uks saladuslikku tuppa oli juba irvakil, mis siis muud, kui see jalaga lahti lüüa. Ilmselt olin obadusest liiga uimane, et päris kristalselt mõelda ja tegutseda. Ülestunnistus paistis miskipärast ainus pääsetee. Meeleheitlik noaviibe, mis umbsõlme lahti lõikas.

      „Mida?” küsis Heidi üle. Ta kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda.

      „Tal on õigus, ma olen homo.”

      Tegu tuli enne teadvust – teadvusväliselt nagu mingi kosmiline sõnum, mis ei pärinenud mu enda seest, vaid lihtsalt langes ülalt taevapragudest alla ja põrkas minu pealt kogu maailma laiali.

      Heidi võpatas. Tema näolapikesel vaheldusid peened varjundid. „See seletab nii mõndagi,” lugesin ta ilmest.

      „Sa ei räägi ju tõsiselt?” püüdis ta siiski naeratust ette kiskuda.

      „On seda siis nii raske uskuda?”

      Heidi vaatas vaheldumisi kõrvale ja minu poole, tegi nagu turtsuks naerust mõne nõmeda nalja peale ning pudenes viimaks must eemale. Nüüd olin tõesti vastik, nüüd olin tõhk ja pidalitõbine. Heidi pidi pagema, sest võis muidu mõne õudse bakteri külge saada.

      Pealtvaatajad seisid graniitkujudena korrapäratus rivis, enne kui uuesti eluvaimuga täitusid ja ägeda sosinaga nihelema hakkasid. Nad olid tahes-tahtmata kuulnud ja saanud osaliseks minu pisikesest saladusest. Poleks iialgi arvanud, et sellise jubeda kriiksatusega, komistades ja koperdades kapist välja astun. Aga see oli tehtud! Keegi ei irvitanud, pigem tundsin paari-kolme haletsevat pilku.

      Vahtisin enda ette maha, selg toetus endiselt vastu jahedavõitu rehvi, käsi hoidis pead.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis üsna ebaleval moel heasüdamliku loomuga Siret, kes Raini kallima ja Heidi kõrval oli kolmas rannas viibinud tüdruk. „Oled korras või peaks abi kutsuma?”

      „Korras… täiesti,” vastasin tusaselt. Haav oli tõesti tühiasi.

      Seltskond ei tahtnud maha jahtuda. Minust sai haruldane eksponaat, midagi bengali tiigri või valge ninasarviku taolist, mis tõmbas küll pilke, kuigi otsest vahtimist ei kannatanud, sest sihuke elukas võis ju päris СКАЧАТЬ