Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ igatsust tekitama.

      «Näh, kihutab nagu pöörane,» torises Thomase pea. «Pandagu parem istuma, siis ta enam niimoodi ei hüppa.»

      Laurent proovis veel kord filmi vahetada.

      Briquet läks suurilmaballi nägemise peale täiesti endast välja. Ilusad naised ja luksuslikud tualetid ärritasid teda.

      «Pole tarvis… ma ei taha vaadata, mismoodi teised elavad,» ütles ta.

      Filmiprojektor koristati ära.

      Raadiovastuvõtja lõbustas neid mõnevõrra kauem.

      Neid mõlemat erutas muusika, eriti tantsud ja reipad viisid.

      «Jumaluke, kuidas ma selle saatel tantsida vehkisin!» karjatas korraga Briquet ja puhkes pisaraisse.

      Tuli jätkata teistsuguse meelelahutusega.

      Briquet tujutses, nõudis iga minut peeglit, leiutas uusi soenguid, palus pliiatsiga oma silmi toonitada, nägu puuderdada ja põsepuna panna. Vihastas Laurenti juhmuse peale, kes ei suutnud kuidagi kosmeetika saladusi omandada.

      «Kas te siis tõesti ei näe,» rääkis Briquet’ pea ärritatult, «et paremat silma rõhutav joon on vasaku omast jämedam. Tõstke peegel kõrgemale.»

      Ta palus, et talle toodaks moodsaid ajakirju ja kangaid ning käskis drapeerida lauakest, millele oli kinnitatud ta pea.

      Ta jõudis täieliku narruseni, teatades äkki hilinenud häbelikkusega, et ei saa magada ühes toas meesterahvaga.

      «Eraldage mind ööseks sirmiga või siis vähemalt kas või raamatuga.»

      Ja Laurent valmistaski «sirmi» suurest avatud raamatust, asetades selle Briquet’ pea kõrvale klaasplaadile.

      Ega Thomaski vähem muret valmistanud.

      Kord nõudis ta veini. Ja professor Kern pidi talle pakkuma purjusoleku rõõmu, juhtides toitelahustesse väikeste annustena joovastavaid aineid.

      Mõnikord laulsid Thomas ja Briquet duetti. Nõrgenenud häälepaelad ei kuulanud sõna. See oli kohutav duett.

      «Mu vaene hääl… Kui te vaid kuuleksite, mismoodi ma varem laulsin!» rääkis Briquet ja ta kulmud kerkisid kannatajalikult kõrgele.

      Õhtuti vajusid nad mõtisklustesse. Sellise eksistentsi erakordsus pani isegi need lihtsad loomused elu ja surma üle järele mõtlema.

      Briquet uskus surematusesse. Thomas oli materialist.

      «Muidugi oleme surematud,» rääkis Briquet’ pea. «Kui hing sureks koos kehaga, siis poleks see saanud pähe tagasi tulla.»

      «Aga kus teie hing siis varem istus, kas peas või kehas?» küsis Thomas õelalt.

      «Muidugi kehas oli… igal pool oli…» vastas Briquet’ pea ebakindlalt, kahtlustades küsimuses mingit alttõmbamist.

      «Nii et nüüd käib teie keha hing siis teises ilmas peatuna ringi?»

      «Ise te olete peatu,» solvus Briquet.

      «Mina olen just peaga. Ainult see mul veel ongi,» ei rahunenud Thomas. «Aga vaat teie pea hing ei jäänud ju teise ilma? Tuli seda kummist soolikat pidi maa peale tagasi? Ei,» ütles ta juba tõsiselt, «me oleme nagu masinad. Pandi auru juurde – ja hakkasime jälle tööle. Aga kui oled täitsa puruks, ei aita enam mingi aur…»

      Ja kumbki vajus oma mõtetesse…

      TAEVAS JA MAA

      Thomase väited Briquet’d ei veennud. Oma muretule eluviisile vaatamata oli ta tõsine katoliiklane. Küllaltki tormilist elu elades polnud tal aega ei hauataguse eksistentsi üle järele mõtelda ega isegi kirikus käia. Siiski püsis lapsepõlves külgepoogitud usklikkus temas kindlalt alles. Ja paistis, et nüüd on saabunud kõige sobivam hetk selleks, et need religioossuse seemned tõusmeid annaksid. Ta tegelik elu oli küll hirmus, kuid surm – teistkordse surma võimalus – hirmutas teda veel rohkem. Öösiti piinasid teda õudusunenäod hauatagusest elust.

      Talle viirastusid põrgutule leegid. Ta nägi, kuidas ta patust keha juba praetakse tohutul pannil.

      Briquet ärkas õuduses, hambaid plagistades ja lõõtsutades. Jah, tal oli tõepoolest lämbumistunne. Ta üleerutatud aju nõudis hapniku tugevamat juurdevoolu, ent temalt oli võetud süda – see elus mootor, mis nii ideaalselt reguleerib keha kõikide organite varustamist vajaliku verekogusega. Ta püüdis karjuda, et äratada Johni, kes nende toas valvas. Kuid John oli sagedastest kutsumistest tüdinud ning professor Kerni nõudmistest hoolimata keeras ta mõnikord peade õhukraanid kinni, et saaks kas või paar tundi rahulikult magada. Briquet maigutas suud nagu kuivale tõmmatud kala ja üritas karjuda, kuid ta hüüded polnud valjemad kala surmaeelsest haigutamisest… Ent kimääride mustad varjud muudkui jätkasid toas luusimist ja põrguleek valgustas nende nägusid. Nad lähenesid talle, sirutasid tema poole hirmsaid küüsilisi käppasid. Briquet pigistas silmad kinni, kuid see ei aidanud: ta nägi neid ikkagi. Ja imelik: talle tundus, et ta süda tardub ja muutub õudusest külmaks.

      «Issand, issand, kas sa tõesti ei anna andeks oma ümmardajale, sa oled kõigevägevam,» liikusid hääletult ta huuled, «su headus on mõõtmatu. Ma olen palju pattu teinud, aga kas ma olen süüdi? Sina ju tead, kuidas kõik see juhtus. Oma ema ma ei mäleta, polnud kedagi, kes oleks mulle headust õpetanud… Ma nälgisin. Kui palju kordi ma palusin, et sa mulle appi tuleksid. Ära pahanda, issand, ma ei tee sulle ju etteheiteid,» jätkas ta kartlikult oma tumma palvetamist, «tahan ainult öelda, et tegelikult ma ei olegi nii väga süüdi. Ja ehk sa saadaksid mu oma halastuses puhastustulle… Ainult mitte põrgusse! Ma sureksin hirmust… Küll ma olen loll, seal ju ei surda!» – Ja ta alustas jälle oma naiivseid palveid.

      Halvasti magas ka Thomas. Kuid teda ei jälitanud põrgu õudused. Teda näris igatsus maise järele. Kõigest mõne kuu eest oli ta kodukülast minema läinud, jättes maha kõik, mis südamele kallis, kahmates teele kaasa üksnes väikese kotikese kakkusid ja oma unistuse – koguda linnas raha väikese maatüki ostmiseks. Ja siis abiellub ta punapõskse tervisest pakatava Mariega… Oo, siis juba neiu isa nende abielule vastu seisma ei hakka.

      Ja nüüd varises kõik kokku… Oma ootamatu vangla valgel seinal nägi ta talumaja ning lehma lüpsvat rõõmsat tervet naisterahvast, kes nii väga sarnanes Mariele. Ent tema, Thomase, asemel talutas mingi teine mees üle õue hobust, kes rahulikult sabaga kärbseid eemale vehkis, möödudes askeldavast kanast tibudega. Aga tema, Thomas, on tapetud, hävitatud ja ta pea on teibasse aetud nagu varesehirmutis. Kus on ta tugevad käed, ta terve keha? Thomas kiristas meeleheitest hambaid. Siis hakkas ta tasa nutma ja pisarad tilkusid klaasist alusele.

      «Mis see on?» küsis Laurent hommikuse koristamise ajal. «Kust see vesi tuli?»

      Kuigi John oli õhukraani ettenägelikult juba lahti keeranud, Thomas ei vastanud. Ta põrnitses Laurenti süngelt ja vaenulikult, aga kui neiu Briquet’ pea juurde läks, kähistas talle vaikselt järele:

      «Mõrtsukas!» – Ta oli juba unustanud autojuhi, kes ta alla ajas, ning kandis kogu viha üle teda ümbritsevatele inimestele.

      «Mida te ütlesite, Thomas?» pööras Laurent ümber, et talle otsa vaadata. Ent Thomase huuled olid jälle kõvasti kokku pigistatud, silmad aga vaatasid teda varjamatu vihaga.

      Laurent СКАЧАТЬ