Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Professor Dowelli pea - Aleksander Beljajev страница 6

Название: Professor Dowelli pea

Автор: Aleksander Beljajev

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Русская классика

Серия:

isbn: 9789949459988

isbn:

СКАЧАТЬ tarvis.» Kellel siis raha tarvis pole? Teil on ju pere.»

      Laurent ei vastanud midagi.

      «Vaat mis. Tuleb teha mõningaid ettevalmistusi. Professor Dowelli pea paigutame labori taga olevasse tuppa… Ajutiselt, kolleeg, ajutiselt. Te ei maga?» pöördus ta pea poole. «Siia aga tuuakse homme kaks värsket laipa, me valmistame neist paar korralikult rääkivat pead ja demonstreerime neid õpetatud ühingus. On aeg meie avastus üldsuse ette tuua.»

      Ja Kern vaatas jälle uurivalt Laurenti poole.

      Et oma vastumeelsuse suurust enne õiget aega mitte paljastada, sundis Laurent end ükskõikset ilmet näole manama ja tõttas esitama küsimust, mis talle esimesena pähe torkas:

      «Kelle laibad tuuakse?»

      «Ma ei tea ja mitte keegi ei tea. Sest praegu pole need veel laibad, vaid elusad ja terved inimesed. Tervemad kui mina või teie. Seda võin ma kindlalt öelda. Mul on tarvis täiesti tervete inimeste päid. Aga homme ootab neid surm. Ja tund aega pärast seda, mitte hiljem, lamavad nad siin lahkamislaual. Küll mina selle eest juba hoolitsen.»

      Laurent, kes võis professor Kernist kõike uskuda, vaatas teda nii kohkunult, et mees sattus hetkeks segadusse, siis aga pahvatas naerma.

      «Pole midagi lihtsamat. Tellisin surnukuurist paar värsket laipa. Vaadake, asi on selles, et linn, see kaasaegne moolok, nõuab igapäevaseid inimohvreid. Iga päev hukkub loodusseaduse kindlusega tänavaliikluses mitu inimest, arvestamata õnnetusjuhtumeid tehastes, vabrikutes, ehitustel. Noh, ja needsamad surmamõistetud – elurõõmsad, jõust ja tervisest pakatavad inimesed – jäävad täna rahulikult magama, teadmata, mis neid homme ootab. Homme hommikul tõusevad nad üles ja hakkavad lõbusa laulukese saatel riidesse panema, et minna enda arvates tööle, aga tegelikult vastu oma vältimatule hukule. Samal ajal hakkab linna teises servas samasuguse lõbusa laulukese saatel riietuma nende tahtmatu timukas: auto- või trammijuht. Siis astub ohver välja oma korterist, timukas sõidab linna teises servas välja oma garaažist või trammidepoost. Läbi liiklusvoolu rühkides lähenevad nad visalt teineteisele, ise teineteist tundmata, kuni nende teed saatuslikult ristuvad. Siis jääb üks neist üheks lühikeseks hetkeks molutama – ja valmis. Statistilisel arvelaual, millel märgitakse tänavaliikluse ohvrite arvu, lisandub üks nupuke. Sellesse saatuslikku kohtumispunkti peavad neid tooma tuhanded juhused. Ja sellest hoolimata toimib kõik see kellavärgi täpsusega, mis toob hetkeks kokku samale tasapinnale kaks osutit, mis liiguvad eri kiirusega.»

      Professor Kern polnud kunagi varem Laurentiga nii jutukas olnud. Ja kust veel see ootamatu heldus? «Ma kahekordistan teie tasu…»

      «Tahab mind soodsalt meelestada, ära osta,» mõtles Laurent. «Paistab, et ta kahtlustab, et ma aiman või isegi tean liiga palju. Aga ära osta tal mind ei õnnestu.»

      LABORI UUED ASUKAD

      Hommikul lamas professor Kerni labori lahkamislaual tõepoolest kaks värsket laipa.

      Kaks avalikuks demonstreerimiseks ettenähtud pead ei tohtinud professor Dowelli pea olemasolust midagi teada. Sellepärast paigutaski professor Kern selle ettenägelikult kõrvaltuppa.

      Mehe laip kuulus umbes kolmekümneaastasele töölisele, kes hukkus tänavaliikluse voolus. Ta võimas keha oli lömastatud. Klaasistunud, paokil silmadesse oli tardunud ehmatus.

      Valgetes kitlites professor Kern, Laurent ja John töötasid laipadega.

      «Seal oli veel mitu laipa,» ütles professor Kern. «Üks tellingutelt kukkunud tööline. Praakisin välja. Tal võis põrutusest ajuvigastus tekkida. Praakisin välja ka mõned enesetapjad, kes olid mürki võtnud. Vaat see poiss osutus sobivaks. Ja siis veel see… öine kaunitar.»

      Ta noogutas pead ilusa, kuid närtsinud näoga naise laiba suunas. Näol olid veel säilinud põsepuna ja meigipliiatsi jäljed. Nägu oli rahulik. Ainult kergitatud kulmud ja paokil suu väljendasid mingit lapselikku imestust.

      «Lauljanna baarist. Sai purjus kuttide tüli ajal juhuslikust kuulist jalapealt surma. Otse südamesse – näete? Sihtides niimoodi ei taba.»

      Professor Kern töötas kiiresti ja kindlalt. Pead eraldati kehadest, laibad viidi minema.

      Veel mõne minuti pärast olid pead paigutatud kõrgetele lauakestele. Kõrisse, veeni ja unearterisse viidi torud.

      Professor Kern viibis meeldiva erutuse seisundis. Lähenemas oli tema suurpäev. Edus ta ei kahelnudki.

      Professor Kerni eelseisvale demonstratsioonile ja ettekandele õpetatud ühingus olid kutsutud teaduse suurkujud. Osava käega suunatav ajakirjandus avaldas ettevalmistavaid artikleid, milles professor Kerni teaduslikku geniaalsust kiideti taevani. Ajakirjad trükkisid ta portreesid. Kerni ettekandepäeva surnud inimpeade elustamise hämmastavatest katsetest nimetati rahvusliku teaduse suurpäevaks.

      Lõbusalt vilet lüües pesi professor Kern käed puhtaks, süütas sigareti ja silmitses rahulolevalt enda ees seisvaid päid.

      «Ha-haa! Kandikule sattus mitte ainult Johannese, vaid ka Salome enda pea. Tuleb kena kohtumine. Jääb ainult kraan lahti keerata ja… surnud ärkavad ellu. Noh, mis siis ikka, mademoiselle. Elustage. Avage kõik kolm kraani. Selles suures silindris on suruõhk, mitte mürk, ha-haa…»

      Laurentile polnud see ammu enam uudiseks. Kuid peaaegu ebateadlikust kavalusest ei näidanud ta seda välja.

      Kern kortsutas kulmu ja muutus äkki tõsiseks. Otse Laurenti juurde astudes ja iga sõna rõhutades ütles ta:

      «Kuid professor Dowelli õhukraani palun mitte avada. Tal on… häälepaelad viga saanud ja…»

      Tabanud Laurenti umbuskliku pilgu, lisas ta ärritatult:

      «Olgu, kuidas on… ma keelan teid. Olge sõnakuulelik, kui te ei taha endale suuri pahandusi kaela tõmmata.»

      Ning taas lõbusaks muutudes, laulis ta ooperist «Pajatsid» pärit viisil venitades:

      «Niisiis, etendus algab!»

      Laurent keeras kraanid lahti.

      Esimesena hakkas elumärke ilmutama töölise pea. Laud väratasid vaevumärgatavalt. Pupillid muutusid läbipaistvaks.

      «Tsirkulatsioon on olemas. Kõik läheb hästi…»

      Äkki muutsid pea silmad suunda ja pöördusid aknast langeva valguse poole. Teadvus hakkas aegamisi tagasi pöörduma.

      «Elus!» hüüatas Kern rõõmsalt. «Andke tugevam õhujuga.»

      Laurent keeras kraani rohkem lahti.

      Õhk hakkas kõris vilistama.

      «Mis see on?.. Kus ma olen?..» pomises pea raskesti arusaadavalt.

      «Haiglas, mu sõber,» ütles Kern.

      «Haiglas?..» Pea pööritas silmi, langetas pilgu ja nägi enda all tühja ruumi.

      «Aga kus mu jalad siis on? Mu käed? Kus on mu keha?»

      «Seda pole, tuvike. Täitsa puruks. Ainult pea jäigi terveks, aga keha tuli ära lõigata.»

      «Mismoodi – ära lõigata? No ei, ma pole nõus. Mis operatsioon see siis on? Kuhu ma niimoodi kõlban? Ainult peaga СКАЧАТЬ