Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nördinud – aga ennast ja maailma kuidagi kõrvalt vaadates. Mu psüühikas toimus nihe. Kortsutasin vaid kulmu ja… vaikisin. Kas suudaksingi üldse ärrituda nii, nagu olin ärritunud varem, kui mu süda praegu klaasanumas tuksub, aga uueks südameks on mootor?»

      Laurent vaatas pead õudusega.

      «Ja pärast seda… pärast seda te jätkate temaga koos töötamist. Kui poleks teda, oleksite astmast võitu saanud ja võiksite praegu terve olla… Ta on varas ja mõrtsukas, aga teie aitate tal kuulsuse tippu tõusta. Töötate tema heaks. Nagu parasiit toitub ta teie ajutegevusest, ta on teinud teie peast mingi loominguliste mõtete varasalve ja teenib selle arvelt raha ja kuulsust. Aga teie!.. Mida ta teile annab? Milline on teie elu?.. Teilt on võetud kõik. Olete hale könt, milles teie õnnetuseks veel elavad edasi soovid. Kern varastas teilt kogu maailma. Andke andeks, kuid ma ei saa teist aru. Kas te tõepoolest töötategi sõnalausumata tema heaks?»

      Pea naeratas nukralt.

      «Pea vastuhakk? See oleks efektne. Mida ma siis teha sain? Sest mult on võetud isegi viimane inimlik võimalus: endale lõpp peale teha.»

      «Kuid te võiksite keelduda koostööst!»

      «Nagu te soovitate, olen ma selle läbi teinud. Kuid minu vastuhakku ei põhjustanud see, et Kern mu mõtlemisaparaati kasutab. Mis tähtsust on lõpuks autori nimel? Tähtis on see, et idee maailma pääseks ja oma töö teeks. Tõstsin mässu ainult sellepärast, et mul oli raske oma uue eksistentsiga harjuda. Eelistasin surma elule… Räägin teile ühest sündmusest, mis minuga tol ajal juhtus. Olin kord üksi laboris. Äkki lendas aknast sisse suur must põrnikas. Kuidas võis ta sattuda keset tohutut linna? Ei tea. Ehk mõne autoga, mis pöördus tagasi reisilt looduse rüppe. Põrnikas tiirutas mu kohal ja istus siis mu lauakese klaasplaadile, minu kõrvale. Kõõritasin silmi ja jälgisin seda jälki putukat, ilma et oleksin saanud teda maha lükata. Põrnika jalad sibasid klaasil ning ta lähenes liigeste naksudes mu peale. Ma ei tea, kas mõistate mind… olen selliste putukate vastu alati erilist vastikust tundnud. Ma ei suutnud end kunagi sundida neid sõrmeotsagagi puudutama. Ja nüüd olin ma isegi sellise mannetu vaenlase ees jõuetu. Aga tema jaoks oli mu pea vaid mugavaks trampliiniks lendutõusmisel. Ja ta jätkas jalgade krabinal aeglaselt lähenemist. Pärast mõnda pingutust õnnestus tal habemekarvadesse klammerduda. Ta siples tükk aega, karvadesse takerdudes, kuid rühkis visalt aina kõrgemale. Nii ta roniski üle kinnipigistatud huulte, mööda vasakut ninakülge, üle suletud vasaku silma, kuni viimaks otsaette jõudes kukkus tagasi klaasile ja sealt põrandale. Tühine vahejuhtum. Kuid see tekitas minus vapustava elamuse… Ja kui saabus professor Kern, keeldusin kategooriliselt koos temaga teadustööd jätkamast. Teadsin, et ta ei riski mu pead avalikult demonstreerida. Mingit kasu saamata ei hakka ta enda juures hoidma pead, mis võib saada tema vastu asitõendiks. Ta tapab mu ära. Nii ma arvestasin. Meie vahel algas võitlus. Ta kasutas küllaltki karme vahendeid. Kord hilisõhtul tuli ta mu juurde elektrišoki aparaadiga, seadis elektroodid mu meelekohtadele ja hakkas voolu sisse lülitamata kõnet pidama. Ta seisis, käed rinnal risti, ning kõneles leebe pehme häälega nagu tõeline inkvisiitor. «Kallis kolleeg,» alustas ta. «Oleme siin üksi, silmast silma, paksude kivimüüride taga. Muide, kui need oleksidki õhemad, ei muudaks see asja, sest te ei saa karjuda. Olete täiesti minu võimuses. Võin tekitada teile kõige hirmsamaid piinu ja karistuseta jääda. Aga milleks piinamine? Oleme mõlemad teadlased ja suudame teineteist mõista. Ma tean, et teie elu pole kerge, kuid see ei ole minu süü. Teid on mulle tarvis ja ma ei saa teid sellest raskest elust vabastada, aga te ise ei suuda minu eest põgeneda isegi mitte olematusse. Kas poleks meil siis parem rahu sõlmida? Teie jätkate meie teaduslikku tegevust…» Kortsutasin eitavalt kulme ja mu huuled sosistasid hääletult: «Ei!» – «Te kurvastate mind väga. Kas suitsu tahate? Ma tean, et te ei saa sellest täit naudingut, sest teil pole kopse, mille kaudu nikotiin võiks verre imbuda, aga ikkagi – tuttavad aistingud…» Ja ta võttis portsigarist kaks paberossi, süütas ühe endale, teise aga pistis minu suhu. Millise naudinguga ma selle välja sülitasin! «Noh, hea küll, kolleeg,» ütles ta endise viisaka häirimatu tooniga, «te sunnite mind mõjutusvahendeid kasutama…» Ja lülitas voolu sisse. Mu ajju oleks tunginud justkui hõõguvkuum puur… «Kuidas te ennast tunnete?» küsis ta hoolitsevalt, nagu arst patsiendilt. «Pea valutab? Tahate ehk terveks saada? Selleks tuleb teil ainult…» – «Ei!» vastasid mu huuled. «Väga, väga kahju. Tuleb voolutugevust pisut suurendada. Te valmistate mulle suurt meelehärmi.» Ja ta laskis nii tugevat voolu, et mulle tundus, nagu lahvataks mu pea kohe leekidesse. Valu oli talumatu. Kiristasin hambaid. Mu teadvus ähmastus. Kuidas ma tahtsin meelemärkust kaotada! Kuid kahjuks ei kaotanud. Panin ainult silmad kinni ja pigistasin huuled kokku. Kern suitsetas ja puhus suitsu mulle näkku, jätkates mu pea praadimist aeglasel tulel. Ta ei veennud mind enam. Ja kui ma silmi paotasin, siis nägin, et ta on mu jonnakusest marru minemas. «Kurat võtaks! Kui mul teie ajusid tarvis poleks, siis praeksin need ära ja söödaksin kohe täna oma pinšerile. Võeh, kui kangekaelne!» Ja ta rebis kõik oma juhtmed mu pea küljest hooletult lahti ja läks minema. Kuid mul oli veel vara rõõmustada. Varsti tuli ta tagasi ja hakkas mu pea toitelahustesse lisama ärritavaid aineid, mis tekitasid mulle ülitugevaid valusid. Ja kui ma tahtmatult nägu krimpsutasin, küsis ta: «Noh, kolleeg, kas olete ära otsustanud? Ikka veel mitte?» Jäin vankumatuks. Ta läks veel vihasemalt minema, külvates mind üle tuhande needusega. Pühitsesin võitu. Mitu päeva ei ilmunud Kern üldse laborisse ja mina ootasin päevast päeva vabastavat surma. Viiendal päeval tuli ta, nagu poleks midagi juhtunud, vilistades lõbusat laulukest. Minu poole vaatamata hakkas ta tööd jätkama. Jälgisin teda kaks või kolm päeva, tööst osa võtmata. Kuid töö ei saanud mind külmaks jätta. Ja kui ta katseid sooritades tegi mitu viga, mis oleksid võinud kõigi meie jõupingutuste tulemused hävitada, ei pidanud ma vastu ja andsin talle märku. «Ammu oleks võinud niiviisi!» lausus ta rahuloleva naeratusega ja laskis mu kõrisse õhku. Seletasin talle vead ära ning olen pärast seda töö juhtimist jätkanud… Ta kavaldas mu üle.»

      SUURE LINNA OHVRID

      Sestsaadik, kui Laurent pea saladuse teada sai, hakkas ta Kerni vihkama. Ja see tunne kasvas iga päevaga. Ta uinus koos sellega ja ärkas samuti. Ta nägi Kerni hirmsates õudusunenägudes. Ta oli vihkamisest lausa haige. Viimasel ajal suutis ta Kerniga kokku puutudes ainult suure vaevaga ennast tagasi hoida, et mehele mitte näkku paisata: «Mõrtsukas!»

      Ta suhtles temaga pingutatult ja külmalt.

      «Kern on koletu kurjategija!» hüüatas Marie, peaga omavahele jäädes. «Ma kaeban ta kohtusse… Ma hakkan ta roimast karjuma ega jää rahule enne, kui olen selle varastatud kuulsuse hajutanud ja kõik ta kuritööd paljastanud. Ma ei anna endale armu.»

      «Tasem!.. Rahunege,» veenis Dowell. «Ütlesin juba teile, et minus pole kättemaksuiha. Aga kui teie kõlblustunne on riivatud ja ihkab kättemaksu, siis ei hakka ma teid ümber veenma… ärge ainult kiirustage. Palun teid meie katsete lõpuni oodata. Sest ka mina vajan praegu Kerni, nii nagu tema mind. Tema ei suuda tööd ilma minuta lõpule viia, kuid mina temata samuti mitte. Aga see on ju kõik, mis mulle veel jäänud. Rohkem ei suuda ma midagi luua, ent alustatud tööd tuleb lõpetada.»

      Kabinetist kostsid sammud.

      Laurent sulges kähku kraani ja istus maha, raamat käes, ise ikka veel ärritatud. Dowelli pea langetas laud nagu tukkudes.

      Professor Kern astus sisse.

      Ta vaatas kahtlustavalt Laurenti poole.

      «Milles asi? Olete miskipärast ärritatud? Kas kõik on korras?»

      «Ei… pole midagi… kõik on korras… perekonnamured…»

      «Las ma katsun pulssi…»

      Laurent sirutas vastu tahtmist käe.

      «Liiga kiire… Närvid СКАЧАТЬ