Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole kehtestatud,“ vastas Igor.

      „Kui politsei üritab rahvast laiali ajada ja tekib segadus, siis alustage teie oma ülesande täitmist,“ andis Vitali käsu.

      „Selge, annan meestele järgmise valmidushoiatuse. Kümne minuti pärast oleme sajaprotsendiliselt oma positsioonidel. Praegu näen, et enamus on juba kohtadel. Tundub, et asi hakkab edenema. Politsei poole lendasid esimesed kivid,“ vastas Igor hoolega ümbritsevat uurides ja tõmbudes Tõnismäelt alla Rahvusraamatukogu ajakirjanduse saali poole, sündmuste epitsentrist kaugemale ja ülesande objektile lähemale.

      „Tegutse kiiresti. Side lõpp,“ lõpetas Vitali kõne.

      Nüüd jäi ainult oodata, millal rahvas üritab Pronkssõdurit piiravat aeda maha murda või politsei nende suhtes ennetavalt reageerida. Vitali vaatas kella, see näitas 19.50.

      Kell oli 21.30 ja Vitali istus endiselt oma autos kino Kosmos taguses parklas. Äsja oli ta saanud kõne kontaktisikult politseiametist, kes andis teada otsusest Tõnismägi rahvast täielikult puhastada, kasutades kõiki nende kasutuses olevaid vahendeid. Teine etapp oli käivitunud sihipäraselt. Rahvas oli üritanud politseiahelikest läbi murda ja alustada monumenti piirava aia lammutamist. Läbimurre osaliselt õnnestuski. Umbes kolmkümmend inimest suutiski politseiahelikust läbi murda ja aiani jõuda. Läbimurdjate grupp koosnes viiest-kuuest Jevgeni võitlejast ja suurest hulgast Eestisse jäänud Nõukogude Armee erusõjaväelastest, kes olid tänaseks õhtuks välja kutsutud, ning agressiivsetest purjus noortest, kellel oli ilmselt kerge kriminaalne taust. Kahjuks ei suutnud ülejäänud mass piisava aktiivsusega kaasa tulla. Kõige suurem süü selles oli Eesti märulipolitseil ja eriüksustel, kes kiiresti ning otsustavalt reageerisid läbimurdele. Samuti pidid Jevgeni Jemeljanovi võitlejad eesliinilt ühel hetkel lahkuma, sest nad pidid vältima politsei piiramisrõngasse jäämist ja arreteerimist. Igal juhul oli rünnak tõmmanud rahva korralikult käima ja oli esimesi vigastatuid. Tõsi, vigastused olid tekkinud peamiselt omade poolt Rahvusraamatukogu rinnatiselt visatud pudelitest ja kividest, aga keda see huvitab. Õiges kastmes ja valitud kaadritega oli võimalik näidata maailma avalikkusele Eesti Politsei brutaalset käitumist rahulike meeleavaldajate vastu.

      Pool tundi tagasi olid eraldatud rahvamassid raamatukogu ees ja Endla tänava otsas. Hetkel ei oldud veel alustatud rahvamassi väljasurumist.

      Vitali telefon helises. Helistaja oli Jevgeni Jemeljanov.

      „Vitali, tundub et puhastusoperatsioon on alanud. Valjuhäälditest nõutakse inimeste kohest lahkumist, muidu on politsei sunnitud kasutama jõudu. Lahkuvad mõned vanemad ja viisakama välimusega inimesed, noored peavad meie eestvedamisel stabiilselt kivisõda,“ lõpetas Jevgeni ettekande.

      „Kas ohvritalled on paigas?“ küsis Vitali.

      „Üldiselt paigas. Ainult meie noorpaar läks natuke üle poole tunni tagasi kaotsi. Läksid Pärnu maanteele mingisse baari hädale ja seal kaotas kontaktisik nad ära. Paarike olla olnud jookidest üsna tiirane ja kardetavasti läksid nad olukorda lahendama. Seepärast tõmbasid nad kontaktisiku ka haneks,“ vastas Jevgeni.

      „Kehva lugu, aga mis teha. Kuna kontaktisik ei saanud oma ülesandega hakkama ja on ise ka Venemaa kodanik, siis astub ise paarikese asemele,“ andis Vitali karmi korralduse.

      „Tundub, et politsei lisajõud alustasid surumist,“ teatas Jevgeni.

      „Selge, tõmmake politseile korralik kivirahe peale. Ma annan teisele rühmale tegutsemisloa. Edu ülesande täitmisel.“

      Vitali lõpetas kõne ja valis Igor Mogilnõi numbri.

      Igor võttis peaaegu silmapilkselt toru.

      „Siin läheb juba palavaks. Meie tsoonis on suhteliselt rahulik, aga raamatukogu ees on sõda ja aina tulisemaks kisub,“ raporteeris Igor.

      „Alustage Kapo maja ründamist ja kui asi on käima saadud, liikuge oma rühmaga objektile, laiendades rünnakud teistele lähedal asuvatele hoonetele. Soovin edu!“ lõpetas Vitali kõne.

      Nüüd oli kõik käima lükatud, jäi vaid oodata poole tunni või tunni aja pärast esimesi ettekandeid tulemustest.

      Igor andis kahele mehele instruktsioonid ja suundus Sergei Astafjevi juurde, kes oli Jevgeni Jemeljanovi teise rühma ülem.

      Ülesanne, mida nad pidid täitma, ei olnud väga keeruline. Neil tuli siseneda Rahvastikuregistri ruumidesse. Siseneda seal serveriruumi, eemaldada serverist paar olulist kõvaketast ning lahkudes serveriruumis olev tehnika purustada ja süüdata. Taktikaliselt oli operatsiooni ülesanne järgmine. Esiteks, saada enda valdusesse kõikide Eestis elavate inimeste isikuandmed ja ametlikud elukohad. Teiseks, serverite hävitamise läbi halvata Eesti erinevate ametkondade tööd. Selle konkreetse serveri hävitamine ei tooks kindlasti kaasa inimeste isikuandmete lõplikku kadumist. Järgnev segadus võimaldaks taastamise käigus Venemaa spetsialistidel sokutada andmete hulka vajalikke muudatusi, mida saaks tulevikus erinevatel eesmärkidel kasutada. See, mida saadud andmetega edasi tehakse, Igor Mogilnõit ei huvitanud. Selle jaoks on teised inimesed ja terved üksused Venemaal.

      IT-mees pidi olema hea spetsialist ja saanud korraliku väljaõppe. Ta olevat ühes Eesti IT-firmas olnud nädalasel koolitusel, kus olla teema korralikult läbi võetud ning stsenaarium läbi mängitud. Kodutöö olla olnud korralik, sest infot oli saadud lisaks riigihanke materjalide uurimisele ka otse ühe programmeerija käest, kes oli osalenud Rahvastikuregistri infosüsteemi loomisel. Täna hommikul käidi kõik veel uuesti üle. IT-mees arvas, et kui kõik ideaalselt laabub, läheb tal serveriruumis aega paar-kolm minutit. Halvimal juhul kümme. Igori ülesanne oli juhtida operatsiooni ja avada serveriruumi uks. Kõige ekstreemsema lahendusena võis õhkida ukseluku.

      Igor oli jõudnud Sergei Astafjevi juurde ja andis talle korralduse: „Võta oma poisid kokku. Viie minuti pärast hakkame liikuma objekti poole. Saatsin ühe poisi sülearvuti ja tööriistakoti järele. Sina pane ülejäänud rühm Kapo hoonet ja maja taguses parklas olevaid autosid ründama. Kordan veel üle, et alates kolmandast korrusest on klaasid meie andmetel tugevdamata ja peaksid ka purunema.“

      „Mul kulub võib-olla mõni minut rohkem. Saame kokku parkla juures,“ osutas Sergei Endla tänaval Rahvusraamatukogu tiiva ja Maksu- ja Tolliameti tolli üksuse maja vahelisele parklale „Kontrollime sidet ja alustame.“

      Igor liikus ühe oma poisi poole, kellega nad hommikul olid Kalev Rebasega tegelenud. Nemad olidki need kaks meest, kes peale tema ja ITspetsialisti pidid Rahvastikuregistri ruumidesse sisenema.

      Minuti pärast hakkasid kivid lendama Kapo maja akendesse. Kaks meest üritasid kividega maha võtta maja külge kinnitatud turvakaameraid. Rahvas võttis vaikselt ka siin tsoonis tuld. Rahvast ei olnud siin küll tuhandetes, aga paar-kolmsada kindlasti. Kuna Kapo maja aknad olid kehva purunemisega, üritasid mõned noorsandid paari minuti pärast naabermajade aknaid, mis tõesti hulga kergemini purunesid.

      Seitsme minuti pärast kohtusid Igor Mogilnõi ja Sergei Astafjev parkimisplatsi juures. Nad panid mobiilide handsfree-klapid kõrva ja Sergei helistas Igorile. Side oli loodud. Sergei andis kellelegi kaootiliselt liikuva rahva hulgas peanoogutusega märku ja siis kostis röögatus rahva hulgast.

      „Teeme selle fašistide riigi maatasa! See tänav on täis selle neetud riigi asutusi. Andkem tuld, vennad! Võtame kontrolli siin riigis oma kätte!“

      Rahvas liikus mäest alla Statistikaameti ning Tolli- ja Maksuameti majade suunas. Kõikjal lendasid kivid majade akende suunas.

      Statistikaameti maja kõrval ukse läheduses ootasid IT-spetsialist ja üks Igori poistest. Nad olid mõni minut СКАЧАТЬ