Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ju vana reformikas,“ avaldas ka Tarmo oma nördimust.

      „Kas siin WiFi on olemas? Vaataks su arvutist, mida infoportaalid hetkel pajatavad,“ küsis Andres Tarmolt.

      „Hommikupoole räuskasid Venemaa saatkond ja Moskva erinevad võimumehed, aga Tallinna linnavalitsus ja Savisaar olid täitsa vait,“ vastas Tarmo ja hakkas looma internetiühendust Delfi portaaliga.

      „Linnavalitsuse seisukohad mind huvitavadki. Huvitav oleks näha, kuidas Savisaar kahe tooli peal korraga istub. Vene valijaid ei saa jõuliselt tagant kiita, sest eestlastest pensionärid võivad solvuda,“ täpsustas Andres oma huvi kavalalt naeratades.

      „Siia on mingi Savisaarega seotud uudis siiski tulnud,“ teatas Tarmo

      Tarmo avas Delfi portaalis artikli ja hakkas seda ette lugema.

      Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul on pronkssõduri näol tegemist linna omandiga, kuid linnalt on võetud võimalus selles küsimuses kaasa rääkida.

      Savisaar ütles tänases Kuku raadio Linnatunnis, et pronkssõduri näol on tegemist nii või teisiti linna omandiga ning kõigil muudel juhtudel on linnal olnud alati võimalus kaasa rääkida, kuid selles küsimuses on vabariigi valitsus teinud erandi, kirjutab Eesti Päevaleht.

      “Sõjahaudade kaitse seadusega on tugevalt kahtluse alla pandud kohalike omavalitsuste autonoomia üldse,” märkis Savisaar.

      „Päris osav trikk,“ vangutas Andres pead ja jätkas. „Valitsus on paha ja ebademokraatlik, ahistab kohaliku võimu, aga samas põhiteemas seisukohta ei võeta. Nüüd ta libedik passib ja ootab, kuhu poole sündmused liiguvad ja siis teeb avalduse sellises stiilis, et “mis ma ütlesin, kuna meilt on riik õigused ära võtnud, ei saanud meie midagi teha”. Valitsus on süüdi. Kui lisaks peaks, mingiks kähmlemiseks minema, siis nõuab näiteks siseministri ja kaitseministri tagasiastumist. Mine tea, võibolla terve valitsuse tagasiastumist.“

      „Eks varsti ole näha. Kui sihuke segane seis jätkub või läheb suuremaks jamaks, võib Savikas üldse uttu tõmmata,“ ütles Tarmo ja uuris veel uudiseid. „Tundub, et hetkel on suhteliselt rahulik, aga sisetunne ütleb, vist mingi madistamine õhtul tuleb.“

      „Ma arvan samuti, et see mass päris vabatahtlikult Tõnismäelt laiali ei lähe. Sul võib huvitav õhtu ees oodata. Nagu varasem kogemus jalgpallimatšidelt Venemaaga on näidanud, leidub alati mingi kogus nokastanud vante, kes tahavad Eesti natse peksma tulla. Skinne ju siin baaris tõesti käib, kuigi nemad pole siin põhikontingent.“

      „Kui viina on korralikult naha vahele aetud, on iga nahktagis vend või karvane juba skinn,“ vastas Tarmo ja sulges arvuti. „Ma ei ole sulle veel kõiki asju viimasest madinast pärast Eesti-Vene mängu rääkinud. Kui me oleksime after party Woodstocki toonud, oleks siin ilmselt tõeliseks verevalamiseks läinud. Tegelikult oli tõsine andmine. Rahvast oli kõigest hoolimata baaris kõvasti ja kui see hord oma „Rossija, Rossija“ karjumisega peale lendas, läksid nagu tavaliselt vastas aialipid käiku. Vantide rünnak oli päris hästi organiseeritud. Massis olid juhid, kes näitasid kuhu minna ja mida teha. Me jäime peale ja politsei reageeris ka kiiresti, aga üks huvitav asi jäi silma. Kisma oli kiire ja korralik ning selle käigus sai ka inimesi viga. Meie poolel oli sinikaid ja paar venda käisid õmblemas. Vastaste vigastused olid suuremad. Veriseid ja lõhkiseid päid oli vähemalt neli-viis. Oli ka teisi vigastusi. Umbes kaheksa kuni kümme matsi topiti autodesse, mis saabusid trollipeatusse. Uurisin hiljem järele, et mitte keegi neist traumapunktidesse ei saabunud. Mulle jäi mulje, et neil oli linnas kuskil mingi välihospidal. Arvatavasti ei tahetud nende inimeste tuvastamist.“

      „Oled sa kindel, et nad kuidagi ühekaupa ei käinud traumapunktis kulme lappimas?“ küsis Andres.

      „Päris välistada seda ei saa, aga ma rääkisin sellest ka politseile. Meil oli pärast mängu korraline kokkusaamine. Pärast esitasid mulle täpsustavaid küsimusi ja ütlesid, et mul võib õigus olla.“

      „Viimase mängu ajal oli provokaatoreid staadionil ja tänavatel päris palju. Ma rääkisin sulle sellest jäähokimeeskonna Tartu Välk 494 kapist, kes ronis Eesti fännisektorisse „Rossija“ karjuma.“

      „Neid episoode oli palju, aga õnneks meie inimesed olid mõistlikud ning politsei ja turvafirma tegid head tööd.“

      Tarmo lõpetas juttu, sest baarimees viipas leti tagant, mis pidi tähendama kööki saabunud tellimust.

      „Töö kutsub, pean minema,“ ütles Tarmo ja tõusis laua tagant.

      „Egas midagi, lähen auto järele ja koju. Hoia eesti meeste lippu kõrgel, kui õhtul peaks madinaks minema,“ ütles Andres ja tõusis samuti lauast.

      „Tuli ei tohi kustuda ega lipp langeda,“ hüüdis Tarmo lõpetuseks ja lahkus köögi suunas.

      PRONKSIÖÖ MÄSS TÕMMATAKSE KÄIMA

Neljapäev 26. aprill 2007

      Vitali Gerassimov istus oma autos kino Kosmos taguses parklas. Kell oli pool kaheksa õhtul, neljapäeval 26. aprillil 2007. Vitali uuris internetist Moskva ja kohalike Venemaa saatkonna analüütikute arvamusi hetkeolukorra kohta. Ta jälgis spetsiaalselt loodud keskkonda, kuhu laekus talle operatiivinformatsiooni. Kõik oli suhteliselt rahulik. Võib öelda, vaikus enne tormi.

      Operatsioon oli käima tõmmatud. Kella kuueks olid jõud paigutatud oma kohtadele. Viis minutit pärast kella kuut jagati rahvale vaikselt välja esimesed kaks kasti viina. See ei olnud tavaline viin, vaid Igor Mogilnõi töökojas kokku segatud viina ja amfetamiini kokteil. Alustati ka erinevate harjutustega, rivistati rahvast sirgetesse ridadesse ja skandeeriti loosungeid. Ühesõnaga, provokaatorid alustasid masside üle kontrolli võtmist. Maksim Reva ja Dimitri Linter ei hoidnud enam iga hinna eest rahvast vaos, vaid tegid seda üksnes näiliselt. Mark Sirõkil oli õnnestunud päris suur hulk noori kohale meelitada ja neid tuli pidevalt juurde. Sama käis ka kriminaalse elemendi kohta. Neid oli kohal üksjagu, aga loomulikult oleks võinud neid rohkem olla. Põhimõtteliselt oli kriitiline mass rahutuste tekitamiseks olemas. Kella seitsmest lõpetati näilinegi rahva vaos hoidmine. Kella seitsmeks oli ka kaheksast ohvritallest seitse kohal. Ka see oli rahuldav tulemus. Nüüd oli põhimõtteliselt kõik valmis.

      Vitali helistas Jevgeni Jemeljanovile.

      „Kuidas läheb?“ küsis Vitali.

      „Plaanipäraselt. Rahvas on juba parajalt vindine ja agressiivne. Politsei on jõude juurde toonud. Üks häiriv moment on ka ilmnenud. Vabaduse väljakult ei lasta inimesi enam Tõnismäele juurde,“ vastas Jevgeni raporteerivas vormis.

      „Palju viinakokteili järgi on?“ küsis Vitali.

      „Kaks kasti.“

      „Jagage välja ja alustage otsest provotseerimist. Looge väikesed kivivarud ja näidake rahvale, kuidas kive seintest ja sillutisest kätte saada,“ andis Vitali juhtnööre.

      „Sain aru, alustame järgmist etappi,“ raporteeris Jevgeni sõjaväelises kõneviisis, kuigi ta hääletoon jäi normaalseks.

      „Lõpetuseks. Hoidke paarikest nüüdsest võimalikult politseiaheliku lähedal. Side lõpp.“

      Vitali lõpetas kõne Jevgenile.

      Vitali valis järgmise numbri, et helistada Igor Mogilnõile.

      „Igor, just käivitasime teise etapi. Kontrolli, et kõik mehed oleksid õigetes tsoonides, juhuks kui СКАЧАТЬ