Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingi provokatsiooni korraldamist. Ei-ei, pommi ma panema ei hakka.“

      „Ma näen, et sa kardad pommi. Ma tõstan ta meie vahelt esiistmele,“ ütles Igor ja tõstis kohvri Olegi kõrvale esiistmele, ise õngitses samal ajal kahe istme vahele kummardudes taskust peenikese kapronnööri. Tagasi istmele liikudes tegi Igor järsu liigutuse Kalevi poole ja õpitud võttega oli kapronnöör ümber Kalevi kaela ning raudses pinges.

      „Mis sa, loll, arvasid, et meie auto on laadaplats, kus vaielda, väike värdjas,“ sisistas Igor Kalevile kõrva.

      „Viie tonni eest, mis me sulle ettemaksuks andsime, käisid juba pidu panemas ja naisi rautamas. Töö tuleb ära teha, mees. Sul on kaks valikut, kas lasta ausammas õhku, nii nagu me ütleme, ja saada kuulsaks. Teine võimalus on mädaneda kuulsusetult kuskil prügihunnikus, kust su laipa võib-olla kunagi ei leita. Sul on otsustamiseks pool minutit aega. Muidu on paari minuti pärast sinuga kõik.“

      Kalev Rebane noogutas alistunult ja Igor lasi nööri natuke lõdvemaks.

      „Ära hakka edaspidi vigurdama. Mul on veel vähemalt kümme nippi, kuidas sul väga kiiresti kael kahekorra keerata,“ hoiatas Igor Kalevit.

      Igor võttis nööri Kalevi kaela ümbert ära ja hakkas asjast rääkima.

      „Nüüd hakkame tutvuma lõhkeseadeldisega.“

      Igor tõstis kohvri eesistmelt tagaistmele meeste vahele tagasi.

      „Praegu on pomm suhteliselt ohutu, aga temaga väga hirmsasti rapsida ka ei ole mõtet. Kui me kohale jõuame, aktiveerin ma pommi, see tähendab, panen taimeri valmis. Taimer käivitub sellest hetkest, kui sa oled Pronkssõduri jala ümber mineva kaabli pesasse lükanud. Kui sa peaksid kaabli pesast uuesti välja tõmbama, toimub kohe plahvatus. Ma panen taimeri kahe minuti peale. Selle ajaga peaksid sa piisavalt kaugele jõudma, ka siis, kui politseinikud su maha võtavad. Ma arvan, et sa suudad neile olukorra tõsiduse piisavalt kiiresti selgeks teha. Kui ei jõua, siis on nagu on.“

      „Kas kaabel jääb pesasse kõvasti kinni?“ küsis Kalev.

      „Piisavalt, kannatab paarikilost tõmbejõudu,“ vastas Igor ja jätkas: „Kui oleme kohale jõudnud, täpsustame liikumise marsruuti. Edasi räägime sellest, mida räägid politseinikele, sest varem või hiljem saavad nad su niikuinii kätte. Pommi tegi sulle mingi juhuslik tuttav Balti Jaama turult. Mingi endine sõjaväelane, kes enam teenistuses ei ole ja on viimasel ajal rohkem napsisõber. Vanus 45 kuni 50 aastat. Nüüd mõtle oma juhuslike tuttavate peale või nägude peale, keda sa seal kandis oled näinud. Tuli mõni nägu tuttav ette?“

      Kalev mõtles natuke ja noogutas.

      „Nüüd kirjelda mulle seda inimest,“ nõudis Igor.

      Paariminutise kirjeldamise ja üleküsimiste protsessi järel jäi Igor tulemusega rahule.

      „Lähme edasi,“ ütles Igor ja jätkas. „Kui küsitakse, kui palju maksid pommi eest, vastad et 50 000. Miks selline hind? Vastad, leppisime nii kokku ja mõlemale sobis. Raha oli sul säästudest. Küsimusele, miks pommi panid, ajad oma natsionalistlikku jura. Lisaks võid öelda, et Jüri Liim ei saanud tehtud, seepärast otsustasin ise ära teha. Kas on selge?“

      „Selge,“ vastas Kalev Rebane.

      „Veel üks asi,“ Igor pidas väikese pausi, „meid sa ei ole näinud ja unusta meie näod ka igaveseks. Kui midagi peaksid meist kobisema… saad isegi aru. Meil on ka vanglas pikad käed. Selge?“

      „Selge, kõik on arusaadav,“ vastas Kalev.

      Auto jõudis Rahvusraamatukogu tagusesse parklasse. Kell oli 4.23.

      Vitali nägi Igori autot möödumas, võttis telefoni ja helistas poole minutiti pärast.

      „Oleme kohal ja põhimõtteliselt valmis. Vaja on veel ainult pomm aktiveerida,“ kandis Igor ette.

      „Sõidan objekti juurest läbi ja uurin olukorda. Esialgne soovitus on ligineda raamatukogu Pärnu maantee poolsest servast. Nägin enne Läti saatkonna vastas ühte kahtlast autot, aga loodame, et sealt kohe ei reageerita. Aktiveerige ja liikuge raamatukogu nurga poole ning oodake minu kõnet,“ lõpetas Vitali kõne ja hakkas autoga liikuma.

      Ta hakkas keerama Endla tänavale, kui tema eest sõitis läbi hõbehall tumedate klaasidega väikebuss. Vitali keeras bussile järele ja sõitis üles Tõnismäe poole. Buss lülitas sisse parema suunatule ja peatus Rahvusraamatukogu Endla tänava poolse seina ääres asuval parkimiskohal. Vitali mõistis, et tegu on politsei lisajõududega. Pilk peeglisse näitas, et keegi bussist hetkel ei väljunud. Ta sõitis otse üle Tõnismäe Vabaduse Väljaku suunas. Pronkssõduri ümber oli olukord endine, üks patrull jalutas, teine patrull oli küll autost välja tulnud, kuid ilmselt ainult jalgu sirutama. Vabaduse väljak oli rahulik, ainult millegipärast seisis keset väljakut autode teisaldusmasin. Pärnu maanteelt keeras veel teine samasugune. Vitalile oli nüüd selge, et kohe hakkab midagi toimuma. Ta keeras autoga Pärnu maanteele suunaga kino Kosmos poole ning helistas Igorile.

      „Kas olete kohal?“ küsis ta torusse.

      „Peaaegu, vähem kui minuti pärast oleme nurgal,“ vastas Igor.

      „Kohe hakkab midagi toimuma. Äsja saabus üks väikebuss eeldatavalt politseijõududega. Ma sõidan minuti pärast objektist mööda. Jääge kuuldele.“

      Vitali vaatas kella. Kell oli 4.28 ja ta oli jõudnud kino Kosmos ette. Samal ajal keeras vastassuunast üles Tõnismäele üks politsei patrullauto, politsei väikebuss ja väikeveok liiklusmärkidega.

      Vitali ütles telefonitorusse: „Peatuge, ärge liigselt lähenege, nii et keegi teid ei näeks. Näen liikumas lisapatrulle.“

      „Selge, ootame,“ vastas Igor.

      Vitali keeras autodele järele, et sõita üles Tõnismäele. Politseiautod peatusid enne Pronkssõdurit ja autodest väljusid politseinikud. Autolt hakati maha tõstma liiklusmärke. Siis helises Vitali teine telefon. Helistaja oli Maksim Reva. Vitali ei võtnud kõnet vastu, vaid sõitis edasi. Esimeste politseiautodega kohakuti jõudes nägi ta ausamba Kaarli kiriku poolses küljes veel politseimasinaid ja umbes 10-12 politseinikku. Samal hetkel saabusid ka teisaldusautod ja peatusid trollipeatuses.

      Vitali ütles torusse „Operatsioon katkestada! Minge kiiresti, kuid rahulikult autosse, deaktiveerige seade ja lahkuge. Siin on vähemalt 20 politseinikku. Edasised käsud annan poole tunni pärast. Kõik.“

      „Sain aru, tegutsen,“ lõpetas Igor kõne.

      Vitali võttis vastu Maksim Reva kõne.

      „Siin on läinud hirmsaks sebimiseks, kõik kohad on politseinikke täis ja nad ajavad meid minema,“ hüüdis Maksim Reva torusse.

      „Näen isegi. Anna veerand tunni pärast teada, mis suunas sündmused arenevad,“ lõpetas Vitali kõne.

      Vitali keeras Vabaduse Väljaku suunas. Pöördel nägi ta silmanurgast lähenevat suurt veoautot moodulaia detailidega. Kaarli kiriku kõrval peatunud politseibussidest väljus veel kümnete kaupa politseinikke, neist osa ilmselt eriüksuslased. Vabaduse väljakul sulgesid politseinikud liiklust Tõnismäe suunal.

      Ta ohkas ja sõitis kuumast punktist kaugemale, et rahulikult mõtteid koguda. Ebaõnnestumiste jada jätkus.

      KIIRE OPERATIIVKOOSOLEK СКАЧАТЬ