Kolmas rass. Herve Recanati

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on aeg rumpel kätte haarata. El Gringo võtab esimese vahikorra enda õlule ja asi on kaugel eelmise päeva mõnusast jõudeistumisest. Kiiresti pannakse üks, peagi ka teine rehv peale. Siis lastakse groot alla, ainult fokk jääb heisatuks. Tuul tõuseb seitsme, siis kaheksa pallini. Mehed muutuvad natuke murelikuks …

      See on hea võimalus heita pilk teistsugusesse reaalsusesse, millega meeskonnal seni ei ole tulnud tegemist teha. Ühiselt otsustatakse suund Baleaaridele Menorca saarele võtta ja seal väike peatus teha. Lona IV peab end sügavsinise taeva all ja tugeva mistraali meelevallas tegelikult väga hästi üleval. Just siis, kui silm saabuvas ööpimeduses juba saaretulesid seletab, keeldub mootor käivitumast. Esimene äpardus!

      „Ma teadsin, et selle pagana mootoriga tuleb jamasid,” rehmab Le Groin, kes kohe seikluse alguses endale mingisuguse gripi külge on hankinud.

      „Peame purjedega randuma, mehed! Ja nende möllavate tuultega ei saa see mitte lõbus olema. Eriti kui selja taga on nelikümmend tundi ränka tormi. Nii, läheb lahti! Peame kurssi muutma! Ranniku suunas! Vallame! Vallame! Vallame siis, kurat võtaks! Liiga hilja! Mida sa muned?” karjub Le Groin Didier’le, kes ei olnud käsku lihtsalt kuulnud.

      „Jumal küll! Nüüd oleme otse tuules! Didier, lase soodid järele! Laseme end triivida!” ütleb Michel.

      „Kena olukord küll! Keset ööd, praktiliselt võõras kohas … Sellest tuleb õppust võtta!”

      Täielikult tuulte meelevallas triivib Lona IV nüüd lainete tahte kohaselt ühes väikeses lahes. Kõik pardalolijad kardavad, et kiil hakkab iga hetk vastu põhja käima ja üritavad juba eos olukorra tagajärgi ette näha. Ja siis see juhtubki. Tundub justkui peksaks hiiglaslik haamer vastu kiilu. Iga löök jõuab otse meeste südamesse, aga eelkõige saab hoobid endale siiski laevakere. Rooliuime välispind saab kannatada. Esimesed obadused võtab ta vapralt vastu, aga peagi annab ta löökide pöörasele survele alla. Michel’il õnnestub kuidagimoodi trossideni jõuda ja neid tõmmata ning sellega ketši olukorra hetkeks stabiliseerida ja surmamõistetutele veidi ajapikendust anda. Siis märkab Mitou natuke kõrgemal rannikul üht maja.

      Meeleheitel käevibutus … Majast väljub vana Menorca sõdur, kes olukorda nähes sellest ruttu Hispaania mereteenistust teavitab. Viimane saadab otsekohe enda mootorpaadi laevale appi. See jõuab kiiresti kohale ja pukseerib Lona IV sadamasse. Nüüd, mil hirm möödas, tuleb tagajärgedega silmitsi seista: rooliuime ja pukspriidi parandamiseks läheb vähemalt kaheksa päeva. Laevakere ei ole õnneks kannatada saanud.

      Meeskond on siiski vaimselt murdunud, sest kohe esimene hoiatuslask oli märki tabanud. Mehed on tujukad, tülitsemine muutub jälle igapäevaseks nähtuseks. Aga motivatsioon, mis ei ole kuhugi kadunud, meestevaheline sõprus, mis hoolimata sagedastest sõnavahetustest püsib vankumatuna ja paari sõbranna lohutused aitavad üsna kiiresti moraali taas tõsta. Tuleb mainida, et plats, kus võetakse ette Lona IV parandustööd, ei satu päris juhuslikult asuma džinnitehase vahetus läheduses. Sellistel hetkedel tuleks jumalat tänada külalislahkuse eest!

      Esmaspäeval, 16. oktoobril, uurib El Gringo sadama infopunktist ilmateate kohta: „15–20 sõlme tuult tugeva loodesuunalise ummiklainetusega. Asume teele, mehed! Suund Alicante’le! Aeg võtta üks mõnus dušš ja minek!”

      Kõigil on hea tuju, seda enam, et Lona IV sai hästi korda tehtud. Parajalt tõusnud tuul kannab meeskonna rahulikult, aga kindlalt Menorcast lõuna suunas, ja kui Didier esimesena vahiposti astub, valgustavad ööd taamal plinkivad Mallorca majakad. Aeg-ajalt võib näha üksikut välku sähvimas, ilma et see kuidagi sõitu häiriks.

      Varahommikul ilmub kirdest nähtavale saare lõunatipp ja Mallorca kanalis tormab 30sõlmene loodetuul, millega kaasnevad silmapiiril kasvavad hiigellained. 2–3meetrised lainesügavikud nõuavad teist rehvi suurpurjele ja foki langetamist. Aga päike särab ja meri on sügavsinine. Imeline! Silmapiiril murduvad lained lumivalgeks vahuks.

      „Just nii see passaatidega ongi, mehed! Väga mugav! Kas me pole end siin mitte kenasti sisse seadnud? Mu jumal, kui hästi see laev liigub!” räägib Le Groin enesekindlalt. Ja Dick, kes on nüüdseks merelolemisega täielikult harjunud, käib pühas rahus mööda laevasilda edasi-tagasi.

      Pärastlõunaks on tuul vaibunud ja laev tuleb täispurjesse seada.

      „Küll Lona IV võib alles hea välja näha! Esimest korda on ta kogu oma hiilguses!” Mitou muudkui pildistab ja pildistab.

      „Kahju, et sa eemalt kummipaadist pildistada ei saa, Mitou. Me saaksime oma kaunitarist superklišeesid!” hüüab Didier fotograafile, kes tagumise masti najal igasugu veidraid poose võttes kogu hetke võlu pildile üritab jäädvustada.

      Koos ootamatult maad võtnud pimedusega tõuseb ka õrn läänebriis ning see lubab oletada, et järgmisesse sihtkohta – Ibizale – jõudmine ei võta kaua aega.

      18. oktoobri keskööks, kui Didier vahiposti üle võtab, on maad võtnud tugevad tuuleiilid. Fokk ja besaan tuleb alla lasta ja groodile kaks rehvi peale panna. Kuigi kiirus on tõusnud 7 sõlmeni, kihutab Lona IV otsejoones edasi, laskmata end järjest valgemaks muutuvast merest liigselt häirida. Didier on vahepeal ärganud Groin’ abiga roolipinni kinnitanud, et vabade kätega purjesid korrastada. Ja siis on kohal äike! Ootamatu ning raevukas. Piksenooled muudavad öötaeva sebratriibuliseks, nähtavus on nagu päise päeva ajal. Kummargile hoidvaid ja varjuda püüdvaid mehi tabab tromb. Laev on üsna Formentera saare lähistele jõudnud, silm seletab juba tulesid: „Plink iga viie sekundi tagant! See on Formentera! Vaatasin kaarti. See ütleb, et majaka nähtavuskaugus on 28 miili. Peaksime enne hommiku hakku sinna jõudma,” ütleb Didier.

      Le Groin on skeptilisem: „Saare kohal olevat taevast näed? See tuleb meie peale, kindel laks …”

      Süsimust pilvekogum laseb tõepoolest arvata, et maailmalõpp on suure tõenäosusega ukse ees!

      „Tunni pärast on see meie kohal! Möödume majakast nii kiiresti kui võimalik ja katsume saare läänekülge varjuda.”

      Mitou, kes seni magas nagu nott, ronib nüüd vaevaliselt magamiskotist välja ja asub oma vahikorrale. Järgmisel hetkel paneb kõrvulukustav kõuekärgatus mere, laeva ja selle asukad võpatama. Lained aina kasvavad, tuuleiilid piitsutavad vihma vastu silda. Kiiresti tuleb kõik purjed langetada ja lasta laeval triivida. Kõik muutub grandioosselt ebareaalseks. Meri suitseb, pulbitseb. Vahepeal ei saa aru, kus ta täpselt on.

      „Ai sa jutt! Ma pole kunagi midagi sellist näinud,” hüüab Michel Lardin oma kahele kaaslasele, kes mõlemad erutatult vaikivad. Mida nad oleksidki pidanud ütlema?

      Meri muutub üha hirmuäratavamaks. Mõned koletud tormilained üritavad laeva maha murda. Aga kas need lained on eelroaks või magustoiduks? Kui neid pakutakse desserdiks, tähendab see, et nendest võimsamaid ei tule. Aga kui see on kõigest aperitiiv, mida siis põhiroast oodata?

      Hommiku hakul on Formentera rannik selles kirjeldamatus tormipuhangus veel aimatav. Kas lihtsam on tormi öösel tajuda, teda otseselt midagi nägemata ette kujutada ja mõnes mõttes jaanalindu mängida? Või on parem, kui halastamatu päevavalgus kõik otse vastu vahtimist lajatab, nii et sa seda möllu iga keharakuga läbi elad ja alandlikult pealt näed – sest tormi taltsutada ei ole võimalik! –, et sellest oma vanaduspäevadeks võimalikult selge mälestus luua … kui lootus ellu jääda ja sellest ükskord tagasivaates jutustada veel säilinud on? Kell on kümme hommikul ja kõigest hoolimata on Lona IV veel juhitav. Isegi vastu ummiklainetust saab sõita.

      „Kahe või kolme tunni pärast peaksime Ibiza lõunaranniku varjus olema.”

      Kõik vaatavad kella ja usuvad, et tulevad СКАЧАТЬ