Kolmas rass. Herve Recanati

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Hispaania idarannikut, möödusid Languedocist, Marseille’st, jõudsid Port-Saint-Louis-du-Rhône’ini. Siis sõitsid mööda Rhône’i jõge ja Loire’i kanalit üles, plaaniga lõpuks mööda veeteid La Manche’i väinani jõuda. Probleem oli aga selles, et nad tegid mitmeid vahepeatuseid, et erinevatest Burgundia veinidest maitset suhu saada.”

      „Nad avasid oma veinikeldri?” küsis kõrtsmik.

      „Tegelikult mitte! Parvmajade laenutajana töötav tegelane rääkis mulle, et kahe aasta eest olevat purjekas Marseille-lès-Aubigny’s, kohe enne lüüsi kanali ääres ankrus olnud. See oli talve lõpus ja väljas oli veel paras pakane. Inglased olid jälle ühte veinikeldrit külastanud ja kui nad õhtul tagasi tulid, olid nad kergelt öeldes üsnagi lõbusas tujus. Mees libises purjekale viival trapil ja kukkus vette. Vesi ja vein ei sobi kokku – mees suri alajahtumise tagajärjel hetkega. Naine läks lastega tagasi Inglismaale elama ja ei tahtnud sellest neetud purjekast enam midagi kuulda.”

      „Neetud? Ei ütleks! „Rostbiif” oleks pidanud joomisega piiri pidama. Purjekas ei ole siin küll milleski süüdi!” kostis Mitou ei-tea-mitmendat pooleliitrist lõpetades. „Ja kuidas see lugu lõppes?”

      „Naine lastega pöördus niisiis Inglismaale tagasi ja lasi parvmajadega tegeleval tüübil purjeka mahamüümise eest hoolt kanda. Viimane pani kõik, mis vähegi väärtuslik, enda juurde hoiule, muuhulgas kogu elektroonika. Aga kes oleks osanud ette kujutada, et selline purjelaev ükspäev Nièvre’i ääres müügil võiks olla? Need, kes laeva osta tahavad, lähevad oma „haruldast pärli” loomulikult pigem mõnda Atlandi- või Vahemereäärsesse sadamasse otsima. Kellelegi ei tule pähe minna Alaskasse kaamelit ostma! Ei, purjekat ei minda Nevers’i kanti otsima! Tüüp ei ole isegi müügikuulutust üles pannud. See küna võiks siia kanalisse veel aastateks mädanema jääda, üksiku ja mahajäetuna. Aga ma olen kindel, et natukese raha ja mõõduka tööga võiksime purjekale uue elu anda. Ma kinnitan sulle, vaatasin ta igast kandist üle! Selle laevaga võib maakerale ringi peale teha. Mu jumal! Purjetada Nevers’ist Riosse ja veel sellise pärliga …”

      „Ja palju inglane selle eest tahab?” küsis Mitou katkendlikult hingates ja end mõtetes ilmselt juba kaptenisillal passaadis rooliratast hoidmas kujutledes.

      „Kuuskümmend, võib-olla viiskümmend tuhat franki7. Aga tüüp, kes müügiga tegeleb, arvab, et selle saab veel poole võrra alla kaubelda. Minul oleks ainult kakskümmend tuhat selle asja alla panna …”

      Elus on hetki, millel on ettearvamatud tagajärjed. Lihtne žest, peanoogutus, „üks tiivalöök” ja tulemus peegeldub kogu teie ülejäänud elus. Võiksin rääkida päevast, mil ma 14aastasena kinos filmi „Vabastus” vaatamas käisin. Ma ei teadnud muusikast mitte midagi. Ometigi jooksin ma pärast seansi lõppu koju, võtsin oma väikese hoiuraamatu, läksin panka, võtsin raha välja, sõitsin rongiga Pariisi, läksin otsejoones Marcel Dadi poodi … ja ostsin endale viiekeelse bandžo. Sellest ajast peale sai muusikast minu maailm. Sama hästi võib hetkega armuda ookeanisse ja jäädagi merd sõitma. Selliseid asju ei ole võimalik valitseda, see on tungiv vajadus, millel ei ole mõistusega mingit pistmist. Nendes olukordades pääseb valla meie loomalik alge. Võimust võtab Loodus, instinktid … ja ei jää muud üle, kui neile alluda, sest meil ei ole enam oma tegude üle kontrolli.

      Ja Mitou, kes lõppude lõpuks oli siiski mõned korrad väikese jahiga Nièvre’i järvedel triivinud, teatas ühe hingetõmbega: „Kui ma oma 2CV maha müün, on meil 30 000 franki!” Nii oli Mitou seiklus alanud.

      „Mitou! Saa tuttavaks, Lona IV!” esitles El Gringo, justkui oma vana sõpra tutvustades. „Inglise purjelaev, ehitatud 1913. aastal Maynard of Chiswicki laevatehases. Kümme meetrit! Kere täismahagonist, palun väga! Luubist8 ketšiks9 ümber ehitatud. Sild on immutatud männist. Ligi 60 ruutmeetrit purjestust. Minu arvates on siin küll natuke liiale mindud. Meie laev näeb hea välja, kas pole? Tõeline merede valitseja! Saad sa aru – täismahagonist! Kõik detailid on pronksist ja vasest! Petrooleumlambist ma isegi ei räägi ja Jojost, papagoist, kes räägib … ei-ei! Papagoi koha pealt tegin ma nalja! Aga nagu sa näed vajab Lona IV kõigest väikest noorenduskuuri. Tead, üle Atlandi sõitsin ma ühe 1945. aastast pärit 16meetrisega – Parergon III-ga. Töötasin selle kallal Dakari sadamas kolm kuud, enne kui Brasiilia poole teele sain asuda. Nii et laevadega seotud puutööd ei ole mulle võõrad.”

      Sellises olukorras tutvus Mitou sellega, millega ta oma uuele saatusele vastu pidi purjetama; hoopis teistsugusele saatusele kui see, mida ta endale Creusot-Loire’i uurimiskeskuses fotograafina ette oli näinud … Tema peas pöörles juba maailmakaart ja ta süda tuksus ühes rütmis ookeani ummiklainetusega. Jättes selja taha senise harjumuspärase ja igavavõitu elu, hõikas Mitou kaipealselt: „Hei, Lona IV!”.

      Mitte millelgi ei olnud enam tähtsust. Ainus, mis luges, oli Lona IV. Isegi kui mõistus üritas veel küsimusi esitada, löödi need kiire tagantkäelöögiga minema. Kui tegutsemiskihk teie üle võimust võtab, siis teie elujõud kümnekordistub, te väljute kõiksugu raamidest! Ja Mitou, veendunud oma teo ainuõigsuses, müüs oma Citroëni maha.

      Hoolimata auto mahamüümisest olid kahe sõbra taskud nii tühjad, et Mitou pidi töötama Creusot-Loire’is nagu hull. El Gringo omakorda tegi ettepaneku korterimugavustest loobuda ja purjekasse elama asuda, et raha kokku hoida. Üürisäästud lisati rahale, mis kaks meremeest kõikvõimalike esemete mahamüümisega teeninud olid, et remonditöödeks vajalikku materjali osta. Seda kõike tehti ilma vähimagi kahjutundeta. Laeva pardale kolimine ei olnud siiski kerge, eriti raske oli külmade ilmade saabudes. Mitmed magamiskotid ja tekid süttisid halvasti paigutatud küttekehaga kokkupuutest põlema ja seda juhtus selle 1977. aasta käreda talve jooksul mitu korda. Laevakere rõhuva kanalijää lõhkumine, sillale koguneva lume pühkimine – olukord ei meenutanud sugugi postkaarte troopiliste palmide ja lillepärgi kandvate Tahiti naistega. Ruumipuudus, rahanappus ja külm hakkasid pikapeale meeste omavahelisi suhteid mõjutama. Midagi tuli ette võtta, et hankida raha, mis laseks tulevastel seiklejatel remonditööd lõpetada ja samas endale ka mingisugune elukvaliteet võimaldada. Ja eelkõige tuli teele asuda.

      Mitou, kes oli ametilt fotograaf, oli otsustanud Rio de Janeirosse jõudes sealsetest faveladest10 reportaaži teha ja selle siis tagasi koju tulles Prantsusmaal maha müüa. Aga favelades ringi jalutamine või veel enam – seal pildistamine – ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav.

      „Vähesed väljuvad sealt, sest vähesed sisenevad sinna. Favela on keelatud linn keset avalikku linnaruumi,” armastas Michel Lardin jutustada. „Mina tunnen vajalikke inimesi, mul on sissepääsuvõimalused, aga ma tean ka, et oht on täiesti reaalne. Ja just selle ohu tõttu võimaldab reportaaž meil tagasi tulles natuke raha teenida, et siis uude seiklusesse sukelduda.”

      Eelkõige oli see vist siiski El Gringo idee. Tõenäoliselt motiveeris viimast suuresti ka see kaunis kohalik, kes temast eelmise Brasiilia-reisi ajal maha jäi ja kelle ülesleidmine tal nüüd kindlasti päevakavas oli.

      „Aga favelad ei ole ainsaks jututeemaks, kui me ükskord tagasi oleme. Me räägime kogu reisist ja kõigest, mis sellele eelnes, eks ole?” rõhutas Mitou.

      Töö sujus küll hästi, aga mitte piisavalt kiiresti meie kahe sõbra jaoks. Ruttu oli vaja vaba raha leida. Poisid koputasid kõikvõimalike ehitus- ja värvipoodide ustele. Nad käisid isegi kohaliku Carrefouri11 juhataja jutul, kes neile lahkesti kaks kärutäit kaupa pakkus. Alustuseks tormasid sõbrad kohe kange alkoholi leti poole, kannul elavalt žestikuleeriv poejuhataja, kes üritas selgitada, et mehed pole sponsoreerimise mõistest päris hästi СКАЧАТЬ