Kolmas rass. Herve Recanati

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alla kenakese osa salongist.

      „Pole viga! Saame hakkama!” kordas Le Groin järjekindlalt kõigile sõpradele, kes kai ääres tööde kulgu uurimas käisid.

      Isegi Nevers’i noorte kultuurikeskus pakkus abi, lubades meestel oma sööklas odavalt süüa. Kaks sõpra kasutasid võimalust täiel määral ära ja varusid kottidesse toiduvarusid kogu nädalaks.

      Siis tuli Le Groin’l veel üks suurepärane idee – kaasata loosse ka Nevers’i linnavalitsus. Linnapea võttis mehed vastu prominentide ja nende abikaasade juuresolekul. Viimased olid täiesti võlutud, võib-olla küll rohkem kogu sellest eksootikast, mille seiklus esile manas kui meie tulevaste merekarude endi sarmist. Kes teab … Igatahes pärast mõningaid suupisteid ja rohkeid julgustavaid sõnu kirjutas linnapea meestele 300-frangise tšeki ja prominendid, suures osas kohaliku Kiwani klubi12 asutajaliikmed, lubasid igakülgselt abiks olla. Üks vastutavatest isikutest pakkus: „Kiwani’s Club teeb koostööd klubidega üle maailma. Meile on vaja vaid nimekirja sadamatest ja linnadest, kus teil on plaanis pikemalt peatuda. Võtame oma partneritega ühendust, kes teid siis kohapeal vastu võtavad ja teid aitavad.”

      Esmapilgul võib-olla raske uskuda, aga tegelikult oli see pakkumine kasulikum kui seda oleks olnud ükski rahatšekk. Lisaks oli Kiwani klubi liikmetel mitmetes Nevers’i ärides käpp sees: spordipoe omanik, advokaat, tulekustutite maaletooja, ehitustarvete poe juhataja ja, mis kõige huvitavam, veini ja piiritusjookide suurärimees.

      Pärast paari külaskäiku Kiwani klubisse, ja mõnda kohtumist liikmete abikaasadega, kes unistasid koos meie seiklejatega lahkumisest, hakkas kaiäärsele kõikvõimalikke kingitusi saabuma. Magamiskotid, isotermilised tekid, spordirõivad, parkad, aga ka värvid, lakid, pintslid … Kõige naljakam lugu juhtus ühe tulekustutitega kaupleva firma esindajaga, kes ükspäev Marseille-dès-Aubigny’i kai äärde ilmus ja hiiglaslikku tööstustele mõeldud kustutit kaubikust maha laadima asus.

      „Väga armas teist, aga mida me Lona IV pardal teie arvates 300kilose kustutiga peale hakkame?” uuris El Gringo esindajalt.

      „Ahhaa! Ega mul neid siin ainult üks ole, neid on mul kastis terve ladu. Ja ärge mitte arvakegi, et ma need vabrikusse tagasi viin!”

      Sellistes olukordades on parem mitte liigselt mõelda!

      Tulekustutid laaditi kaile, nende taustal tehti üks ilus pilt, firmat tänati soojade sõnadega toetuse eest ja … südametunnistuseta poisid kiirustasid kohalikesse ajalehtedesse kuulutusi üles panema, et saadud kaup veerandiga oma tegelikust hinnast maha müüa. Ajalugu vaikib sellest, kas tulekustutite firma läks pankrotti või suutis selle enam kui ebaausa konkurentsiga siiski toime tulla.

      Ja siis anti veel mõningaid täiesti idiootseid soovitusi, nagu näiteks sõita Nevers’ist Riosse vesijalgrattaga! Mitou mõtles, et võiks tõepoolest vesijalgratta Lona IV ette kinnitada ja sinna ühe meeskonnaliikme päeviti väntama panna, et siis öösel purjede abil edasi liikuda. Ainult et siis oleks pidanud mõni roostetamisvastaste ainetega tegelev firma nende suursponsoriks hakkama.

      Igatahes andsid kaks semu täiesti kuulsate Pieds Nickelés’de13 mõõdu välja: Ribouldingue, Filochard … Ainult Croquignol oli veel puudu!

      See viimane ilmutas end Didier Sardet’ näol, keda mehed juhuslikult Nevers’is kohtasid. Didier oli vana sõber, kes Le Groin’iga samas koolis käinud ja temale sarnaselt 1968. aasta streikijatele omast mässumeelset maailmavaadet jagas. Teismelisena oli ta rahast täiesti lage olnud, aga täisealiseks saades väikese varanduse pärinud.

      „Jackpot! Mehed! Jackpot! Ausalt öeldes arvasin ma alguses, et see on mingi nali või eksitus! Sellest ajast peale on mul uued probleemid, milleks ma valmistunud ei olnud: kuidas kogu see raha ära kulutada!?” jutustas Didier oma endisele koolikaaslasele ja Mitou’le. „Aga kuna ma hakkasin kohe täiega kulutama, anti mulle märku, et võiksin hoogu maha võtta. Ühendasin jõud ühe mitte eriti soositud ööklubiomanikuga Courchevalist, ostsime koos superluks hotelli. Vot nii. Nüüd töötan juba kaks aastat mägedes, aga te ei kujuta ettegi, kuidas see mulle närvidele käib! Mulle kuluks üks korralik õhuvahetus ära! Mäed ei ole ikka minu teema. Ja mis teist endist saanud on?”

      „Meie läheme oma isikliku purjekaga Brasiiliasse. Me oleme purjekaomanikud! Just nii, härra! Meie laeva nimi on Lona IV … Selle kallal tuleb veel päris kõvasti vaeva näha, aga meil on kindel plaan merele minna.”

      Ja hetkegi mõtlemata vastas Didier: „Mehed! Kas te kolmekesi ei tahaks minna, kui ma ka raha alla panen? Müün oma osa hotellist maha ja tulen koos teiega laeva.”

      Mitou ja Le Groin ei mõelnud kaua.

      „Kahele vaesele kulubki üks rikas kampa ära!” ütlesid nad, teades ise väga hästi, et veel mõnda aega tagasi ei olnud Didier’l sentigi ja et sülle kukkunud varandus ei olnud teda karvavõrdki muutnud.

      „Lööme käed!”

      Ja nii tuli Lona IV pardale lisaase tekitada.

      Nüüd olid Pieds Nickelé’d oma täies koosseisus ja erilist tegutsemiskihku täis. Kaaslased istusid Didier’ Citroën CX-i ja sõitsid läbi öise Nevers’i linna, aknaklaasid alla lastud, täiest kõrist karjudes ning signaalitades: „Me läheme merele! Me lähemegi! Viva Brasil! Viva Brasil!”

      Tundub, et vaatepilt oli meeldejääv. Kõik Nevers’i kohvikud mäletavad seda siiani!

      Kolm sõpra jätsid kõigiga hüvasti, täitsid laeva sponsoritelt saadud õllekastidega ja asusidki teele: kõigepealt mööda kanalit ja siis mööda Rhône’i jõge kuni Port-St-Louis du Rhône’i lüüsini, kus seguneb mage jõevesi ja soolane Vahemere vesi. Pärast viit nädalat meeleolukat seilamist jõevetes ja mõne aasta jagu kannatust jõudis Lona IV taas omasse elementi – merre.

      Kogu laevasild oli uuendatud ja ülemine plangutus üle vaadatud; kaks puumasti olid püsti pandud. Laev ei olnud tõepoolest kannatada saanud, sest kogu nende aastate jooksul ei olnud ta kordagi kuival olnud. Mööda Rhône’i jõge sõites, peatudes Montceau-les-Mines’i, Lyoni ja Avignoni linnades, kohtusid El Gringo, Michel ja Didier, nagu kokku lepitud, kohalike Kiwani’s Club liikmetega – justkui suured seiklejad, kes Hispaania kuninga (või siis Nevers’i linnapea!) kuludega maid avastama lähevad.

      Nende seiklused kajastusid ka Prantsuse ajakirjanduses. Kohalikud ajalehed Var Martin ja Le Provençal, Provence’i raadio ja veel mitmed muud kanalid tutvustasid reisi oma lugejatele ja kuulajatele. FR3 Bourgogne tegi kolmest sõbrast ja nende tulevasest reisist isegi saate.

      Toulonis korraldati Kiwani’s Club kuludega laeva kaile tõstmine, et põhja plangutus ja sõrestik üle vaadata. Sest kuigi El Gringo oli laevakere suurepärases seisukorras veendunud, oli targem halbu üllatusi siiski eos vältida. Lona IV puhastati nagu vaja. Laevakere põletati ja tihiti üle. Kolm veidi väsinud ilmega lauda kindlustati kolme tugeva saarepuust planguga. Isegi hiiglaslikud kiilupoldid eemaldati ja vaadati üle. Paljud kogenud meremehed olid oma nõu ja jõuga abiks. Mitou kinnitas vööri sildi kirjaga: „Ei 65-aastaselt pensionile jäämisele! Vana ketš tuleb lihtsalt üles putitada! Kõik annetused on teretulnud!”.

      Uudishimulikest möödakäijatest ja poolehoidjatest kogunes kai äärde paras hulk ammuli suudega pealtvaatajaid, kellest igaühel asja kohta oma arvamus oli. Mõned olid kahtleval seisukohal: „Täitsa hullud! Te kavatsete Riosse minna? Brasiilias asuvasse Riosse ikka? Sellega siin?”. Teiste suhtumine oli optimistlikum: „Karneval on veebruaris! Te ju ikka saadate mulle postkaardi!”.

      Raa СКАЧАТЬ