Janu. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbasin kummipõlle ette ja astusin otsustavalt kraanikausi juurde. Sest nõud tuli siiski puhtaks pesta. Ees seisis kaks puhkepäeva, köök pidi korralik välja nägema. Paljugi mis. Äkki astub veel keegi sisse. Jah, ega mul olnud ka harilikus situatsioonis nõudepesemise vastu vähimatki. Taimi oli selle mulle juba aastate eest korralikult selgeks õpetanud, nõudepesemine käis tihtilugu minu koduste ülesannete hulka. Aja jooksul olin avastanud, et see tegevus aitab üllatavalt hästi lõõgastuda, samuti ka keskenduda. Kuidas kunagi. Samad sõnad võisin ütelda ka kartulikoorimise kohta. Iseäranis see oli mulle lausa meeltmööda tegevuseks saanud. Tavaliselt koorisin kodused lõunakartulid just mina. Ma oskasin muide võtta märksa õhema ja ühtlasema koore kui naine – võib-olla oli asi selles, et olin kasvanud märksa väiksemas ja patriarhaalsemas linnas kui tema, igas aias oli vohanud mitu kartulivagu, mu koolidirektorist isa polnud häbenenud neid suviti mullata, sügiseti noppida, niisiis olid minu suhted kartuliga märksa vahetumad kui naisel, kes oli üles kasvanud siinsamas linnas, selle südames, kärarikkas ühisköögiga kodus.

      Aga nüüd, nüüd olin nappide üksinduspäevade järel laisaks muutunud ja metsistunud. Ma ei viitsinud isegi iga päev habet ajada, mis seal siis rääkida nõudepesemisest või kartulikoorimisest. Puudus stiimul, puudus mobiliseeriv jõud Taimi etteheitvate ohete näol.

      Avasin mõlemad kraanid. Need hakkasid kohe valjusti urisema ja ähkima, aga nõudevirnale kukkus vaid mõni roostekarva veetilgake. Seisin ja ootasin natuke aega, siis lõin käega. Meie majas juhtus seda õhtuti sageli, et vesi ei jõudnud viimase korruseni. Oli asi survepumpades või selles, et mu tundmatud naabrid tarvitasid sel ajal vett tavalisest intensiivsemalt, seda ma ei teadnud.

      Viskasin põlle nagisse, läksin vilistades magamistuppa, vahetasin riided ja astusin välja. Mul oli seljas uuepoolne helebeež suveülikond, ma möödusin 21. korterist ja teadsin, et seal elab Ivi Schmidt. Veel täna, veel paari tunni eest polnud mul sellest naisest aimugi olnud.

      Märkasin ta ukses pisikest punktikest, silma kõrgusel asuval vaatemulku ja mulle sai mõndagi selgeks. Sai selgeks ja sundis selja sirgeks nõksatama, sest paljugi mis, kui su naabri ukse sisse on monteeritud miniatuurne binokkel. Kuidas ma seda küll varem polnud märganud? Jah, aga varem polnud ma seda ust vist üldse tähelegi pannud. Astusin edasi teadmisega, et mind võidakse salamahti jälgida, minu kohta mitmesuguseid oletusi ja järeldusi teha. Mul oli hea meel, et ma polnud kaasa võtnud midagi liigset, midagi proosalist – näiteks paberinutsakusse keeratud hallitanud leivapoolt. Surusin käe suveülikonna taskusse ja astusin trepihakule – lift, nagu selgus, oli üle pika vaheaja jälle rikki läinud.

      Mind kiusas soov üle õla vaadata.

      Aga ma ei teinud seda.

      Milleks?

      Selg sirge, näol pooleldi puhkepäevane, pooleldi ametlik ja kinnine ilme (olin ilmet enne väljumist peegli ees kontrollinud), laskusin ma läbi kuue majakorruse alla, maapinna poole. Korrused ümbritsesid mind nagu raudbetoonist tunnel. Iga kahe trepijätku tagant vaatas mind pilkumatu punane silm. See surises omaette, hoiatavalt, mõtlikult. See oli rikkis lifti silm. Lift jälgis mu laskumist. Ta oli selleks korraks minust tüdinud, ta keeldus mind sõidutamast. Kõik korrused lõhnasid ikka veel betoonitolmu ja niiske krohvi järele. Kolme aasta eest, mil me perega siia peaaegu uude majja olime kolinud, mõjus see lõhn joobnustavast. Oma tuba, oma luba! Oma koridor ja oma lõhn! Uus elu ja avarad tingimused. Nüüd pani see lõhn mõtlema. Kui kaua kuivab krohv? Seda enam, et siin-seal oli krohv latakatena maha kukkunud, moodustades trepikoja seintel olematute mandrite, saarte ja riikide kontuure. Üks säärane pisiavarii meenutas millegipoolest Skandinaaviat või lamavat looma. Seinu läbisid mustaks värvitud torude püstikud. Muist neist andsid majale sooja ja külma vett, muist viisid kuhugi meie elutegevuse inetud ülejäägid.

      Seisatasin viivuks, jäin neid torusid silmitsema, midagi mõtlema. Puudutasin üht jahedat ja kumerat pinda ettevaatlikult, sõrmeotsaga, tõmbasin siis ruttu käe tagasi. Mu tegu polnud sünnis. Hea, et seda keegi ei näinud.

      Ja astusin edasi. Samm-sammult allapoole.

      Nähtamatuma pulseerisid kusagil betooni taga veel elektrijuhtmete ja gaasitorude soonestikud. Televisioonikaablid. Mine tea, võib-olla peitus mõnes seinas eriti salajane arter, telefonijuhe. Kõik oli seatud inimtegevusega. Söömise, rääkimise, vaatamise, pesemise, magamise soodustamisega.

      See maja mu ümber oli inimeste kodu.

      Aga ma ei kohanud treppidel ühtki inimest. Ning kui oleksingi kohanud, oleksime ilmselt üksteisest sõnatult mööda astunud, külg ees, pilk maas. Me poleks söandanud üksteisele midagi ütelda. Meil polnud sedagi garantiid, et tervitame kindlasti oma naabreid, mitte aga juhuslikke külalisi, eksinuid, hajameelseid treppidel uitajaid. Ma vaid teadsin, olin kindel, et mu naabrid asuvad väga lähedal, minu laskumist saatsid nende summutatud jutukatked, õhtune muusika, lastehääled, imikunutt, praelihalõhn. Kusagil kiljatas ühe inimese sõber, kas koer või ülemeelik tütarlaps. Raputasin pead. Niimoodi polnud ilus mõtelda. Mul polnud mingit põhjust olla oma naabrite suhtes küüniline või labane. Jah, kusagil väga lähedal asusid ja toimisid mu naabrid. Kakskümmend kolm korterit, teadmata hulk naabreid. Sellele oli äkki huvitav mõtelda.

      Kusagil siin pidi elama ka Allan Rüütel.

      Ka selle peale oli huvitav ja meeldiv mõtelda.

      Kui olin esimesele korrusele jõudmas, üllatas mind mingi rübelemine välisukse juures. Muud ma märgata ei jõudnudki, nägin vaid, kuidas uks lahti löödi ja kuidas välja tormas suurt kasvu poiss, umbes neljateistkümneaastane volakas. Tüüpiline aktselerant. Millega ma teda kohutanud olin? Kohe samas haistsin kirbet lõhna ja märkasin koridoripõrandal põlevat ajalehenutsakut. Õhus lendlesid mustad tahmatükid nagu väikesed häiritud nahkhiired. Jälgisin nende närvilist lendu, suunasin pilgu üles ja nägin siis trepi alla valgele kaldlaele põletatud tahmakirja.

      SÕITKE SITALE, oli sinna kirjutatud.

      Vangutasin pead ja astusin välja.

      See poisivolakas polnud veel kuigi kaugel, ta astus majadevahelist teed lähikonna kaupluse poole ja vaatas üle õla tagasi. Seadsin käed seljale ja vaatasin poisile sügava etteheitega järele. Muu polnud minu võimuses. Poiss näitas mulle rusikat ja lisas sammu. Laisa sörgiga kadus ta ühe majanurga taha. Ta oli minust pea jagu pikem.

      Sääraseid asju oli meie linnajaos varemgi juhtunud. Olin linnalehest lugenud mitmeid murelikke artikleid tooruse ja huligaansuse teemal. Kord võeti väiksematelt lastelt taskuraha ära, kord aga poodi kassipoeg pesukuivatusraami külge. Alaealiste kambad jõid võõrastes koridorides peediveini ja koguni surrogaate. Kusagil püüti kinni korterirüüstajate kamp, kõik noored poisid ja isegi paar plikat. Autovargustest rääkimata. Suurte linnade varjupool oli jõudnud ka meie linna, meie linnajakku.

      Mina puutusin sellise, ilminguga otseselt esimest korda kokku.

      Selge, et tuju oli mõnevõrra rikutud. Astusin bussipeatuse poole, näppisin süütamata sigaretti. Mu ümber kõrgusid sakiliste kindlusemüüridena nelja-, kuue- ja üheksakorruselised majad. Majade vahel seisid auklikuks kulunud muruplatsid, kohati pöetud, kohati võililledesse kasvanud, siin-seal nägin nigeraid lillepeenraid, paaris kohas kuivas pesu – suured valged linad kõrvuti intiimroosade püksikestega. Pesu läheduses istusid välipinkidel vanemad naised ja lugesid raamatut. Nad valvasid linu ja püksikesi. Lahtiste akende taga istusid mõned vanakesed, kõigi pilk ühtemoodi hele ja tühi, mida eksikombel oleks võinud ka sügava elutarkuse avalduseks pidada. Ühel esimese korruse aknal aga rinnutas poolpaljas paks naine. Tal oli ilus, ent liiga ülevõõbatud nägu. Olin seda naist varemgi märganud. Ta saatis mind pilguga. Ta massiivse soenguga pea, ta paljad õlad ei liikunud seejuures millimeetritki.

      Siis olin peatuses, astusin varsti СКАЧАТЬ