Janu. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viimasel ajal, pean silmas… nagu kes? Nagu kassikakud, stepihundid, isapõdrad, kiivitajad. Nüüd oleme vähemalt meie omavahel tuttavad. Asi seegi. Mis?”

      „Siiralt rõõmus selle üle,” ütlesin ja tõusin koos Allan Rüütliga püsti. Ta ulatas mulle käe, see oli suur, soe ja sitke, see sisaldas usaldust ja usku kogu inimkonnasse. „Ainult et… kiivitajad?”

      „No ma ei tea…” muheles Rüütel. „Nad ju karjatavad oma lagedatel kesamaadel nii kaeblikult ja üksildaselt.”

      Me naersime. Nüüd, mil olime ametlikult tutvunud, käepigistusegi vahetanud, tundus natuke kohatu jälle kohe laiali minna, aga just säärane plaan paistis Allan Rüütlil olevat. Ta seadis käed rinnale. Ta pilk libises üle köögi, loomulikult märkas ta mu pesemata nõude kuhilat. Mulle tundus, nagu oleks ta viivuks natuke tõsinenud, viimati oli ta minus pettunud, jah, väga vabalt võis tal tekkida mõte, et mees, kelle köögis valitseb säärane korralagedus, ei saa väärida tema lähemat tutvust.

      „Mu pere on pikemaks ajaks lennus, ma olen siin nii-öelda isehooldusele jäetud, nõud ka kõik pesemata, ja üldse…” Mu hääl oli alasti, ma vabandasin ennast nagu arg poisike, kes kardab ilma jääda vanema sõbra soosingust ja usaldusest.

      „Noh, see…” sõnas Allan Rüütel, naeratas veel kord, ma ei saanud ta naeratusest aru, siis raputas ta mingi sisemise mõtte puhul pead ja lausus avalalt:

      „See kõik… Selle peale tuleb ainult vilistada. Nõud võite muidugi ära pesta, aga see on iseasi. Muide, jah… Mis puutub naabrisse, naabritundesse, siis – ega igaüks seda vajadust tajugi. Mõtelda vaid, kuidas see kõik ainult inimpõlv tagasi välja nägi. Meie linnas, teistes linnades, kogu planeedil. Mõtelge, siis suhtlesid naabrid omavahel. Ei, mitte kommunaalköögi tasemel, see on teine ooper, teine nuhtlus… Inimene läks inimese juurde, et laenata soola või tuld – või tubakat, miks ka mitte… Kuidas, palun? Ei midagi?.. Aga ka selleks läks inimene inimese juurde, et rääkida teisega elust, surmast, jumalast, kuradist, majapidamisest… Rääkis, pidas nõu, arutas. Jah, millest kõigest siis ei räägitud! Kaugetest planeetidest! Inimesed vaatasid pimedal sügisööl üheskoos aknast välja ja ütlesid – see seal on Suur Vanker. See on Vähk. See on Sõel. See on Veenus. Kõik tuttavad asjad, tuttavad olendid, millele kunagi ühiselt nimi pandud. Muidugi, see juhtus veel varem, siis, kui meie maal veel linnasid polnudki. Jah, ja naabri juures löödi laulu ja tantsiti ja tehti ühiselt muusikat. Veel paarkümmend aastat tagasi käisid inimesed naabri juures telerit vaatamas, aga see oli juba väärdumise algus. Teate, kus naabrid veel kohtusid? Kaevul! Kaevul, kus… Kui palju ilusaid laule on paljudel rahvastel kaevulkäigust! Aga olgu… Mitte sellest, mitte sellest ei tahtnud ma… veel. Koos naabrimehega mindi teinekord… Kuulge, ma lähen vist liiale, ma vist idealiseerin külaelu nõmedust ja idiotismi, agulipatriotismi ja aguliklatši… Jah, olgem möödaniku suhtes ausad ja objektiivsed – juhtus ju sedagi, et püha naabritunde sunnil ja kihutusel anti kere peale mõnelegi ilmsüüta võõrale, kes – kas siis rännuteel või kogemata kombel – sattus sellele või teisele tingterritooriumile… Poisikeste vahel käib see tänini niimoodi. Ah, see naabritunne! Ma olen palju selle peale mõtelnud. Muidugi, ma võiksin veel terve rea vastumeelseid näiteid esitada, naabrimeeste kiusuvimma ja naabrinaiste kurja keelt… vendetastki võiksin ma rääkida. Aga samas on minu meelest kõiges selles siiski nii palju inimlikku, midagi säärast, mille järele, ime küll, teinekord ka natuke puudust tunneme. Kired hakkavad kaduma. Armastus ja vaen. Inimene vajab elus vähemalt üht vaenlast – kust ta muidu teaks, mis ta väärt on? Ei, muidugi, ma olen liiale läinud. Ko-hu-ta-valt. Ma olen muidu ikka veidi tagasihoidlikum, aga nüüd… Ei, ei. Andke andeks, kukkusin lobisema. Logorröa. Sõnaline kõhulahtisus. Seisan ja lobisen. Seisan!? Ma ei tea, kui palju ma juba teie kallist aega kuritarvitanud olen, andke mulle andeks. Olen vist paadunud lobamokk. Teod, teod on puudu… Ja ometi on vist mõnikord tarvis, et inimene tunneks seda sooja küünarnukitunnet, mil naaber naabriga… Jah?”

      Ta hääl! Ja ma sain temast täiest aru. Ning veel enamgi. Mu ajutine üksindusmeeleolu tundus mulle nüüd rumala ja ülespuhutud enesevaatlusena, nukrad ja pahaendelised vaikused toanurkades mingi halemeelse sonimisena. Mu ees näisid avanevat uued võimalused. Aga samas teadsin ma, et kohe läheb see kummaline mees minema, läheb isegi siis, kui ma ka väga paluksin tal veel tunnikese-teise istuda. Ma tundsin kuidagimoodi, aimasin millegipärast, et tal on mingid oma plaanid, mingi missioon, ja et mina kuulun kõige selle sekka vaid kui üks detailidest. Vahekäikudest. Kust ma selle võtsin? Ei tea…

      Aga mõne hetke jooksul oli see äratundmine väga selge, lausa füüsiliselt tajutav – nagu kivike peopesas. Õige varsti pärast Rüütli lahkumist see tunne hajus. Ununes. Ega meenunud enam tükil ajal.

      „Aga mine sa tea, mine sa tea…” ütles Allan Rüütel äkki mõttesse vajudes, lõuga rutjudes, surus siis käed püksitaskusse ja tegi paar sammu esiku suunas.

      Ta lonkas.

      See üllatas, samas aga isegi nagu rõõmustas mind. Imelik reageering, pole midagi ütelda! Aga lonkamine, ka see sobis talle. See oli kerge ja elegantne.

      „Mine sa tea,” kordas Allan Rüütel, pöördus siis minu poole ja kummardas kergelt, ilma vähimagi poosi või irooniata. „Tuhat tänu, naabrimees. Oli väga meeldiv tutvuda. Te tahtsite vist nõusid pesta?”

      Ta pilgutas mulle silma. Muigas. Millised hambad! Nendega võis palju korda saata, naisi võluda, biifsteeki süüa, kõnesid pidada. See, et külaline oli siiski vihjanud korralagedusele köögis, ei riivanud mind enam sugugi. Ta toon oli olnud sõbralik ja arusaadav. Nüüd astus ta kergelt longates esikusse ja – ime küll! – samas naksatas seal põlema elektrivalgus. Kuidas see juhtus, millal ja kust ta uue pirni oli leidnud, millal jõudnud kupli maha keerata ja uuesti paika panna, kasutamata taburettigi, rääkimata pirni vahetamisest?

      See oli väga kummaline mees.

      „Oh aeg küll!” hüüdsin ma. „Ma ei oska teid ära tänada. Kuidas te seda küll tegite?”

      „Ah, tühiasi…” vastas ta.

      „Oodake, ma maksan teile kinni… Üks hetk, palun.”

      Tõttasin kööki tagasi, avasin ühe kapisahtli ja võtsin sealt peenraha. Kui ma esikusse jõudsin, seisis Allan Rüütel juba avatud ukse taga, vaatas mulle tõsiselt otsa, vangutas pead ja sõnas vaikselt:

      „Kuulge, naabrionu. Ärge enam niimoodi tehke. Nägemist.”

      Siis oli ta läinud. Tõmbasin tahtmatult ninaga. Loomulikult polnud esikus mingit väävlihaisu. Milline mees!

      4

      Pärast Allan Rüütli lahkumist istusin veel tükk aega köögis, vahtisin aknasse, mille taga püsis endiselt pilvine õhtupoolik, ja täristasin sõrmenukkidega vastu lauakatet marsirütmi.

      Jälle oli mind vallanud tahtmine midagi ette võtta. Midagi muuta või korda saata. Või siis hoopis üles kirjutada.

      Või kellelegi helistada. Mõnele heale sõbrale.

      Hallo, sina või, oleksin ma telefoni ütelnud. Ei, ei, mitte midagi erilist, lihtsalt tuli tuju helistada. Tead, vana, mul käisid täna üksteise järel kaks veidi eriskummalist külalist, Sa tead ju küll, kui harva minu juures käiakse… Saad aru, oleksin ma ütelnud, mis mind mõtlema pani – mõlemad olid mu naabrid, kumbagi ma ei tundnud. Kuigi oleme juba mitu aastat ühe katuse all elanud. See kõik paneb tahtmatult mõtlema…

      Aga mul polnud siin linnas ühtki nii head sõpra, kellele niisama, ilma erilise põhjuseta helistada.

      Sõbrad СКАЧАТЬ