Janu. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Siin puiesteel – aga ka üldse terves linnas – tundus kõik äkki veidralt ja pahaendeliselt vaikne, minu ja mind ümbritseva reaalsuse (kiosk, kõnnitee, jalutajad, kinoteatri tagakülg) vahele oli tekkinud nagu mingi läbipaistev helikindel kile. Või klaas. Või akvaariumisein.

      5

      „Tere, Taimi.

      Sain Su postkaardi kätte juba neljapäeval. Seega oli see teel ainult neli päeva, mitte aga nädala, nagu olime kartnud. Su kassapidaja Tiina-Reeda jutu järgi. Eks see Tiina-Reet on üks suur liialdaja alati olnud. Mul on hea meel, et said toreda toa. Vaatega mägedele. Mis mulje need tõelised mäed ka jätavad? Eks Sa kirjuta, kui mahti saad. See on vist ka tore, et said toanaabriks leedulanna. Leedulased on mulle alati meeldinud.

      Kuidas merevesi on? Loodetavasti leiad Sa seal mahti ikka ka suplemas käia. Ma loodan, et Su elu sealsetel plaažidel veel liiga tülikaks pole läinud. Päris õnn, et Sa pole blondiin, muidu – mine neid kaukaaslasi tea!

      Mis Sinu turniirisse puutub, siis olen kursis ainult kolme esimese vooruga. Rohkem pole sellest turniirist meie lehtedes juttu olnud. Sinu kaks viiki tegid rõõmu. Kaotust ära südamesse võta. Minu meelest on see venelanna isegi kusagil rahvusvahelisel turniiril mänginud – või ajan ma jälle oma asjatundmatuses midagi segi?

      Loodan, et leiad lähemal ajal mahti kõigest täpsemalt kirjutada.

      Mis siis muud, hoia aga kõrgel meie linna ja ka oma kommunaaltöötajate süsteemi kabeau. Ära solvu, see oli nüüd väike provintslik nali. Kui nii võtta, oled Sina siiski esimene naisterahvas, kes kabetades on sellest linnast nii kaugele lennanud. Olen sulle omamoodi uhkegi, kuigi ega ma kabest tõesti midagi jaga. Neljapäeval vaatasin meie asutuse raamatukogus vanu ajalehti, üheski aastakäigus ei leidnud ma mingit märkust selle kohta, et ükski meie linna naiskabetaja (ega mehedki mitte) oleks jõudnud kaugemate kui oma spordiühingu vabariiklikud võistlused, ja ka seda on juhtunud vist ainult paaril korral viimase kümne aasta jooksul.

      Mis minusse puutub, siis elan tasapisi edasi, mis mul muud üle jääb. Tööl on vaikus, vaikus, vaikus. Juulikuu, mis parata. Seal võiks üldse mitte käia. Aga mis ma sellest ikka räägin. Kodus tundub korter kuidagi tühi ja kõle. Oma kirjatöö ei edene. Aga mis ma kaeban. Küll ta ükskord jälle edenema hakkab.

      Täna õhtul käisin „Areenis” viimasel seansil, vaatasin üht üsna head komöödiat.

      Tüdrukut tohin vaatama sõita alles järgmise nädala lõpul, pühapäeval. Varem ei lubata. Õige kah, milleks lapsi segada. Ah jah, muidugi, ma oleksin peaaegu unustanud. Ma sain eile tüdrukult kirja. Ma kirjutan sulle paar lõiku välja.

      „Tere isa. Pioneerilaagris on päris tore ola, aga vat ainuld mustat dreeningud on kül ära kadunud. Meie peame kogu se aeg lõkelaule õppima. Meie mängime kogu see aeg kiike jures, aga siis, kui vihma ei saia. Mul on üks sõbratar kaa. Tema nimi on anu. Mina ütlesin aNule, et minu ema hakab pesumajade tsempionniks, kirjuta siis seda emale, et ta ika hakkaks muidtu olen ma valedanud. Valetada pole ilus. Kaie.”

      Ja selleks korraks ongi kõik.

      Udo.

      P. S. Kurat võtaks, nagu ikka, pole ka täna reede ja laupäeva auks kraanides tilkagi vett. Sedapuhku on lugu nii kapitaalne, et ma ei saa isegi kohvi keeta, rääkimata nõudepesemisest.”

      Kell võis olla umbes pool kaks öösel, kui ma selle kirja ümbrikusse pistsin. Kirjutasin ümbrikule eksootilise aadressi ja panin selle enda ette lauale. Seejärel jäin millegipärast vahtima ümbriku vasakusse nurka trükitud pilti. See oli rahulik ja natuke nukker akvarell, sügisvärvides kasesalu kusagil jõekäärus. Valgete kasetüvede ja kuldsete lehekroonide kohal kõrgus sinakashall jahe taevas. See pildike tegi äkki meele kuidagi nukraks. Mõtlesin sügisele. Mõtlesin millegipärast, et sügisel on kõik teisiti. Aga seda olin ma tavaliselt igal suvel mõtelnud, teadmata isegi, mida selle „teisiti” all silmas pidada.

      Tundsin üksindust.

      Ja janu.

      Panin ümbriku kõrvale, torkasin pastaka oma kohale, teiste sekka vanas mõrases kruusis, lükkasin kruusi seina poole, koristasin oma paberid kiirköitjasse, panin kiirköitja sahtlisse, pühkisin lauakatte küünarnukiga puhtaks ja tõusin.

      Võtsin tuhatoosi ja hakkasin juba kööki minema, kui taas meenus see ebamäärane tundevärelus, valu ja kõhklus, see „teisiti”. Mis asi on teisiti? Miks teisiti? Miks just sügisel? Ei, ei siin muutu enam midagi, mõtlesin ma seejärel, raputasin pead, muutusin isegi rahulikumaks. Muidugi, mis mul nii väga muutuma peabki. Ah, see kõik tuleb närvidest, üksindustundest, see tuleb võib-olla janust. Paari nädala pärast on Taimi jälle kodus, käib susse lohistades ringi, teeb mulle märkusi, riidleb tütrega, siis läheb veel kuu aega, ja ongi sügis – ning midagi pole teisiti.

      Ja ongi kõik, ütlesin ma endale ja läksin kööki. Viskasin konid prügiämbrisse. Järele mõtelnud, keerasin igaks juhuks kraanid lahti. Need olid vakka. Neis puudus elu ja mõte. Ah, terve õhtu olin ma lootnud neist kas või pool klaasi vett välja meelitada.

      Aga valamus kõrgus hunnik nõusid, vaatepilt meenutas oma juhuslikus vildakuses üht maailmakuulsat torni, tõsi küll, minu taldrikutorn oli liiga räämas ja kole. Kõikjalt leemendas vastu rasva, tomatipastat, kartulikilde, inetuid lihajäänuseid. Ninna tungisid keerulised ja vastumeelsed lõhnad. See rokane natüürmort mu öises köögis tekitas äkki kõhedust. See sisaldas minu meelest halbu endeid. Müksasin kraane. Aga need ei kõssanudki. Asi oli halb.

      Seejärel jäin tahes-tahtmata kraane põrnitsema. Kaks kuiva tila nagu longus ninad, ühel sinine, teisel punane plekk peal. Nikeldatud sõlmkohad. Rusikasarnane moodustis seal, kus ühinesid kaks toru. Tühised asjad, tigedad asjad. Ma nägin kujutluses veel nende torude keerulist soonestikku, mis käänles kraanikausi alt läbi, ühines kusagil vannitoa- ja väljakäigutorustikuga, paksenes, tumenes, tõsines, hargnes kusagil seinabetooni süvendis mitmeks eriotstarbeliseks arteriks, laskus siis otsustavalt alla viiendale korrusele, ühines seal omasuguste sõlmede ja süsteemidega, kogus jõudu, otsustavust, sitkust, et laskuda jälle allapoole, neljandale korrusele, sealt kolmandale… Ainult et praegu polnud sel keerulisel süsteemil mõtet ega otstarvet. Süsteem oli tühi ja tige. Ja ma aimasin, et see kõik polegi viimati niisama süütu ja juhuslik asjaolude kokkulangemine, et mine sa tea, äkki on terve süsteem (meie majas, naabermajades, kvartalis, mujalgi) absoluutselt tühi, vait, paralüseeritud.

      Oh jah, mõtlesin ma.

      Oli tunne, nagu ootaks mind ees mingi sünge katsumus.

      Aga kui nii võtta, siis oli mul tegelikult ainult janu.

      Juua olin tahtnud juba kinost tulles. Kirusin ennast siis üsna põhjalikult, et polnud taibanud päeval mineraalvett osta või lihtsalt kraanist mõni purk täita. Aga või sa ka kõike ette näha oskad. Mis muud, lõin käega ja istusin teleri ette. Tõsi küll, alles olin ma kinos paksu koomiku uniseid trikke naernud, aga mis mul ikka teha oli. Teleris sattusin mingile filmi lõpule, milles tegutsesid ühteviisi elegantselt riietatud sulid ja võmmid, ma ei suutnud nende seas orienteeruda, film oli muide prantsuskeelne, aga mis seal ikka, vaatasin kõik hoolega lõpuni. Teadsin, et see ei räägi heast maitsest, ent mulle meeldis vaadata, kuidas ekraanil joostakse, kukutakse, hüpatakse, kakeldakse, kuidas seal vahelduvad kaunid või ohtlikud situatsioonid, jah, mulle meeldis vaadata dünaamilisi stseene, tulistavaid mehi, tantsivaid naisi, hüppavaid tiigreid. Kõigil neil asjadel oli minu jaoks ilma mingi süžeetagi oma tähendus. Lihtne ja sirgjooneline elujaatus. Tulistamine käis mängult, keegi ei hukkunud päriselt. Liikumine, see oli elu. Kinost paremini ei suutnud ükski teine kunstiliik mulle seda vana tõde sisendada. Küllap paljudele СКАЧАТЬ