Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      ISA SAI ELEKTRIKUNA barüüdikaevanduses tööd. Ta lahkus hommikuti vara ja tuli vara koju ja me mängisime pärastlõunati kõik koos. Isa õpetas meid kaarte mängima. Ta üritas meile näidata, kuidas olla tundeid vaka all hoidev pokkerimängija, aga ma ei olnud selles eriti osav. Isa ütles, et näeb mu ilmest sama selgelt läbi kui aknaklaasist. Kuigi ma ei olnud suur bluffija, suutsin ikkagi mõned käed võita, sest läksin elevile isegi keskpäraste kaartide, näiteks viite paari peale ja Lori ja Brian järeldasid, et olin saanud kätte ässad. Isa mõtles meile välja ka täiesti uusi mänge, näiteks Ergo mängu, milles ta ütles meile kaks väidet ja esitas siis nende väidete kohta käiva küsimuse, millele pidime kas vastama või ütlema: “Järelduse tegemiseks puuduvad piisavad andmed” ja selgitama, miks see nii oli.

      Kui isa kodus ei olnud, siis mõtlesime ise mänge välja. Meil ei olnud palju mänguasju, aga Battle Mountaini suguses paigas ei olnudki neid vaja. Võisime võtta papitüki ja minna sellega jaamahoone kitsast trepist alla kelgutama. Võisime hüpata jaamahoone katuselt alla, kasutades sõjaväetekke langevarjudena ja lastes jalad maandumisel põlvest krõnksu, just nagu päris langevarjurid, kelle maandumistehnikat oli isa meile õpetanud. Võisime panna tükikese vanametalli – või ühesendise, kui olime pillavas tujus – veidi enne rongi tulekut rööbastele. Kui rong oli hiiglaslike rataste raginal mööda möiratanud, jooksime oma vastselt lamedaks pressitud, kuuma ja läikiva metallitüki juurde.

      Kõige enam meeldis meile kõrbes seigelda. Tõusime koidu paiku, mis oli mu lemmikaeg, kui varjud olid pikad ja lillad ja terve päev veel ees. Vahel tuli isa meiega kaasa ja me marssisime sõdurite kombel läbi pujude, isa meloodilisel häälel käsklusi jagamas – üks, kaks, kolm, neli –, jäime siis seisma ja tegime kätekõverdusi või tõmbasime isa käte peal lõuga, kui ta neid sirgelt enda ees hoidis. Enamjaolt käisime Brianiga omapäi ringi seiklemas. Kõrb oli täis igasuguseid võrratuid aardeid.

      Olime kolinud Battle Mountainisse piirkonnas leiduva kulla pärast, aga kõrbes oli tonnide viisi ka teisi maavarasid. Seal oli hõbedat ja vaske ja uraani ja barüüti, mida kasutati isa sõnul naftapuurtornides. Ema ja isa võisid kivide ja maapinna värvi järgi öelda, mida seal leidus, ja nad õpetasid meile, mida otsida. Punastes kivides oli rauda, rohelistes vaske. Seal oli ka palju türkiisi, kõrbe pinnal lebas selle tükikesi ja isegi suuri kamakaid, millega mina ja Brian taskuid täitsime, kuni me püksid nende raskusest peaaegu alla vajusid. Kõrbest võis leida ka nooleotsi ja fossiile ja vanu pudeleid, mis olid aastatepikkusest kõrvetava päikese käes olemisest tumelillaks muutunud. Võis leida päikesest kõrbenud koiotikolpasid ja tühje kilpkonnakilpe ja lõgismadude lõgisteid ja seljast aetud maonahku. Leida võis ka tohutu suuri härgkonni, mis olid liiga kauaks päikese kätte jäänud ja täiesti ära kuivanud ning kerged kui paberilehed.

      Kui isal oli pühapäevaõhtuti raha, läksime kõik koos Owl Clubisse õhtust sööma. Vähemasti sildi järgi, kus kokamütsi kandev Ameerika metskakk10 sissepääsu poole osutas, oli Owl Club maailmakuulus. Asutuse ühte külge jäi saal, kus oli ridade kaupa mänguautomaate, mis pidevalt kõlisesid, plõksusid ja tulesid vilgutasid. Ema ütles, et mänguautomaatidega mängivad inimesed olid hüpnotiseeritud. Isa ütles, et nad olid kuradi lollid. “Ärge kunagi mänguautomaatidega mängige,” ütles isa meile. “Need on mõeldud kergeusklikele, kes loodavad õnnele.” Isa teadis statistikast kõike ja selgitas, et kasiinodel oli mänguautomaatide puhul mängijate ees ebaaus eelis. Kui isa mängis hasartmänge, eelistas ta pokkerit ja piljardit – mänge, mis nõudsid oskust, mitte õnne. “Kes iganes selle ütluse välja mõtles, et tuleb leppida nende kaartidega, mis sulle jagatakse, see oli kohe kindlasti üks õige vilets bluffija,” ütles isa.

      Owl Clubis oli baar, kus istusid kambakesi koos päikesest põlenud kaeltega mehed, ees õlu ja sigaretid. Nad kõik tundsid isa ja iga kord, kui me sisse astusime, lasid nad isa aadressil kuulda valjudel ja naljakatel solvangutel, mis olid mõeldud väljendama nende sõbralikkust. “See koht põrutab ikka täiskäigul põrgu poole, kui nad juba sinusuguseid tölplasi siia lasevad!” hüüdsid nad.

      “Kurat küll, minu kohalolu muudab siinse õhu ikka paremaks kui teiesuguste kärnaste koiottide oma,” hüüdis isa neile vastu. Siis viskasid nad kõik pea kuklasse ja huilgasid naerda ja patsutasid üksteist sõbralikult abaluude vahele.

      Istusime alati mõne punaste istmete ja vaheseintega ümbritsetud laua taga. “Nii head kombed,” hüüatas ettekandja ikka, sest ema ja isa olid käskinud meil öelda härra ja proua ning jah, palun ja aitäh.

      “Nad on ka paganama targad!” teatas isa. “Kõige paremad lapsed, kes iial maamunal kõndinud.” Ja me naeratasime ja tellisime hamburgereid või tšilliga hot dog’e ja piimakokteile ja suuri taldrikutäis sibularõngaid, millel sätendas kuum õli. Ettekandja tõi toidu lauale ja valas meile klaasidesse kondensvee piiskadega kaetud metallkannust piimakokteili. Seda jäi alati natuke üle, nii et ta jättis kannu lauale, et saaksime selle hiljem lõpuni juua. “Paistab, et saite peavõidu ja saite natuke lisa,” ütles ta silma pilgutades. Lahkusime sealt alati nii täissöönutena, et suutsime vaevu kõndida. “Lähme paterdame koju, lapsed,” ütles isa ikka.

      Barüüdikaevandusel, kus isa töötas, oli oma pood, ja kaevanduse omanik võttis iga kuu meie poearve ja jaamahoone üüri isa palgast maha. Käisime iga nädala alguses kaevanduse poes ja tõime koju kottide kaupa toitu. Ema ütles, et ainult reklaamide ajupesule alistunud inimesed ostsid valmistoite, nagu SpaghettiO purgimakarone või külmutatud eineid. Ema ostis esmaseid toiduaineid: kotitäisi nisu- või maisijahu, piimapulbrit, sibulaid, kartuleid, üheksakiloseid riisi- või aedoakotte, soola, suhkrut, pärmi saia tegemiseks, stauriidikonserve, konservsinki või suure jupi keeduvorsti ja magustoiduks virsikukonserve.

      Emale ei meeldinud eriti süüa teha. “Miks veeta kogu pärastlõuna toidu valmistamisele, mis on tunni ajaga kadunud,” küsis ta meilt, “kui saaksin selle ajaga maalida valmis pildi, mis on igavene?” Seega keetis ta umbes kord nädalas valmis suure potitäie midagi, näiteks kala ja riisi või enamasti ube. Sorteerisime oad koos läbi ja noppisime kivikesed välja, seejärel pani ema oad ööseks likku ja keetis need järgmisel päeval ära, lisades neile maitseks vana singikondi ning kogu järgneva nädala sõime ube nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtuks. Kui oad hakkasid СКАЧАТЬ