Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      KUI PÄIKE OLI PALENI mägede taha vajunud ja saabus videvik, siis ilmusid välja nahkhiired ja tiirutasid Midlandi hüttide kohal taevas. Meie kõrval elav vana naine hoiatas meid, et me nahkhiirtest eemale hoiaksime. Ta kutsus neid lendavateks rottideks ja rääkis, et üks neist oli kord ta juustesse kinni jäänud ja ta pead hullunult küünistanud. Aga mina armastasin neid väikeseid koledaid nahkhiiri ning seda, kuidas nad ringi sööstsid, tiibu silmale hoomamatu ägedusega vehkides. Isa selgitas, et neil oli kajalood, mis sarnanes allveelaevades kasutatava kajaloodiga. Loopisime Brianiga nahkhiirte poole kivikesi, sest lootsime, et nad arvavad, et need on putukad, söövad need ära ja langevad siis kivikeste raskuse tõttu alla ja me saame neid lemmikloomadena pidada, lastes neil küüniste külge seotud pikkade nööride abil ikka ringi lennata. Tahtsin õpetada ühele nahkhiirele, kuidas mu sõrme küljes pea alaspidi rippuda. Aga need paganama nahkhiired olid liiga kavalad, et meie lõksu langeda.

      Nahkhiired lendasid haake tehes ja häälitsedes ringi, kui me Midlandist Blythe ’i poole lahkusime. Ema oli teatanud meile päeval beebi otsusest, et ta on piisavalt suur peagi sündimiseks ja perega liitumiseks. Kui olime juba teel, hakkasid ema ja isa tõsiselt vaidlema, mitu kuud oli ema rase olnud. Ema ütles, et oli juba kümnendat kuud rase. Isa, kes oli päeval kellegi televisioonivastuvõtja ära parandanud ja selle eest teenitud raha tekiilapudeli ostuks kulutanud, ütles, et emal oli tõenäoliselt mingil hetkel arvepidamine sassi läinud.

      “Kannan alati lapsi kauem kui enamik teisi naisi,” ütles ema. “Lori oli mu üsas neliteist kuud.”

      “Loll jutt!” ütles isa. “Kui Lori just pooleldi elevant ei ole.”

      “Ära heida minu ega mu laste üle nalja!” hüüdis ema. “Mõned lapsed on enneaegsed. Minu omad olid kõik üleaegsed. Seepärast nad nii targad ongi. Nende ajudel oli arenemiseks rohkem aega.”

      Isa ütles midagi looduse ebardite kohta ja ema kutsus isa härra Ninatark Nupumeheks, kes keeldus uskumast, et ema on eriline. Isa ütles midagi selle kohta, et isegi kargu abil komberdav püha Jeesus Kristus ei vajanud sündimiseks nii palju aega. Ema vihastus isa pühaduseteotuse peale, tõstis jala juhiistme ette ja vajutas pidurile. Väljas oli täielik öö ja ema tormas autost välja ja jooksis pimedusse.

      “Sa hull lirva!” lõugas isa talle järele. “Aja oma paganama taguots tagasi siia autosse!”

      “Eks püüa mind kinni, kui julged, härra Kõva Mees!” karjus ema minema joostes.

      Isa keeras järsu liigutusega rooli, tõmbas teelt kõrvale ja sõitis emale kõrbesse järele. Lori, Brian ja mina hoidsime üksteisest kinni, nagu alati, kui isa alustas mõnda metsikut tagaajamist, mille kohta teadsime, et see viib meid konarlikule teele.

      Isa pistis sõitmise ajal pea autoaknast välja ja lõugas ema suunas, kutsudes teda lolliks litsiks ja kuradi vituks ja käskides tal tagasi autosse tulla. Ema keeldus. Ta oli meist eespool, vupsates kõrbepõõsaste vahelt välja ja kadudes siis taas nende vahele. Kuna ema ei kasutanud kunagi vandesõnu, siis kutsus ta isa tühjakstähjaks ja väärtusetust joodikust selleks ja teiseks. Isa peatas auto, surus siis gaasi põhja ja vabastas äkiliselt siduri. Lendasime paigalt ema poole, kes karjatas ja hüppas eest. Isa keeras auto ringi ja asusime jälle ema jälitama.

      Kuud tol ööl ei paistnud ja me nägime ema ainult siis, kui ta auto esitulede valgusvihku jooksis. Ta vaatas muudkui üle õla, silmad suured nagu jahitaval loomal. Meie, lapsed, nutsime ja anusime isa, et ta lõpetaks, aga ta ignoreeris meid. Muretsesin vähem ema kui beebi pärast tema paisunud kõhus. Auto loksus läbi aukude ja kargas üle kivide, põõsad kraapisid selle külgi ja avatud akendest paiskus sisse tolmu. Lõpuks ajas isa ema mingite kivide juures nurka. Kartsin, et isa võib ema autoga lömastada, aga ta läks hoopis välja, tiris põtkivate jalgadega ema tagasi ja tõukas ta autosse. Loksusime läbi kõrbe tagasi teele. Kõik olid vait peale ema, kes nuuksus, et oli Lorit tõesti neliteist kuud kandnud.

      Ema ja isa leppisid järgmisel päeval ära ja hilisel pärastlõunal lõikas ema meie üürikorteri elutoas isa juukseid. Isa oli särgi seljast võtnud ja istus kaksiratsi toolil, ta pea oli ette kallutatud ja juuksed ette kammitud. Ema lõikus rahulikult juukseid ja isa näitas talle salke, mis olid ikka veel liiga pikad. Kui nad lõpetasid, kammis isa juuksed üle pea tagasi ja teatas, et ema oli saanud hakkama ühe kuradima hea pügamisega.

      Meie korter asus Blythe ’i äärelinnas, ühekorruselises tuhaplokkidest hoones. Selle seinal oli suur ovaalne sinist ja valget värvi plastsilt, millel oli kirjas СКАЧАТЬ