Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätsid söömise pooleli, et seda vaadata. Leegid liikusid aeglaselt, meenutades vedelikku, limpsates õhku nagu lendlevad paelad. Kõik hakkasid plaksutama, isa hüppas püsti ja tõstis kelneri käe üles, nagu oleks ta mõne peaauhinna võitnud.

      Paar päeva hiljem läksid ema ja isa blackjack’i mängima ja tulid siis peaaegu kohe tagasi meid otsima. Isa ütles, et üks diileritest oli taibanud, et isal oli oma süsteem, ja kõiki hoiatanud. Isa ütles, et käes on aeg sääred teha.

      Pidime isa sõnul Las Vegasest võimalikult kaugele põgenema, sest kasiinosid pidav maffia oli tal jälil. Suundusime läbi kõrbe läände ja siis üle mägede. Ema ütles, et kõik peaksid vähemalt üks kord elus Vaikse ookeani läheduses elama ja seega jätkasime sõitmist San Francisconi välja.

      Ema ei tahtnud, et me peatuks mõnes turistidele mõeldud hotellis ajaloolise Fisherman’s Wharfi lähedal, sest need olid tema sõnul ebaehtsad ja linna tõelisest elust ära lõigatud, seega leidsime endale hotelli, millel oli palju rohkem iseloomu ja mis asus Tenderloini8 piirkonnas. Seal peatusid ka meremehed ja rohket meiki kandvad naised. Isa kutsus seda nigelaks majutusasutuseks, aga ema ütles, et see on ühikas, ja kui ma küsisin, mida see tähendas, selgitas ta, et hotell oli mõeldud ainult erilistele külastajatele.

      Kui ema ja isa läksid linna, et leida Kullaotsija ehitamiseks investoreid, jäime meie, lapsed, hotelli mängima. Leidsin ühel päeva pooleldi täis tikutopsi. Olin elevil, sest mulle meeldisid märksa enam topsides müüdavad tikud, kui need haprad, mis olid pakitud papist kaante vahele. Läksin tikkudega üles ja lukustasin end vannituppa. Rebisin natuke tualettpaberit, süütasin selle ja viskasin WC-potti, kui see põlema hakkas. Piinasin tuld, andes sellele elu ja summutades seda. Siis tuli mulle parem mõte. Kuhjasin WC-potti tualettpaberit, süütasin selle ja lasin potist alla, kui see põlema hakkas, leek hääletult potist kerkimas.

      Paar päeva hiljem ärkasin öösel äkitselt üles. Õhk oli kuum ja lämmatav. Tundsin suitsulõhna ja nägin avatud akna juures tõusvaid leeke. Ma ei saanud esialgu aru, kas tuli oli toas või väljas, ent nägin siis, et kardin minu voodist vaid mõne jala kaugusel oli leekides.

      Ema ja isa ei olnud toas ning Lori ja Brian magasid ikka veel. Üritasin karjuda, et neid hoiatada, aga mu suust ei tulnud ühtegi heli. Tahtsin käe sirutada, et neid üles raputada, aga ma ei suutnud liigutada. Tuli kasvas suuremaks, tugevamaks ja vihasemaks.

      Just siis lendas uks lahti. Keegi hüüdis meie nimesid. See oli isa. Lori ja Brian ärkasid ja jooksid suitsust köhides tema juurde. Ma ei suutnud ikka veel liigutada. Vaatasin tuld ja ootasin, et mu tekk lahvatab kohe-kohe leekidesse. Isa mässis teki mu ümber, võttis mu sülle ja jooksis trepist alla, juhatades ühe käega Lorit ja Brianit ja hoides teisega mind.

      Isa viis meid üle tänava baari ja läks siis tagasi, et tulekahjuga võidelda. Punaste küünte ja mustjassiniste juustega ettekandja küsis, kas tahaksime Coca-Colat või, põrgu pihta, kasvõi õlut, sest olime pidanud tol ööl nii palju üle elama. Brian ja Lori ütlesid jah, Coca-Cola, palun. Küsisin, kas mina võiksin saada ühe Shirley Temple ’i kokteili, sest isa tellis mulle alati seda, kui ta mind baari kaasa võttis. Ettekandja hakkas millegipärast naerma.

      Baaris olnud inimesed viskasid muudkui põlevast majast välja jooksvate paljaste naiste üle nalja. Mul oli seljas vaid aluspesu ja hoidsin seepärast tekki kõvasti enda ümber. Püüdsin pärast kokteili lõpunijoomist tule vaatamiseks tagasi teisele poole teed minna, aga ettekandja ei lubanud mul baarist lahkuda ja siis ronisin puki otsa, et tulekahju aknast vaadata. Tuletõrjeautod olid saabunud. Kõikjal olid vilkuvad tuled ja mustades veekindlates kuubedes mehed, kes hoidsid käes tuletõrjevoolikuid, millest purskusid välja suured veejoad.

      Mõtlesin, kas tuli oli püüdnud mind kätte saada. Mõtlesin, kui kõik tuled olid omavahel suguluses, nagu olid isa sõnul kõik inimesedki, siis kas see tuli, mis mind viinerite keetmise päeval põletas, oli kuidagi ühendatud selle tulega, mille olin WC-potist alla lasknud, ja sellega, mis hotellis lõõmas. Mul ei olnud nendele küsimustele vastuseid, ent teadsin, et elan maailmas, mis võis iga hetk leekidesse lahvatada. See oli sedasorti teadmine, mis alati valvsana hoiab.

      Elasime pärast hotelli mahapõlemist mõned päevad rannas. Kui lükkasime Rohelise Vaguni tagaistme seljatoe maha, oli seal kõigile magamiseks ruumi, kuigi vahel torkas keegi jalad mulle näkku. Ühel ööl koputas üks politseinik meie aknale ja ütles, et peame lahkuma: rannas ööbida oli seadusevastane. Ta oli viisakas ja kutsus meid sõpradeks ja märkis meie jaoks paberile juhisedki, kuidas sõita sinna, kus saaksime arreteerimisohuta ööbida.

      Ent pärast politseiniku lahkumist nimetas isa teda kuradima gestaapoks ja ütles, et temataolised tunnevadki ainult sellest rahuldust, kui saavad meiesuguste inimeste peal võimu näidata. Isa otsustas emaga, et peame tagasi kõrbesse kolima ja jätkama oma kullaotsinguid ilma algkapitalita. “Need linnad teevad meile otsa peale,” ütles ta.

      SUUNDUSIME PÄRAST San Franciscost lahkumist Mojave kõrbe. Eagle ’i mägede lähedal käskis ema isal auto peatada. Ta oli näinud tee kõrval puud, mis oli talle meeldinud.

      See ei olnud aga niisama tavaline puu, vaid iidne lühilehine tääkliilia. See kasvas ühes nõos, mis tähistas kõrbe lõppu ja mäe algust ja moodustas nende vahel tuuletunneli. Alates sellest ajast, kui puu oli alles tilluke võrse, olid lõõtsuvad tuuled seda maadligi surunud, nii et taeva poole kasvamise asemel oli see kasvanud sinnapoole, kuhu tuul puhus. Puu elas pidevas tuulega heitlemise asendis, sellise nurga all kallakil, et näis kohe ümber kukkuvat, kuigi juured hoidsid seda tegelikult kindlalt paigal.

      Minu arvates oli see tääkliilia kole. See nägi oma jändrikus, piinarikkas asendis välja korrapäratu ja ebardlik ning pani mind mõtlema, kuidas mõned täiskasvanud keelasid lastel koledaid nägusid teha, sest need ilmed võisid neile alatiseks näkku jääda. Ema arvates oli aga tegu ühe kaunima puuga, mida ta oli eales näinud. Ta teatas, et peab seda maalima. Kui ta molbertit valmis pani, sõitis isa mööda teed edasi, et näha, mis seal on. Ta leidis eest peotäie väikeseid kuumuses kõrbevaid maju, liiva mattuvaid autoelamuid ja roostes plekk-katustega hütte. Kohta kutsuti Midlandiks. Ühel väikesel majal oli väljaüürimise silt. “No kurat,” ütles isa, “see koht on sama hea kui iga teinegi.”

      Meie üürimaja oli ehitanud üks kaevandusfirma. See oli valget värvi, kahetoaline ja nõgusa katusega. Maja ümber ei olnud ühtegi puud ja kõrbeliiv ulatus tagaukseni välja. Öösiti oli kuulda koiottide ulgumist.

      Kui olime alles Midlandi jõudnud, ei lasknud need koiotid mul magada ja kuulsin voodis lebades ka teisi hääli: alustaimestikus sahistavaid sisalikke, vastu putukavõret lendavaid öölasi ja tuules krabisevaid kreosoodipõõsaid. Kuulsin ühel ööl põrandalt siuglevat heli, kui tuled olid juba kustutatud ja nägin aknast kitsast kuusirpi.

      “Arvan, et me voodi all on midagi,” ütlesin Lorile.

      “See on lihtsalt sinu liigagara ettekujutuse vili,” ütles Lori. Ta rääkis nagu täiskasvanu, kui oli ärritunud.

      Üritasin olla vapper, aga ma olin midagi kuulnud. Arvasin, et nägin kuuvalguses selle liikumist.

      “Seal on midagi,” sosistasin.

      “Jää magama,” ütles Lori.

      Hoidsin patja kaitseks pea kohal ja jooksin elutuppa, kus isa luges. “Mis on, Lumekitseke?” küsis ta. Ta kutsus mind niimoodi, sest ma ei kukkunud kunagi, kui me mägedes ronisime – kindlalt jalgel nagu lumekits, ütles ta alati.

      “Tõenäoliselt ei midagi,” ütlesin. “Arvan, et ma vist nägin magamistoas midagi.” Isa kergitas kulme. “Aga see oli tõenäoliselt minu liigagara ettekujutuse СКАЧАТЬ