Kirjad Venemaalt. Jaanus Piirsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõige madalam, isegi madalam kui Inguššias ja Tšetšeenias. Tänavu juulis oli Dagestani keskmine palk ametliku statistika järgi 6965 rubla (3130 krooni), kogu Venemaa keskmine samal ajal 17 760 rubla (7950 krooni).

      26-aastaselt Dagestani parlamendi kõige nooremaks liikmeks valitud Harharov (nüüd oli ta parlamendis juba neljandat koosseisu järjest, esindades võimuparteid Ühtne Venemaa) sai riigile kuuluva Mahhatškala sadama direktoriks 31-aastaselt. Tal oli siis võimas protežee, tollane Dagestani administratsiooni juht, piirkonda juba Nõukogude ajal juhtinud Magomedali Magomedov. Arvatavasti just Magomedovi soosing andiski talle sadamadirektori koha, väitsid kohalikud ajakirjanikud. Pole välistatud, et Magomedovi soosing tõstab Harharovi peagi koguni Dagestani presidendiks.

      Mahajäetud sadamast oli Harharov eelmise aasta kevadeks teinud Kaspia mere suuruselt kolmanda sadama, mis arenes väga kiiresti ning nägi ilus ja moodne välja. Sama kiiresti kui sadam kasvas ka Harharovi isiklik rikkus. Ta ei varjanud, et Mustal merel asub isiklikult talle kuuluv kaubasadam ja nii Mustal kui ka Kaspia merel sõidavad talle kuuluvad kaubalaevad. Lisaks kuulus talle Dagestanis veel paar tehast (aga Dagestani suuremad tegutsevad tehased võib kahe käe sõrmedel üles lugeda).

      Küsimusele, kuidas ta nii kiiresti rikkaks sai, vastas Abusupjan hannes-tamjärvelikult: tuleb tegelda sellega, mis sulle meeldib ja mida sa tõesti tahad teha, siis saadki iseenesest rikkaks. „Aga,” lisas ta kohe juurde. „Meil Dagestanis ei tee midagi ära ilma esimeste inimeste toetuseta.” Esimeste inimeste all pidas ta silmas Dagestani administratsiooni juhte.

      „Kui sa suhtled oluliste inimestega (vene keeles kõlab see paremini – крупные люди), siis tead, kuhu asjad liiguvad, ja oskad kohal olla,” avas sadama direktor kaarte, kuidas Dagestanis ja tegelikult kogu Venemaal asjad käivad. „Näiteks kui Gazprom kunagi aktsiaid müüs, siis kas te arvate, et need, kes lõpuks aktsiaid kokku ostsid, ei teadnud seda kinnist infot juba varem?”

      Näiteid korruptsioonist kuulsin Dagestanis pidevalt: seal valitsevat Venemaa kõige hullem altkäemaksu andmise süsteem. Mahhatškalas oskas peaaegu igaüks öelda, kui palju maksab postimiilitsa koht. 5000 dollarit, ja koht on sinu, kusjuures palk on 6000 rubla. Võite ühe korra arvata, miks ometi seda kohta tahetakse… Aga näiteks juba terve rajooni või linna miilitsaülema koht maksab 50 000 dollarit, rääkisid taksojuhid. Rajooni administratsiooni juhi koha hind pidi olema 150 000 dollarit. Ja maksmine käib ülemusele, kes siis jagab raha endast veel kõrgematega. Ametnikud väitsid, et taksojuhid valetavad. Et varem oli olnud nii, aga enam ei olevat.

      Küsisin ühelt ärimehelt, mis juhtub siis, kui ma tahaksin näiteks Dagestanis oma firma asutada. Vastus: minu juurde tuleb kohalik maksuametnik, kes teeb ettepaneku, et riiklikke makse ei pea ma maksma, aga selle asemel maksan talle.

      Maksukogumine näis tõepoolest olevat Dagestani nõrk koht. Mis siin üldse rääkida, kui isegi kesklinna uhke hotell President, milles ma elasin, esitas ööbimise eest arve, mille lahtrisse „maksud” oli kirjutatud priske ümmargune null.

      Tundus, et Dagestani korruptsiooniprobleem hakkab vähemalt osaliselt peale Moskvast, sest näiteks prokuratuuri ja FSB kohalikku korrumpeerunud kaadrit saab puhastada ainult kõige kõrgemalt. Samuti tulevad Moskvast Dagestani tohutud dotatsioonid (neli viiendikku Dagestani eelarvest tuleb Venemaa riigieelarvest), millest võtavad korralikult matti kõigepealt Moskva tšinovnikud ja seejärel kohalikud ametnikud. Nii olevat alati olnud.

      Mahhatškalas igav ei hakka, lääne inimesel jätkub seal alati imestamist. Veendun selles iga kord, kui Dagestanis käin.

      Mäletan, kuidas tuttavad kohalikud ajakirjanikud viisid mu 2007. aasta kevadel ühte Mahhatškala korralikumasse restorani Zolotoi Orjol (Kuldne Kotkas). Uksele oli kleebitud suur silt „Dressides ja relvaga sisenemine keelatud”. Mujal restoranides ma sellist silti ei näinud. Sildil oli veel üks naljakas detail: restoran oli avatud sellise huvitava kellaajani nagu 24.30…

      Samal korral kuulsin kahel ööl kolmest, mis ma hotellis magasin, tulistamist. Kostsid konkreetselt automaadivalangud. „See polnud mingi tulevahetus, vaid niisama ilutulestik. Võib-olla olid kellelgi pulmad,” irvitasid kohalikud ametnikud pärast. Pulmad teisipäeva öösel?

      Dagestan on Põhja-Kaukaasia suurim vabariik. Põhjast lõunasse tuleb umbes 400 kilomeetrit ja läänest itta umbes 200 kilomeetrit. Elanikke on 2,6 miljonit. Elanikkond on Venemaa kohta väga noor, 30 protsenti moodustavad alla 16-aastased. Erinevalt Venemaa keskmisest on iive tugevasti positiivne. Enamik elanikke elab endiselt maal.

      Venelasi on paljurahvuselises Dagestanis suhteliselt vähe, vaid kuus protsenti. Nõukogude aja lõpus oli venelasi seal 14 protsenti. Filmirežissöör Andrei Tarkovski on näiteks Dagestanist pärit. Nime järgi justkui puhas venelane, aga tegelikult oli tema suguvõsa kuni 1930. aastateni üks Dagestani rikkamaid ja tugevamaid. Stalini repressioonide ajal varjas perekond oma päritolu ja pani end kirja venelastena.

      Dagestani konjak maitses väga hästi, kuid vein millegipärast mitte. Dagestani konjakid Kizljari ja Derbenti tehasest on kindlasti Venemaa parimad. Konjak oli ka väga odav. Isegi restoranis sai veel eelmisel aastal pudeli korralikku konjakit osta Eesti rahas 120–140 krooniga.

      Veini puhul kehtis seal samasugune tava nagu Nõukogudeaegsetes anekdootides. Järgnev juhtus ühes Mahhatškala restoranis. „Ma võtaks pudeli punast veini Saperavit,” ütlesin kelnerile. „Saperavit pole, aga võtke seda veini. Sellel on küll teine silt, aga põhimõtteliselt on see sama vein,” pakkus abivalmis kelner.

      Omaette elamus on lendamine lennufirmaga Dagestani Õhuliinid. Veel eelmisel aastal kasutasid nad üsna vanu Tu-134-sid. Need on suhteliselt väiksed, hävitajate baasil konstrueeritud reisilennukid, mis lendavad 10 000 meetri kõrgusel.

      Mulle nende rohkem kui 40 aastat tagasi tootma hakatud lennukitega lennata eriti ei meeldi, sest oma väiksuse tõttu rapuvad nad õhus tohutult, nagu veetaks sind karuäkkega mööda hästi kivist põldu. Mahhatškalasse lendavad kahjuks aga ainult need lennukid ning alailma juhtub nendega midagi.

      Parim lugu oli lennukiga, millel õhku tõustes sadas alla enamik laepaneele koos juhtmetega ja stjuardessid nägid tükk aega vaeva, et käepäraste vahenditega lennukit remontida ja juhtmeid tagasi toppida. Lennuk aga võttis samal ajal rahulikult kõrgust. Pardal olnud inglaste seltskond, kes seda kõike nägi, oli peaaegu koomasse langemas. Millegipärast arvan, et Moskvasse tagasi sõitsid nad rongiga.

      Loomulikult ei selgitanud keegi midagi. Dagestani Õhuliinide lennukites olen ma vist ainult ühe korra kuulnud enne õhkutõusmist stjuardesside selgitust lennuohutusreeglite ja varuväljapääsude kohta. Ilmselt teavad nad, et sellel pole mingit mõtet, kui tegelikult peaks midagi juhtuma. Kõik on niikuinii Allahi kätes.

      Dagestanis kaukaasia pulmas

      Mul elab Dagestanis hea sõber Musa. Eelmise aasta suvel viis ta mu oma sünnikohta, mis asub Lõuna-Dagestanis kõrgel ja kaugel mägedes. Esimest korda elus sõin seal keedetud lambasilma ja ajusid ning käisin ehtsas külapulmas.

      Musa on pärit Tširagi külast. Kohaliku kooliõpetaja sõnul on Tširag Dagestanis kõrguselt teine küla ja kogu Kaukaasias üldse pidavat veel kõrgemal asuma ainult kaks küla. Tširag asub nimelt 2200–2300 meetri kõrgusel. Aserbaidžaani piirini on sealt otse üle mägede umbes 50 kilomeetrit. Küla ümbritsevad kõrgemad tipud ulatuvad üle 3000 meetri.

      Maailma tuntuim reisijuht Lonely Planet väidab, et Euroopa kõrgeim püsiva asustusega küla olevat Ušguli, mis asub 2200 meetri kõrgusel Gruusias Svanethis. Võin kinnitada, et Tširagis on inimesed samuti sajandeid püsivalt sama kõrgel elanud. Võib-olla polnud Lonely Planeti rännumehed lihtsalt üksikutesse Lõuna-Dagestani paikadesse sattunud või ei pea nad seda piirkonda enam Euroopaks, kuigi geograafiliselt СКАЧАТЬ