Kirjad Venemaalt. Jaanus Piirsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Väitis, et teda mäletavat seal kõik. Mungaks hakkas ta kuus aastat tagasi. Isa Georgil oli tohutu valge habe nagu näärivanal ja ta oli kangesti elava loomuga.

      Arutasin temaga, et Petseri klooster paikneb väga huvitavalt: enamik hooneid ja kirikuid asub jõeoru põhjas, vaid kaks kirikut on mäeveerul. Rääkisin, et Eestist tean ma vaid ühte kirikut, mis on ehitatud oru põhja – aafrikapärase kohanimega Kambja kirikut.

      Isa Georgi lõi selle peale mu kõrva juures näppudega nipsu, hüüatas „Vohh!” ja küsis kohe otsa: „Eks ole, haruldane? Aga kas tead, miks?” ning vastas ise: „Seal jooksevad allikad, mis tulevad otse KOOBASTEST! Saad sa aru?! See on püha vesi, millel klooster seisab!”

      Jõe uuristatud liivakivikoobastest sai Petseri klooster legendi järgi 14. sajandil alguse. Koopad on kloostri alal siiani olemas ja avatud. See on üks müstiline paik, kuhu on maetud tuhanded sajandite jooksul kloostris elanud munkade surnukehad. Kloostri hoovil on aga püha allikas, kust kogu Petseri ümbruskonna inimesed käivad lausa ämbritega joogivett võtmas.

      „Vaata!” rabas isa Georgi mul ühel pärastlõunal käest kinni ja näitas näpuga kiriku kupli poole. „Mida see kuppel sulle meenutab?”

      „No sibulat,” vastasin. Kõik ütlevad ju, et see on sibulkuppel.

      „Mis sibul? Kuidas sa võid kirikukuplit juurviljaga võrrelda?” ärritus isa Georgi pisut.

      „No siis meenutab tuleleeki,” pakkusin uuesti.

      „Ah sind!” lõi isa Georgi käega.

      „Ütle siis ise!”

      „P-i-s-a-r-a-t,” hääldas isa Georgi tähthaaval. „Taevast langevat pisarat, ristilt langevat pisarat, millest moodustub kirik! On ju ime?”

      Isa Georgi rääkis mulle üksjagu imejutte jumalikust ettemääratusest ja vihjetest, mis tema sõnul hiljem täide olevat läinud. Neis lugudes oli alati tublisti müstikat ja isa Georgi jutustatuna kõlasid need põnevalt nagu Juhan Jaigi tondijutud.

      Isa Georgil oli aega jutustada, kui ta istus kloostri väravavalves. Kõigil munkadel oli seal oma töö.

      Petseri kloostris elava ligi 70 munga „tööpäev” algas vara. Enamik munkasid tõusis viie – poole kuue paiku. Kell kuus algas argipäeval esimene kohustuslik teenistus, nn vennaste palve, mis kestis kolm tundi. Pärast teenistust oli lihtne hommikusöök, mille järel mungad täitsid neile määratud majapidamisülesandeid. Kes läks valvama, kes puid lõhkuma, kes lauta või raamatukokku tööle.

      Lõuna algas alati täpselt kell üks päeval. Enne söömist palvetasid kõik koos, loeti kooris meieisapalvet. Söömise ajal luges üks vend tolle päeva kaitsepühaku elulugu ja tõi sealt esile tähelepanuväärsemaid õpetusi. Lõunasöök lõppes siis, kui vend oma lugemise lõpetas. Söömiseks oli aega keskmiselt 25 minutit. Jõudis ilusti, kui söömisele keskendusid. Lõuna oli kõige parema toiduga söögikord üldse. Lihtne, aga väga maitsev. Eriti pidulik ja parema valikuga oli lõuna pühapäeviti, kui hommikusööki polnudki. Siis oli lõunasöök justkui teenistuse jätk, teenistus lõppeski sellega.

      Pärastlõunal tõmbusid mungad varju, enamik puhkas. Siis oli kloostri õuel peamiselt näha palverändureid ja turiste. Pühapäeva pärastlõunal pandi munkade elamiskorpustesse viiva õue väravad sootuks kinni, et keegi pühamehi ei häiriks.

      Õhtusööki võtsid vennad mungad pärast päeva teist kohustuslikku kirikuteenistust, mis algas kell viis õhtul ja kestis seitsmekaheksani, ning pärast palvetamist, umbes kella üheksa paiku.

      Õhtusöögi järel oli munkadel vaba aeg. Kloostris kehtis ametlik öörahu, mis algas kell üksteist. See ei tähendanud, et kõik pidid magama heitma. Oma tubades ehk kellia’tes võisid mungad lugeda kas või poole ööni, ainult et hommikul pidid nad vara tõusma.

      Aastakümnete jooksul pole munkade päevakava eriti muutunud.

      Kolm korda nädalas on paastupäevad. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti ei tohi süüa kala ega piimatooteid. Liha niikuinii kloostris ei pakuta.

      Kloostril on korralik saun. Saunapäev oli teisipäev, aga ainult üle kahe nädala. „Seda on muidugi vähe, aga elamiskorpustes on igal pool dušid,” ütles isa Aleksandr.

      Nagu ka tavalises elus, nii nägi munkadegi seas mehi, kes hoolitsesid oma välimuse eest rohkem kui teised. Neid oli lihtne eristada hoolitsetud habeme järgi. Isa Aleksandr oli üks nendest.

      Munkade kambrid asusid mitmes elamiskorpuses, millest uuemad olid ehitatud kümme aastat tagasi. Kellia’d on 3x2,5 meetrise pinnaga. Nagu arvata võibki, suhteliselt spartalikud: voodi, laud, tool, raamatu- ja riidekapp. Kapis hoidsid mungad muu hulgas tsiviilriided. Neid läheb vaja, kui puhkusele või asjatoimetuste pärast näiteks Moskvasse sõidetakse.

      Telerit muidugi munkade toas pole. „Ausalt öeldes ei tunne sellest mingit puudust. Kui puhkusel käin, siis vahel vaatan. Animal Planet, Discovery on huvitavad kanalid, aga muu mitte,” rääkis isa Aleksandr.

      Ilukirjandust lubatakse küll lugeda. Üks munk kiitis mulle väga Jack Londonit. Imelik, piibellikust elust on tema romaanid küll kaugel.

      Munkadel on ka puhkus. Üle aasta kolm nädalat, et vanemaid ja sugulasi külastada. Kloostril on oma „puhkebaasid” – kaks hästi väikest kloostrit, neist üks Pihkva järve kaldal. „Sinna minnakse, kui vaim on väga väsinud. Seal saad ennast välja magada, metsas jalutada, värsket õhku hingata, lugeda. Ühesõnaga laed justkui akusid. Ka meil on stressi,” selgitas isa Varuhh.

      Petseri klooster on suur, peaaegu autonoomne majapidamine. Seal on oma gaasiga töötav katlamaja, pumbajaam, sepikoda, raamatukogu, remonditöökojad (ühe töökoja juhataja oli muide Eesti kodanik), õmblustöökoda, ikoonijoonistamiskoda, auto- ja traktoripark, kariloomad, põllud, mesitarud ja õunaaed. Ainult elekter pole oma.

      Maad on kloostril omajagu. Üks munk näitas mulle kloostri müürilt kaugele ulatuvaid põlde. Ütles, et müürist on nende põldude servani oma poolteist kilomeetrit. Ja siis näitas müüritorni, mille ühest aknast paistab vägev prožektor. Sealt valvavad mungad suvel ja sügisel põlde pahade inimeste eest.

      Muidugi ei rüga mungad põllul üksi. Õigemini, nemad eriti ei rügagi. Klooster palkab selleks töölisi ja neid abistavad ka palverändurid, keda suvel ja sügisel sõidab Petserisse bussidega kokku üle laia Venemaa. Mungad käivad neil vahel põllul abiks, kõige rohkem kaks-kolm tundi päevas. „Kui ma oleksin päev otsa põllul, pärast seda õhtul teenistusel ja seal veel laulaksin kooris, mis on ka tõsine töö, siis oleksin pärast nagu tühjaks pigistatud sidrun,” põhjendas isa Aleksandr.

      Munga kõige tähtsam töö on palvetamine. Ja mitte ainult kirikus. Räägitakse legende arhimandriit Aleksandrist, kes käis oma eluajal hoolimata ilmast iga päev kloostriaias pühal mäel jalutamas ja luges seal iga Jumala päev 150 korda Heategija Jumalaema palvet. Selle palve lugemine võtab vähemalt minuti.

      Käisin viis päeva kloostris korralikult kirikus teenistustel, et munkade elust veidigi aimu saada. Selle ajaga sai kohalik rahvas päris omaks, paljusid kirikulisi tundsin juba nägupidi. Ma ei suutnud ära imestada mutikeste sitkust. Enamikul olid väiksed kokkupandavad kalamehepingid kaasas, aga suurema osa mitmetunnistest teenistustest seisid nad ikkagi püsti, lõid risti ette ja kummardasid. Võimas usk on neil.

      Polnud päeva, mil kirik oleks olnud pooltühi. Isegi argipäeval kell kuus hommikul alanud teenistusel. Kui loeti ühiseid palveid või lauldi, siis kajasid СКАЧАТЬ