Kirjad Venemaalt. Jaanus Piirsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Elasin viis päeva sealses palverändurite öömajas, kus sai tasuta ööbida. Ainus tingimus oli, et pidin nagu teisedki rändurid käima kloostris abiks. Mind määrati pagarikotta isa Varuhhile appi leiba küpsetama.

      Hommikul kell kaheksa pidin olema pagarikojas. Päeva alustasin kell pool kaheksa kloostritööliste ja palverändurite söögilauas. Igal hommikul oli laual hapukapsas, kohupiim (ka hästi hapu), pisikesed koorega keedetud kartulid, õunapüree ja tee. Kartuleid ei tahtnud süüa, sest siis pidanuks neid lusikavarrega koorima. Muid söögiriistu polnud. Jäid üle kohupiim ja hapukapsas. Ohkasin ja asusin sööma.

      Enamiku aega ei küpsetanud me isa Varuhhi pagarikojas leiba, vaid hoopis prosvora’sid. Need on väikesed küpsiste moodi saiakesed, mida kasutatakse õigeusu jumalateenistusel armulaualeivana: prosvora’d sümboliseerivad Kristuse ihu ja teenistuse lõpus jagatakse neid kirikulistele. Üle päeva tegime 2000 prosvora’t. Kaheksaüheksakesi tehes võttis see aega umbes paar tundi. Minu ülesanne oli panna tainast välja lõigatud saiakesi suurtele ahjuplaatidele. Ikka seitse tükki laiupidi ja 13 tükki pikkupidi, kokku 91 kakukest plaadile. Pisikestele pätsikestele asetati veel tainast mütsikesed, millele pidin vajutama risti kujutise. Lõpuks nägid prosvora’d välja nagu seenemikud. Mul tuli see vist hästi välja, sest isa Varuhh lõõpis: „Vaat võtame sul, Janis (millegipärast kutsus ta mind pidevalt lätipäraselt), passi ära. Töötad meil siin pagarikojas ja hakkad kloostri kirjanikuks.”

      Umbes poole töö pealt hakkasid mu kaaslased kõva häälega palveid lugema. Kahekaupa ja poollauldes. See kuuluvat prosvora’de tegemise juurde, mis pole ju mingi tavalise kaku küpsetamine. Mina kui uskmatu olin palvete lugemisest vabastatud.

      Isa Varuhh leekis ringi nagu ahjualune (andku kloostrielanikud mulle see võrdlus andeks). Teises kambris kerkis tal leivatainas ja osa leibu oli juba ahjus. Tema jooksis muudkui kahe koha vahet. „Vahel pean tõusma kell neli hommikul, et omadega valmis jõuda,” seletas isa Varuhh. „Aga hingele tahaks ju ka midagi, seega peab jõudma veel palvustel käia.” Iga päev isa Varuhh siiski niimoodi tuld kandma ei pea. Vara tuleb tõusta ülepäeviti, kui ta leivataina hakkama paneb. Olin talle abiks ka leivateo juures. Kõige tüütum oli jahu sõelumine. Sõelusime isa Varuhhi abilise Viktoriga läbi viis kotti jahu. Tema muudkui kallas ja mina sõelusin. Kokku kulub kloostris päevas 200 kilo jahu.

      Jahmatas, kus oli jahu sees alles ussikesi! Pärast iga sõelumist jäi neid sõelale paras peotäis. Lõpuks oli veerand ämbrit ussikesi täis. Poleks iial uskunud, et jahus leidub nii palju liha. Jumala eest, ärge kunagi kasutage toidutegemiseks sõelumata jahu.

      Nooruslik ja käbe 34-aastane isa Varuhh oli pärit Siberist Omskist ja kloostrites elanud juba 14 aastat. „Käisin mitu kloostrit läbi. Nagu siin läbi värava tulin, sain aru, et olen õigesse kohta sattunud,” ütles ta.

      Isa Varuhhiga tekkis mul üldse hea klapp. Uurisin talt, kas on palju neid, kes hakkavad mungaks, kuid hiljem mõtlevad ümber ja loobuvad. Seda pidavat küll juhtuma, aga mitte eriti tihti. Ta seletas mulle piltlikult: „Esimesed kolm-neli-viis aastat on kergem, siis Jumal juhib sind nagu last käest kinni hoides ja sa avastad uuesti maailma. Siis aga laseb Jumal sul justkui käest lahti ja pead ise hakkama saama. Sa kukud, lööd ennast ära nagu väike laps. Näed kaugel eesmärki, aga ei oska selleni jõuda. Väga raske on. Sel hetkel mõned loobuvad, aga see tekitab neis hiljem suuri hingepiinu. Usu mind.”

      Mungaks hakates peab iseendale ja Jumalale andma kolm olulist lubadust: mitte koguda vara, olla kuulekas ja pidada igas mõttes karskust.

      Oma raha mungal põhimõtteliselt olla ei saa. Pühade puhul, umbes 15 korda aastas, annab kloostriülem munkadele n-ö taskuraha, 200–300 rubla (90–130 krooni). Kes tahab, see kogub ja ostab endale näiteks mobiiltelefoni. See polnud kloostris keelatud. Lubatud polnud munkadele näiteks isiklik arvuti.

      Hiljem tuli välja, et nooremad mungad ei pidanud arvutikeelust päris kinni. Mõnel oli ikka kaasaskantav arvuti, millega nad käisid mobiiltelefoni abil internetis. Nagu nad ise seletasid, olevat neil internetti vaja kas või selleks, et õppida eksternina kõrgemates vaimulikes seminarides. Seal käib õpe interneti teel. Internetist saavad nad ka uuemat kirjandust lugeda. Iseenesest oli imelik, et Petseri kloostris polnud arvutid ja internet lubatud. Näiteks Moskvas Stretenski kloostris on munkadel terve arvutiklass.

      Munkade sõnul annab klooster neile kõik hädavajaliku. Toidu, peavarju, riided ja jalanõud, hügieenitarbed. „Kui on vaja midagi osta, siis ma võin teha namestnik’ule (kloostri ülem) avalduse ja mulle antakse raha,” selgitas isa Aleksandr. „Raha tekitab ainult kiusatust. Kui sul seda pole, siis sa ei mõtle asjadest, hing on puhtam.” Seetõttu on osa munki loobunud isegi taskurahast.

      Pühapaikades käimiseks jagab munkadele raha asemel „tuusikuid” Moskvas asuv Andrei Pervozvannõi nimeline õigeusufond (seda juhib Venemaa Raudteede boss Jakunin). Eelmisel aastal sai Petseri klooster kaheksa sellist „tuusikut” Jeruusalemma ja Egiptusse sõiduks.

      Kuulekus tähendab munkade puhul sisuliselt oma minast loobumist, aga mitte päris täielikult. „Üldiselt on nagu armees – mida öeldakse, seda teed,” selgitas isa Varuhh.

      Loobuda tuleb hingelise täiuslikkuse nimel, et elu pisiasjad sind ei segaks. Kuulekuse eesmärk on eneseohverdus, et suuta võimalikult täpselt järgida evangeeliumi õpetust. Kloostri ajalooraamatus tsiteeritakse arhimandriit Serafimi, kes on öelnud, et kloostrielu peamine reegel on kuuletuda juhtkonnale.

      Karskuse puhul ei käi jutt ainult alkoholist, vaid ka seksisuhetest, millest tuleb samuti loobuda. Abielu pole munkade jaoks. Venekeelne sõna монах (munk) tuleneb kreekakeelsest sõnast monos ehk üksi. Seksuaaltungist ei häbenenud mungad rääkida. Küsisin neist ühelt, kuidas eriti nooremad mungad oma seksuaalsust alla suruvad. Ta tunnistas, et tuleb küll vahel kihk peale, kui ilusat naist näed. Isegi kui näed teda vaid korraks, jääb pilt ikkagi mällu ja vahel painavat see mitu nädalat, nii et ei lase öösel magadagi.

      Siis, rääkis munk, palvetad, paastud, vehid tööd teha, et mõtted mujale läheksid. Vahel aitab, vahel ei aita. Kui ei aita, tuleb minna mõne vanema ja austatuma munga juurde. Veidi häbi on küll, aga räägid talle oma mure ära ja vaat vana munk siis suudab kas naljaga või mõne muu targa sõnaga su kihust üle aidata. Tuled tema juurest välja ja ise ka imestad, kui rumalasti mõtlesid, seletas munk.

      Isa Varuhh õpetas, et valed mõtted tuleb kohe alguses ära tunda ja välja suruda. Kui lased need juba veidikenegi endasse ega tõrju kohe eemale, siis on pärast juba raskem. Kokkuvõttes, nagu ütles Adriano Celentano ühes filmis munka mängides: kui mõni lõhub kire maandamiseks puid, siis mungad helistavad kirikukelli.

      Sportimine polnud muide kloostris keelatud. „Kogu meie elu käib õigeusu kaanonite järgi, aga siis, kui kaanoneid kirjutati, ei teadnud keegi jalgpallist ega spordist üldse veel midagi,” selgitas isa Aleksandr, minu teejuht kloostris. Aleksandr oli 31-aastane Lätist Latgalest pärit poolakas, kes oli kloostris elanud 18. eluaastast alates.

      Mõni aasta tagasi mängisid noored mungad iga nädal kloostri taga põllul vutti, aga nüüd olevat tahtjaid liiga väheks jäänud. Mõni käib siiski aeg-ajalt metsa all jooksmas. Mõned teevad oma kambris (mida kloostris nimetatakse kellia’teks) kätekõverdusi või tõmbavad lõuga. Suvel käivad mungad ujumas.

      „Ega siis vaimulik ei koosne ainult hingest, vaid ka kehast. Ütleme nii, et me nimetame seda rohkem kehakultuuriks kui spordiks,” rääkis isa Aleksandr. Üks kloostri vendadest, isa Aleksei oli isegi endine Läti meister kikkpoksis. Ta nägi tõepoolest mõjus välja.

      Füüsiliselt ei saa kloostrielanikud eriti nõrgad olla juba sellepärast, et iga päev veedavad nad tunde ja tunde jumalateenistustel püsti seistes. Seisin СКАЧАТЬ