Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Helma tõmbub sedamaid tähelepanelikuks, nii Reb Getsel kui Vila on nüüd mõlemad tema valvsate pilkude all. Ja kuigi ost käes, ei kiirusta Helma lahkuma, tema huvi köidavad järsku konservipurgid letitagusel riiulil.

      „Said kah tulla?” küsib Reb Getsel nagu muuseas. Tema küsib igaühelt midagi, see kuulub tema meelest poeviisakuse hulka. Aga Vilalt küsiks ta ka muidu kui viisakuse pärast, küsiks hoopis muud ning teeks seda praegugi, kui Tonneseni teinepool nii pikalt ennast vahtima ei unustaks.

      „Kaks kilo jahu,” nõuab Vila tähtsalt. „Ega jah aega ei ole,” seletab ta samas vastutulelikult, „pere inimese võrra suurem, eks tööd ole sellejagu enam.”

      „Sul pidada jah üüriline olema.” Reb Getseli hääl on harilik, aga seda enam lasevad välja paista silmad. Getseli tumedad targad rotisilmad, mis vaatavad üsna häbitult õblukest Vilat. Oma suure lihava kongus ninaga ja pruunikspäevitunud sileda peaga, kus mustahallikirju hõredat juuksekasvu leidub veel ainult kõrvade kohal, meenutab Reb Getsel erksat jahikoera.

      „Sul pidada jah üüriline olema,” kordab ta uuesti, „üks kunstnik vist?”

      „On küll. Ilusaid pilte maalib.”

      „Ja tütar, tema nõuab kah muret,” ei saa poemees torkamata jätta.

      „Matilda on tubli,” kiidab Vila rahulikult, „tema kohta pole miskit halba öelda. Ei tee tema muret, rohkem ikka abiks.”

      „Ei tee muret?” imestab kaupmees muiet varjamata. „Ma vahel mõtlen, et kus sa nende puhul päris ilma mureta saad? Eriti tütarlapsed, neil, kuni neid pole mehele antud, muudkui hoia silm peal, ja süda on muret täis, et paha ei juhtuks.”

      Vila topib rahumeeli jahu käekotti.

      „Kes nende järele vaadata jõuab?” ütleb ta suusoojaks mokaotsast. „Liiga hoolega vaatad, peletad mehed eemale, jäävadki üksi. Eks nad pea ise kah teadma. Ei minu Matilda koju seisma jää, küll temataolisele tahtjaid leidub.”

      „Tahtjaid leidub ülearugi.” Rob Getsel irvitab lõbusalt. „Oli veel midagi? Need tahtjad jah, nood ei kipu jälle ära võtma, rohkem mesilase moodi.”

      „Suhkert kah, kaks pakki kohe. Sina, Getsel, ära irvita midagi. Kui tüdruk on väärt, saab tahtjast ka võtja, üsna kiirelt saab.”

      „Siis sedamoodi liiguvad asjad?”

      Kaupmehe ilme tõmbub tõsiseks. Asjalikult uurib ta Vilat, justkui kaaludes, kas uskuda viimast või mitte. Sellisena jätab Reb Getsel üpris targa inimese mulje, ja ta ongi seda. Väga vähesed saarel teavad, kui tark nende poemees on. Selleks, et nad seda teaksid, peaks Reb Getsel hooplema, aga ta hoiab oma kõrgkooli diplomit ükskõikselt sahtlis. Kui oled juba poemees, siis pole diplomit vaja. Ainult vahetevahel tekitab Reb Getseli olek võõrastust, seda küll. Seda on tundnud ka Vila nende kahekesi olles. Aga siin poes Reb Getsel pigem lõõbib.

      „Sedamoodi jah,” kinnitab Vila teadja salapärasel toonil. Mõlemad vaatavad korraga Tonneseni Helma suunas. Aga too justkui poleks kuulnudki, kohendab pakke oma kotis ja nihkub sammhaaval ukse poole. Ootab veel igaks juhuks, mõtleb Vila kahjurõõmsalt ning lisab usalduslikult:

      „Neil sedamoodi jah.”

      „Või nii, et pole enam mingit kahtlust?”

      „Oli kindel sõna antud jah, ega korralik tüdruk muidu.”

      Nüüd astub Tonneseni naine lõpuks uksest välja. Reb Getseli nägu teeb jällegi muutuse läbi, tal on nüüd kurb ja õnnetu ilme. Ta toetub raskelt letile.

      „Sa oled viimasel ajal ennast kõvasti sättima hakanud.” Ta muigab, aga üsna mõrult. „Loodad, et maalib sind, või ehk veel midagi?”

      „Juba maaliski,” sähvab Vila edvistavalt naeratades. „Ma siis lähen. Sa, Reb, oled kole paksuks läinud, peab dieeti, või mis ta’nd oligi, hoolega pidama. Siin ei oska keegi süüa, aga näe, linnas oskavad.”

      Mees ei pane tema juttu tähelegi, vaatab ainult, ja kui ta silmad naise pilgu kinni püüavad, sõnab ta üsna rahulikult: „Ma olen sind vahel ikka õhtuti ootand. Kui sul see tuhin üle läheb, siis tuleta meelde.”

      „Mul praegu muud mured kaelas,” sõnab Vila korraga üsna tülpinult ja ohkab.

      „See tütre asi kah,” arvab Reb Getsel mõistvalt.

      Samas avaneb uks, uus ostja tuleb. Mure Vila näol asendub silmapilkselt reipa naeratusega, milles on omajagu väljakutsuvustki. Vaevumärgatav peanoogutus Reb Getselile ja ta läheb.

* * *

      „Kui sügavale te puurite?”

      „Väga sügavale.”

      Mihhail tunnistab inseneri ning too muigab vastu.

      „Aga kui naftat ei ole?”

      „Siis puurime edasi.”

      „Aga kui ikka ei ole, ükskord te ometi lõpetate?” Mihhailil on raske teise lõbusiroonilist tooni üle võtta. Ta tunneb end rängalt alandatuna. Teda, brigadiri ja külanõukogu liiget, ei hoiatatud, isegi ei informeeritud. Mingi kauge ministeeriumi luba taskus, tulid nad lihtsalt ühel päeval ja hakkasid pihta. Algul ei paistnud nad kedagi segavat. Külal polnud põlde, mille pärast muret tunda, ning merd jätkus nagunii kõigile. Isegi toiduga ei tekkinud erilist küsimust, sest koos regulaarselt saadetavate masinate ja seadmetega saadeti neile ka toidukaupa. Nemad ei seganud kedagi, ega lasknud ka endid segada. Nendega koos tulnud geoloog uuris saart, seejärel saadeti erilaev ning too uuris merd saare ümber ja mõõtis sügavust. Möödunud hilissügisel märgiti puurimiskohad ning varakevadel tulid spetsialistid seadmete ja töölistega. Nad avaldasid oma plaane üpris tagasihoidlikult, räägiti ainult vajadusest saart ja ümbritsevat merd põhjalikult uurida. Aga kui Mihhail käis kevadsuvel pealinnas ära, kuulis ta Dorfiga seoses esmakordselt ka naftast. Lootus leida merest ja Dorfilt naftat tundus uskumatu. Ja ega keegi ei püüdnudki teda ümber veenda, ikka räägiti lihtsalt uuringutest, mida korraldatavat ka mujal. Kaugete asjameeste jamps, otsustas Mihhail endamisi, oli sedagi elu jooksul ette tulnud. Las rahmeldavad, kuni mõistusele tulevad, ning brigadir ajas oma konservivabriku asja hoolega edasi. Õieti oli see vana asja elluäratamine. Aastakümneid tagasi oli ju Dorfil olnud oma konservivabrik. Aga masinad vananesid ning pärast sõda jäi tagavaraosade puudumisel kõik soiku. Seegi oli üks põhjus, miks Dorfi inimestest tühjenes. Laevad viisid neid Dorfilt rohkem ära, kui asemele tõid. Ja lahkusid just noored. Aga et inimesed ei lahkuks, tuli neile tööd anda, püsivat järjepidevat tööd, mis arvestaks ka naisi, sest pruute jäi Dorfile ajapikku ikka vähem kui valmis peige. Samuti vajas saar hädasti elektrit. Vajati õhtuti kodudesse ning päeviti vajasid seda tööriistad ja seadmed. Kaasaeg ei saanud ilma elektrita läbi ning mõnest tuulegeneraatorist ei piisanud ammugi enam. Konservitsehh nõudis vältimatult kaablielektrit mandrilt. Ning lõpuks vajas saar raha, mida väljaveetavad konservid oleksid kindlasti sisse toonud. Praegu kasutati enamik püütud kalast kohapeal ära, seetõttu oli küla pidevas rahanäljas. Aga mandri rikas kalurikolhoos ei tahtnud Dorfit sugugi arvestada. Brigadiri jutt kuulati küll ära, nõustuti isegi põhjendustega, aga otsusega ei kiirustatud. Mis tulu on ühest pisikesest konservitsehhist meie kolhoosile, naerdi juhatuses Mihhailile näkku. Elektrikaabel on kallis ja keeruline vedada. Ning eks inimesi lahku mujaltki, demograafiline situatsioon on selline. Jah, ei nõudnud juhatus Dorfilt midagi ja niisiis võiks Dorfigi juhatuse rahule jätta. Aga ega Mihhail polnud lootnudki kerget võitu. Ta käis pealinnas valitsuse majas ära ning kaitses seal suure innuga Dorfi huve. Käis mitme kõrge ametimehe jutul, kuni jää hakkas sulama. Surve СКАЧАТЬ