Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

      Tal ei pruugiks endal minna, õigupoolest ei tohikski, juhi kohus on öelda, mis teha. Aga vimm istub sees, neile on ikka veel tõendust vaja. Iga kord peab ta uuesti nende usalduse võitma. Nende silmis on ta ikka veel linnamees.

      Nad sorivad kaua, teineteist toetades, julgustades, laine eest varjudes. Lõpuks saab nurk kinni ja Helmer kiirustab tagasi roolikambrisse. Olavi on nähtavalt tusane. Sõrmenukid pingutusest sinised, hoiab ta rooli.

      „Väga kisub?”

      „Näed ise, kannab mööda, raisk.”

      Muidugi, Helmer näeb, et saare tõusev ja langev, ajuti vee taha kaduv must viirg on nihkunud kõvasti paremale.

      „Peab hoidma.”

      „Ma ju hoian.”

      Tigedalt põrnitseb Olavi veepritsmeis klaasi. Muidugi ta hoiab. Nad on väga lähestikku, kajut nõuab seda. Helmer kuuleb tema hingamist, tajub ta lõhna. See on soolakas, merehõnguline. Mida leidis temas see tüdruk? Aga miks ta üldse selle tüdruku peale mõtleb? Kas sellepärast, et külmetav ja abitu tundus üks tüdruk täna hommikul? Veel üks. Miks on maailmas alati nõnda, et kaastundest jääb kusagil üle ja kusagil kindlasti puudu? Ja omavahel nad kokku ei saa.

      „Koorem on raske, mootor ei jõua.”

      Jah, need vanad paadid ja veel vanemad mootorid. Mujal vist polegi selliseid enam kasutusel. Ta noogutab ja siis tuleb korraga hea mõte, tapvalt lihtne ja loogiline. Muidugi, see on nende võimalus.

      „Kuule, tõmbame saare taha, jätamegi paremale, jätame tuulele ette, mõistad? Selle varjus veab ka mootor ära.”

      „Seal on madalikud, kui kinni ei jookse?”

      Olavi kõhkleb, aga päris mõttetuks ta plaani ei pea.

      „Kui me sinna ei jõua, peame viskama koormat üle parda, saad aru? Nii ei lähe me kuhugi.”

      Olavi noogutab, miks ei saa, lapski taipab, et sihukese lastiga tuule ja hoovuse vastu pole mingit nalja. Mõlemad uurivad läbi klaasi taevast. Ei midagi ilusat, aga hästi ei näe kah, vahupritsmed ja lengerdus segavad. Helmer ronib uuesti välja, et vanemate meestega nõu pidada. Nemad tunnevad saare kõiki soppe ja kääre. Ennast kajuti vastu surudes uurib ta veel kord põhjalikult taevast. Pagan võtaks, justkui oleks seal servake heledam. Ehk kisubki juba taeva puhtaks? Tõepoolest, sellel tormil on varsti võhm väljas. Ta naerab ja põrutab rusikaga vastu klaasi. Olavi imestunud nägu vaatab talle vastu, ta raputab pead, avab suu, hüüab midagi. Helmer naerab laginal, aga ei kuule oma naeru, meri katab selle kinni. Veel kestab torm, veel tormavad pillutavad vahtuviskavad lained. Ja ometi pole enam midagi mõelda, ainult vastu pidada, ainult oodata, kuni tuul ennast tühjaks puhub. Tagasi roolikambrisse. Ta ei tunne enam riietest nõrguvat märga ja kui komistab, haarab julgelt ainult ühe käega. Mis torm see sihuke ka on, tuul lihtsalt eputab.

      „Kombes.”

      Ennast kätega toetades, jalad harkis, uurib ta rahulolevalt läbi klaasi saare paisunud, avardunud kontuure. Nad on lähemale jõudnud. Tubli roolimees, see Olavi Segerström.

      „Mis on kombes?” tahab Olavi teada.

      „Varsti on üle.”

      „Jah?”

      „Serge viirg paistab. Ära päris lähedale võtagi, vaata ainult, et ära ei kannaks. Tunni pärast sõidame nagu tiigis.”

      Ta eksib. Mitte tunni, vaid kahe pärast õõtsub paat mööda rahunevat vett lahesoppi ning võtab suuna kalasadamasse. Täis suveööpimedus on juba käes, kui kalad ja võrgud saavad paigale pandud. Oleks kauemgi läinud, kui Mihhail poleks meestega appi tulnud. Merre jäänud võrkudest kuuldes raputab brigadir murelikult pead.

      „Nuu tšort, vahest jäid saadanad terveks?” arvab ta siiski.

      „See ei olnud õige torm, ainult käratas peale.”

      Olavi läheb otseteed koju. Vahetanud riided ja söönud, istub ta teeklaasi taha ning otsib kapist viinapudeli. Aga külm enam polegi, on ju suvi, lihtsalt peale sihukest raju kõlbab nagu võtta. Isa istub tema vastu ja võtab kah pojale seltsiks. Ja alles siis, kui pudel on tühi, kui mõnus roidumus kehas maad võtab, meenub talle, et ta peab minema. Või siiski, on ju südaöö, saar peale raju külm ja rõske. Eks see metsaalunegi tilgu seal igast kandist. Ja nii mõnus on istuda toa õdusas rahus. Kindlasti on Matildagi ammuilma lahkunud. Ei, ta ei lähe, küllap tüdruk kuulis, et nad nii hilja merelt tulid. Tundub, et asi on otsustatud ja kergemgi hakkab, aga veidi hiljem, kui isa tõuseb, et tagatoas köhivat ema vaadata, kõhkleb Olavi jälle, ning kui uks isa järel sulgub, tõuseb ka tema, et kiirustades mantlit selga ajada.

      Sume on suveöö pea kohal, kuid juba on kuupiirid teravad. Vilksatab üksikuid tähti. Aga kui teraselt vaadata, on neid otsatult palju, taevas on kui helkiva hõbeniidiga kootud. Nende maja asub teistest veidi eemal. Vanad põlised majad paiknevad kõik üksteisest eemal, pole nagu uuemad, mis on kobaras koos, justkui selleks, et parem oleks üksteist akendest passida. Olavi muigas selle päheturgatanud mõtte üle. Aga õige on seegi, et uued majad on kuidagi rõõmsad, pole nõnda ilmetult näotud. Nii, nüüd paremale, varsti on ta päral. Igatahes võib ta rahumeeli kinnitada, et ta käis kohal. Kinnitada – ikka peab ta vabandama, küll koduste, küll tema ees. Ei, Olavi ei taha vabandada. Korraga on pimedus märksa tihedam. Ta on jõudnud võsametsa. Kohe tuleb männisalu. Vaikne on. Olavi peatub ja otsib taskust suitsupakki. Seda ta ju arvaski, et kedagi pole. Ja nii pime on siin ka, et võid kõrvugi seista ja ikka ei näe. Ta teeb ühe suitsu ja läheb tagasi. Ei tule, mis ma ootan? Ometi tõmbab Olavi ka teise sigareti. Juba on ta ööga harjunud. Omamoodi toregi on see vaikne öine mets ja tähistaevas pea kohal. Oks praksatab lähedal. Mõni hulkuv lammas, neid on siin igal pool jalus nagu hulkuvaid koeri. Ei, justkui sammud.

      „Olavi, tule siia!”

      Tasane sosin, aga see kostab öös imeselgesti. Hämaruses liigub üks vari ja juba seisabki tüdruk tema kõrval.

      „Olavi…”

      Tüdruk surub end tugevasti tema vastu. Ta väriseb üleni. Olavi avab mantlinööbid ja võtab ta vihmakuue alla. Hea, et ta selle selga tõmbas, mõtleb ta masinlikult. Soe on tüdruku keha, äiutavalt soe ja samas ometi ergastav. Juba on ta võtnud tüdruku oma käte vahele. Igatsus, kannatamatus – kõikeuputava tulvana haarab see neid. Käed kallistavad, nemad teavad, tajuvad, võtavad, annavad – kõik loomusunnil, ilma salatsemiseta, teeskluseta.

      „Ma juba kartsin,” sosistavad rutakalt huuled. Pole maailmas midagi paremat kui need huuled. Meri hoidis kinni, tahaks Olavi öelda. Ja veel palju muudki. Aga sinu huuled, pidi ta ütlema, su kitsas lõug ja lohuke põsel, su juuksed ja kael, su nahk, pehme, imeliselt sile, see tukslev samet – need tõid tagasi. Ka need salapärased tüdrukulõhnad, mida ta ahnelt endasse hingab ja koos nendega vihmast pestud vaigumetsa hõngu, õitsva mere soolakat hõngu. Ja kallid on nad kõik, lahutamatud temast.

      Hahetab juba, kui nad käsikäes tulevad. Olavi hoidub aedade varju, aga tüdruk ei pelga, tema ei karda oma armastust. Küla magab veel, tema ei tea, õued on vaiksed ja aknad kustunud. Siiski, kuskil kägiseb uks, väga selgelt kostab see läbi jahetardunud õhu. Olavi jätab nüüd rutates hädapärast hüvasti ning kiirustab eemale. Sinna nad enam ei lähe, nii sai kokku lepitud, kohtuvad hilisõhtuti vana veski juures. Koduõues läheb Olavi otseteed kaevu juurde. Joonud, võtab ta mantli seljast ning uurib seda tähelepanelikult. Mitmel pool on mulla ja rohuplekke. Ta nühib neid veega, kuni jääb rahule. Päris puhtaks küll ei lähe, СКАЧАТЬ