Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuuleb, kuidas ema sammud lähenevad uksele ja on miskipärast kindel, et ema tuleb tema tuppa. Ta on juba ärkvel. Õieti ta polegi maganud, on vaid viibinud une- ja ärkvelolekuseguses uimas. Kujutlused ja mõtted, rõõmsad, lootusrikkad ja vaevalised, aga kogu aeg pingsad, väsitasid ta vaimu. Nüüd tahaks Matilda ainult rahu, et üksinduses end koguda. Ta pigistab silmad kinni, et ema ei kahtleks, kas ta magab. Aga see vist ei aita, sammud lähenevad voodile. Ema ei jäta, nüüd teab ta kindlasti, et ema ei jäta.

      „Matilda… Matilda, kuuled?”

      Käsi raputab teda. Ikkagi peab ta silmad avama. Nüüd läheb lahti.

      „Kus sa olid, Matilda? Ma istusin terve öö üleval ja ootasin.”

      Ta avab silmad ja vaatab ema. Juba on silmad harjunud heleda päevavalgusega ja ta näeb korraga kõike, üksikasjadeni täpselt. Ema on puhas, korrastatud ja kammitud. Täiesti puhanud näoga. Vist on juba keskpäev. Valetab, et istus öösel üleva. Ema on praegu peaaegu ilus. Ja siis meenub talle, et ema on viimasel ajal ikka puhas ja korras olnud. Kas kunstniku pärast? Ja ometi, ta poleks uskunud, et ema võib veel nii kena olla.

      „Kus sa olid, Matilda? Ütle, kellega?”

      „Jäta, ema.”

      Ta ütleb seda laisalt, rahupakkuvalt ja ringutab.

      „Matilda.”

      Ema lööb teda tugevasti lahtise käega, nii et ta pea paiskub tagasi patja.

      „Sa olid selle naisemehe Olaviga, kes siis ei tea.”

      Matilda nutab, nutab valust ja solvumisest. Nii pole ema teda kunagi löönud. Tutistanud ja vahel ka löönud, aga mitte niimoodi. Ema vaatab teda ja ootab. Vaatab kohtuniku karmi näoga.

      „Miks sa, Matilda, temaga jahid?”

      Ema istub voodiservale ning silmitseb tütre toolile tõstetud riideid. Siis räägib ta edasi, juba rahulikumalt, kaalutledes: „Sul ilu ju küll, et võtta või valida. Kas või Oski Andrus või Viller, targad mehed, käed lahti iga asja peale. Või Heino Kaljumägi, temal on ilu kah ning jõukalt elavad. Too Helmer kah, linnast tulnud mees, inseneripaberid taskus, tahab, läheb, kuhu süda soovib. Suur maja isalt käes. Juhtus tal seal linnas, mis juhtus, aga ta paistab vaba olema. Kas ta ainult sinutaolist harimatut plikat tahab? Aga Oskid või Heino sobiksid kindlasti. Ja nood ei peksaks ka, Oskide peres pole sihukest kommet kunagi olnud.”

      Ema on hoogu sattunud, tütar aga pigistab alahuult hammaste vahel.

      „Miks sa mind lõid, ema?”

      „Asja eest. Kuidas sa saad jätta, kui oma tütar lörtsub naisemehe külje all. Ta ei võta sind ilmapeal ära. Kõik naeravad. Olavil on igav, sellepärast mängib, tuleb naine tagasi, on kord majas. Ainult naeruks jääd.”

      „Ta armastab mind, kas kuuled, ja hoiab!”

      Sõnad purskavad suust ja Matilda pöörab näo seina poole. Pisarad tikuvad silma. Ema on ülekohtune, aga midagi on, mis riivab, väga valusalt riivab.

      „Sellist hoidmist on küll nähtud.”

      Ema ohkab korraga. Ta püüab tütart õlast enda poole keerata. Too annabki järele. Nad vaatavad veidi aega teineteisele otsa. Ning justkui oleks sel hetkel tõepoolest nende vahel rahu sõlmitud. Matilda saab kohe sellest aru, et ema tahab praegu head.

      „Kuule, Matilda, mitte ei taha, et sinul kah nii läheks, et armastuse pärast kogu eluaeg naeruks. Ütled, et hoiab?”

      „Muidugi hoiab,” kinnitab tütar tusaselt.

      „Mis sa arvad, kas lahutab ära?”

      „Ma ei tea,” tunnistab Matilda nõutult. Tõsi ta on, Matilda on isegi kaalunud. Tema lepiks sellega küll, et Olavi aitaks Edat ka edaspidi, see oleks loomulik. Aga et liiga sageli käia, seda vaataks ta küll, seda ei tahaks.

      „Seda pead sa teada saama,” nõuab ema võimukalt. „Ütle talle, et kui laps peaks tulema, siis sina tahad jätta. Kui on õige mees, siis ta saab aru, et sa loodad. Uuri välja jah. Siis on selgus käes.”

      „Kuidas sa võid seda mõelda?” Matilda hääl on korraga vaikne, aga kindel. „See oleks tema laps ja ma armastaksin teda niikuinii.”

      Ema vaatab teda nõutult. Mis sa sihukesega teed? Aga kaastunne on sellisel puhul halb abimees, seda teab ema hästi ning ta nägu tõmbub karmiks.

      „Laps vajab isa kah, laps küsib isa järele.”

      „Aga sina, ema, sina jätsid ju ka.”

      Matilda hääl on võidukas, nüüd on naine naise vastas.

      „Mina olin loll, puruloll,” sõnab ema rahulikult. „Tema oli hull, tema tahtis ja mina loll tahtsin siis ka.”

      „Siis sinagi lootsid?”

      „Ju ma lootsin. Aga ta sai oma palga, sama hullus ta hauda viiski.”

      „Sa pole sellest kunagi rääkinud, ema. Millesse ta suri?”

      „Põle midagi rääkida. Koera elu ta elas ja koera surma suri. Surnuks jõi. Ta vist kohe tundis, et nii peab, et see on ta saatus, muidu võtab inimene ikka aru pähe, kui asi hulluks läheb.”

      „Ema, kas teil siis kohe midagi head ei olnud, sa ju hoidsid teda? Laps jäetakse ju ikka sellelt, keda hoitakse.”

      „Hoidsin?” Ema kehitab õlgu. „Arust ära olin ta järele, miski ei hoidnud tagasi, puruloll olin. Hoiatati, aga ei uskunud.” Ema käed on vajunud loiult rüppe ning ta põrnitseb põrandat. „Kui palju mul valida oli! Aga mina – ainult teda, koos temaga, ikka järele. Õpetas mind viinagi armastama ja muid halbu asju. Ja lõbu ta armastas, hullupööra. Ja nüüd teed sina siis sedasama?”

      „Ei, minul ei lähe nii,” on Matilda kindel.

      Ta ei tea just täpselt, kuidas temal läheb, ei võigi ju teada, aga nii ei lähe. Pealegi pole Olavi selline. Oi, kui armas on Olavi. Kuidas Matilda tahaks teda praegu siia, enda kõrvale.

      „Vahest ei lähe, jah,” nõustub emagi. Uuesti on ta energiat täis. „Sa ütle talle, nõua, et ta ei häbeneks teiste ees, kui ta muud julgeb teha. Ei lähe see tal ka nii lihtsalt läbi, et üksikut tütarlast võib. Eks rahvas ju näe ja mõista kohut. Ja räägi lahutusest, andku lubadus. Eks ma omalt poolt katsu ka neid jutte seada.” Vila juba teab, tema oskab seista oma tütre eest.

      „Ei, ema, seda sa ei tohi, see on meie omavaheline asi.”

      Matilda on murelik, ta aimab hädaohtu. Olavi ei andesta seda talle, kui ema vahele segab. Olavi on uhke, väga uhke, see ajaks ta vihale.

      „Olgu, olgu, eks sa katsu ikka kõigepealt ise, andku jah lubadus. Ei lase meie endi üle naerda.”

      Ema tõuseb kärmelt ja läheb ukse poole. Matilda vaatab talle järele. Ega see vist ilus ei olnud, et me siin kahekesi neid asju arutasime, mõtleb ta endamisi. Aga ema on siiski paremaks muutunud.

* * *

      Vila seab pärastlõunal sammud poe suunas. Tarvis toitu osta, ja üks mõte urgitseb peas. Vila pole seda tõugu, et laseb sellel kaua oodata, mida ta on kavatsenud. Ta peab poodi minema, seal palju rahvast ja Reb Getselit tahab ta samuti näha.

      Poes СКАЧАТЬ