Eiseni tänav. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

      6

      „Tasem, Rein, ma ju alles sain plika voodisse.”

      „Ei tee see talle midagi. Las kuulab. Las ma räägin, eks. Ära sa sega. No ütle nüüd, Ivo, aga ütle ausalt. Miks sa vanasti ikka ja aina siin käisid? Sellepärast, et olid vanamehe ajal harjunud käima? Lakkusite koos ja ajasite möla, eks?”

      „Roland, anna taevas andeks, läks enne lõppu nüdiks. Ta oli ennast liiga ära joonud. Temaga ei saanudki rääkida. Kui ta täis oli, siis ta mõmises, kui kaine, siis kannatas ja vaikis. See on Eiseni tänav, poiss, millest ma lahti ei saanud ega saa. Ei saagi saama. Ja mitte ainult selle pagana koerataltsutaja pärast. Mitte ainult tema pärast. See Viivika ehk peenemalt Vy – igrekiga! – on ilmselt inerts, nagu ma praegu enesekriitiliselt arvan. Aga vaat see kuradi puine Eiseni tänav, vaat see …”

      „Mis me tänaval viga peaks olema?”

      „Mitte sittagi,” ütles Ivo Pint ja punnitas alahuule põlastavalt ette. „See’p see häda ongi, et sel tänaval pole sittagi viga. Ainult see, et ta on … üks masendavalt lootusetu tänav. Mina olen siin ju väga vähe aega elanud, sedagi ilma sissekirjutuseta, aga ikka ei saa lahti. Mõistad? Umbes pooled meie klassi õpilastest elasid Eiseni tänaval. Nad elavad siin praegugi, ainult mõni üksik on suutnud ära kolida. Ma ütlen meelega: suut-nud! Ega teie pole siin ainukesed, kes on soetanud sihukese kuradi vagura ja endassetõmbunud Eiseni tänava meeskonna, vabandust, perekonna.” Alahuul ette, põlastav mökitus. „Ühelapselise.” Paus, pöial lõtva peopesasse. „Kui niigi palju.” Jälle paus. Tikukrapsatus, nimetissõrm pöidlale seltsiks. Suits suunurka. „Kapseldunud Eiseni perekonna. Kõik, mis pole eisenlik, ei puutu minusse, on mulle vaenulik ja vastuvõtmatu. Või umbes niimoodi. Ma ei tea, miks see niimoodi on. Ma pole nii tark mees. Aga siin tänaval elavad tõesti imelikud inimesed. Eiseni tänavat köetakse vesiste haavapuudega, ja selle ving levib kaugele … Teie põete siin, mina kannan Mustamäel pisikuid laiali.”

      „Oled ikka suur pessimist küll,” muigas Meeli veidi hapult.

      „Pessimism on mõnikord etem kui totakas optimism. Aga mis me targutame. Tahate, ma ütlen, kuidas see eisenipisik mõjub? Näe, see telekas seal, see „Krõm”, kui ma ei eksi … või see moodne mööblitahukas, muide, miks te seda siin toas hoiate, see on magamistoa garnituuri osa? – need on ühele õigele eisenlasele palju kallimad kui oma laps. Kui olemata laps, tahtsin ma ütelda. Ma ei räägi sugugi teist, klutid! Kui tekib küsimus, kas muretseda uus sektsioonkapp või uus laps, otsustatakse igal juhul kapi kasuks!”

      „Jumal küll,” ohkas Meeli ja heitis Rein Kasemaa poole mureliku pilgu.

      Aga Ivo Pint toetas käe kuningliku kaarega lauale ja pruuskas:

      „Noh, teie, eisenlased, teie, kes te igal pühapäeva hommikul teleka ees istute ja viktoriine kaasa lahendate, ütelge mulle parem, kelle nime kannab teie tänav?”

      „Ah, oli üks … Ja mis see siia puutub?” uratas Rein Kasemaa. Ta tundis, kuidas pahameel üha nõudlikumalt kõhukoopas kobrutama lõi.

      „See on ühe kirjaniku auks pandud,” sõnas Meeli asjalikult.

      „Tubli tüdruk! Üsna õige! Kahest võimalikust üks punkt! Teie tänav sai oma praeguse nime Matthias Johann Eiseni auks, kelle elutöö seisnes meie rahvaluule ehk vaimse vanavara kogumises. Kas ta ise veel sellepärast kirjanik oli, seda ei oska ma teile öelda … Vanavara, vanakraam, pööning kila-kolaga … Jajah. Muide, üks mu koolivend, kes elab siin sündimisest saadik, arvab senini, et tegemist on mõne sõjasangariga. Teine, narr, oletas koguni, et ehk on praeguse haridusministri nimi. Ah, see on siiski kibedalt sümboolne, see tänavanimi … Vanavara. Va-na-va-ra.”

      „Sina ära pooseta,” ütles Rein Kasemaa kurjalt. „Mis asja sa aina rõhutad seda vanavara ja lootusetust? Mina sind ei usu. Meie elame Meeliga hästi, inimeste moodi. Mitte nii … Eks ole, Meeli, me elame hästi?”

      „Muidugi, Rein,” naeratas Meeli rahustavalt.

      „Ega ma titt ole,” solvus Rein Kasemaa. „Mis sa mind niimoodi kussutad. Ah, te kumbki ei saa mitte midagi aru.” Ta muutus aina ägedamaks ja nõutumaks. Ta tajus masendusega, et see õhtupoolik hakkas tasapidi muutuma nende arvutute olengute sarnaseks, mida peeti siinsamas toas tema isa eluajal. Mörisevad või kiledad hääled, nääklemine, viinaloigud laual, vahel tuli madinatki ette … Ometi oli Rein Kasemaa otsustanud sellised asjad kategooriliselt lõpetada. Meeli nägu, kord naerune, kord valvas ja tähelepanelik, kippus silme eest ära ujuma, otsekui mingisse kollakasse uttu haihtuma. Purjus mis purjus. See kuradi Boheemlane, tema oli süüdi!

      „Ivo, kas said nüüd, mida tahtsid? Said, jah? Jootsid terve pere täis, on sul nüüd hea meel? On sul väga hea meel, et siin majas on nüüd jälle niimoodi nagu paari aasta eest? Tead, mis ma ütlen??” Meeli tõstis näpu püsti. „Sellele sinu pruudile, õigemini sinu kunagisele pruudile peaks ühe tubli armukese sokutama, siis poleks sul enam siia kanti asja. Või kui tuled meile, oled kaine ja rahulik. Tahad, organiseerime talle armukese? Mis see meie käes maksab!”

      Rein Kasemaa vahtis enda ette. Ta nägu hakkas roosatama ja otsaesine pärlendama.

      „Nüüd ütlen mina ka mida … midagi, Ivo,” lausus ta. „Kuigi sa oled intelligent ja kes teab veel … enda arvates, oled sa loll, ja pätt oled sa ka. Kobi oma Mustamäele ja pooseta seal edasi. Mulle pole mõtet igasugust jama ajada!”

      „Jätke järele, mehed!” hüüdis Meeli.

      „Poisiklutt,” ütles Ivo Pint. Ta pilk oli raske ja kumas kuidagi punakalt. „Kuradi klutt, mina jään nüüd muidugi täis, aga enne ütlen ma sulle. Ma ütlen, et sina ei saa seda kuradi Mustamäed kah. Ei küüni saama! Te kumbki ei saa siit kunagi välja. Jah, te ei saa isegi Mustamäele. Meeli on vähemalt selle ära teeninud. Aga sina, klutt, aupärast pereisa, häh, sina oled argpüks, nahahoidja ja kooner … ma võin veel kaks sõrme, veel viis sõrme pihku pigistada, sõnu jääks ikka üle! Sina putitad oma „Jawat” ja mõne aasta pärast mingit „Žigulid”, selle asemel et raha kooperatiivkorterisse panna. Sa ei lase oma kena naist vannitoa ja sooja vee ja prügišahti ja keskkütte ligi! Sinul on puukuuris see „Jawa”, see on su arm ja õnn, juhaidii!” Ivo Pint irvitas mõnitavalt. „Teil pole elamispinnaga midagi nuriseda, see on teil ju normis. Või ei ole? See pole kellegi asi, et tegu on Eiseni tänavaga, kus haiseb märja haavapuuvingu järele, kuhu noored inimesed ei tohiks liiga kauaks jääda! Keegi ei uuri tänavate hingeelu ja vaimseid tõbesid. Sina kuradi nahahoidja, sa ei julge oma naisele tittesidki juurde teha, sa ei tahagi siit välja, nagu ma aru saan. Ei otseses ega kaudses mõttes. Sa oled alles kakskümmend kuus aastat vana, aga elad nagu pehkinud pensionär! Ja mõnes mõttes rääkis see sinu venelane … see Žora tõttki!”

      Rein Kasemaa hüüatas kriiskavalt:

      „Tahad vastu pead saada?”

      „Annan vastu!”

      „Mehed … Jätke ometi!”

      „Mina olen pealtvaataja ja pisikukandja. Muide, ei, ma olen kuriteo kaassüüdlane!” hüüatas Ivo hasartselt. „Pealegi pole minul kunagi ühtegi õiget perekonda olnud, sest nende neetud sinisukkadega pole perekond, vaid vaidlusklubi, informatsioonikeskus, kargete melodraamade proovilava, moemaja filiaal, aga mitte perekond! Teie olete selles mõttes normaalsed, kompleksidest enamasti vabad … ja just sellepärast tasubki teid kurjasti sõimata. Jätke see mandumine minu ja mu sinisukkadest naisõiguslaste hooleks ja elage nii, et oleks rõõmu ja hoogu ja lapsi, te kuradi klutid. Ja sina, Rein, võiksid СКАЧАТЬ