Eiseni tänav. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja sai endast korraga võitu. Siis tulid sõjavägi ja kirjad ja lühike puhkus ja demopp ja pulmad ja siis sündis Mariann ja kõik oli nii, nagu inimeste vahel olema pidigi.

      Nüüd hakkas kell viis saama ja müdinal jooksis sisse Mariann, keda poleks olemaski, kui Boheemlase kunagine ennustus oleks õigeks osutunud. Nagu kokkuräägitult, saabus ka naine (Meeli Kasemaa, endine Välling, kakskümmend kuus aastat vana, abielus, ühe lapse ema).

      „Kas plika on süüa saanud, tere!” ütles Meeli.

      „Ta just praegu tuli õuest,” sõnas Rein Kasemaa ennast istuma kergitades.

      „Ohoo, härral on külalised käinud? Kas sa mulle ka tšehhikat jätsid? Mida see Jürka jälle luiskas? Tüdruk, kingad jalast!”

      Meeli luikas nagu mingi uhke vaskpill, kahinal lendas seljast vihmamantel, varsti oli tüdruk söödetud, köök kraamitud, aga mitte niimoodi, et läigiks ja kiiskaks ega oleks sul kohta ega julgust astuda ega olla, vaid lihtsalt, mõnusalt, koduselt. Ja juba sörkis Rein Kasemaa hoovi solgipange tühjaks kallama ja juba küsis Mariann ennast naabri Liki juurde mängima ja sai käsu kell kaheksa kodus tagasi olla ja juba istus Meeli laua ääres, rüüpas kuuma kohvi ja jutustas:

      „… tead sa jah, seal on kohe mitu meie kooli oma. Sagroti Sirje, tema on nüüd abielus tead küll selle kiilaspeaga, ah jah, Mäeotsaga! Siis on paralleeli Kersti ja Riina Paldrok ja … Kes siis veel, ah jah, Tammiku Maie on ka. Ära sa arva, ega see värk niisama tühitallamine olegi. Päris paras rividrill. Mine tea, kas sina sõjaväes nii palju seda saidki. Ma teen muidugi nalja, Rein. No nii, nüüd on minu kohviisu täis. Siis me tegime veel Eerika juures natuke õmblustööd ja minu meelest sai täitsa tippen-toppen … oota, ma aina räägin, aga sa pole ju veel näinudki …”

      Valgesse paberisse mähitud kompsud käes, sammus Meeli magamistuppa. Enne tegi veel kurja häält:

      „Vaata, et sa ei vaata.”

      Oh, pole kodu ilma naiseta kodu ega midagi, mõtles Rein Kasemaa, kahekümne kuue aastane mees.

      Magamistoast kostis riidekahinat. Ja Meeli hääl:

      „Kuule, kuule, mees, mis asja sa neist padja alla torkasid?”

      „Aga miks sa ise ära ei pannud?” hüüdis Rein Kasemaa vastu.

      „Aga kui ei jõudnud? Tead sa, mine lükka välisuks sneprisse, äkki suvatseb mõni sisse astuda. Kohe näed sa midagi üpris efenni!”

      Rein Kasemaa täitis käsu. Tuli suurde tuppa tagasi ja istus muiates tugitooli. Näis, näis, mida see „efenn” endast kujutab.

      Õige pea kostis teisel pool ust rütmikat trummeldust, Meeli tegi seda sõrmenukkidega, aga kõlas nagu päris paraadtrumm, siis paiskus uks mürtsuga valla ja Meeli marssis, selg sirge ja kael uhkelt kenus, põlvi kõrgele pildudes ja sääri jäigalt hoides keset suurt tuba.

      „Pam-pam, pam-pa-ramp-pa-ramp-pam-paa … Noh, kuis on?” luikas ta seejärel, puhkes vaskpillina naerma ja sirutas end üleni harali, üleni välja, iga sõrmeotski eri suunda kippumas, ja see oli riivatu, suurejooneline ning tore pilt. Meeli oli äkki nagu elukutseline mannekeen.

      Rein Kasemaa püüdis tunnustavalt vilistada, aga ta suunurgad hakkasid ootamatult tukslema. Mis parata, jälle midagi, mille peale poleks osanud tulla, jälle uus kant elust ja oma naisest. Uus ja erutav tahk, mis seal rääkidagi.

      Meelil oli seljas kärepunane kuldtressidega husaarikuub. Pikad jalad olid kängitsetud valgetesse, põlvesilmani ulatuvatesse saabastesse. Olid neil saabastel alles kõrged kontsad! Seelik oli samuti kiiskavalt valge, niipaljukest kui teda üldse oli. Sihuke ülimini ja harkis reite ümber niivõrd pingul, et joonistas välja pisemagi kumeruse ja lohu. Ime küll, et lõhki ei kärisenud.

      „Siia alla käivad veel sukkpüksid ka, muidu külmeta ennast kohe sandiks,” naeris Meeli. „Ah jah, mütse me veel ei saanud. Aga need on vägevad, Rein! Vaat nii kõrged! Tutiga, ahaa!”

      „Ah nii?” ühmas Rein Kasemaa.

      Imelik, imelik … Meeli tundus silmapilguks täiesti võõras inimene olevat. See suurt kasvu pingul vormide, pikkade kastaniläikeliste juuste, pruunide silmade, isemeelse lõuateraviku ja armsa kaela joonega husaaritar oli siis tema naine. Vägagi imelik. Rein Kasemaa oli mõnikord varemgi oma tuttavaid ja lähedasi vaadates sellist iseäralikku võõrastust tundnud. Tavaliselt tekitas see kõhedust, nüüd aga lõbusat ärevust.

      „Tead, nad ütlesid, et võib-olla lubatakse meid juba sõjaveteranide kokkutulekule. Sinna on küll vähe aega ja proove pole ka eriti palju tehtud, aga näis, näis, näis! Kuid spordihalli korvpalliturniirile saame juba igatahes. Kui mitte kõik, siis viis-kuus inimest ikka.”

      Rein Kasemaa naine oli hiljuti ajalehekuulutuse peale läinud trummarite kursusele ja täna siis paraadkostüümi kätte saanud.

      Ja nüüd tuli Rein Kasemaale meelde, et uks oli snepris.

      „Kuule, kuule, mees … Sa ju litsud mu niimoodi kutuks …”

      Küllap sai nende kuldsete ja nurgeliste tressinööpidega Eerika pool vaeva nähtud. Nüüd lendas paar tükki ulaka kõrina saatel põrandale. Ja üllatunud mees avastas kohe husaarikuue alt paljad kuumavad rinnad. Siis niimoodi? Ta hakkas tahtmatult hingeldama, libistas käe alla ja kuulis summutatud naeruturtsatust.

      Magamistuppa nad ei jõudnudki. Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas, avatud akna all, samal ajal kui väljast kostis üksiku mööduja tõttamatut astumist. Seina taga pani kolonelilesk Elisabeth Mikhoff, kellel oli fantastiliselt hea kuulmine, raadio mängima. Tükimat aega polnud see asi neil nii maruliselt käinud.

      Pärast ütles Rein Kasemaa:

      „Aga ise sa rääkisid, et ma viimasel ajal liiga palju …”

      „Pssst!” Meeli pani talle näpu huultele. „Lõhkusid mul nööbid eest …”

      „No kust mina võisin teada … Oi jeekim, tuleb välja, et sa lihtsalt võrgutasid mind? Saapad jalas, kõht paljas? Võrgutasid, jah?”

      „Mhmm,” noogutas Meeli tähtsalt ja hakkas siis vaikselt naerma. „Midagi sa ka ei taipa, totu.”

      „Miks ma ei taipa,” torises Rein Kasemaa. „Naised on salakavalad.”

      „Muidugi, muidugi. Ah, Rein, kuidas sa siis aru ei saanud, et mina ka …”

      Veel hiljem, raatsimata tõusta või midagi muuta, rääkisid nad muust. Meeli oma trummarite kursusest, Rein Kasemaa Žora uudistest ja tema riivatust käsust neile kahele. Meeli kihistas naerda. Väikese kõhkluse järel palus Rein Kasemaa naist, et too ütleks, kuidas ta sooviks klaasi vett. Palun too mulle klaas vett, vastas Meeli eriti imestamata. Rein Kasemaa pigistas heal meelel ta õlgu ja jutustas, mida Jürka sedapuhku pajatanud oli. Neil oli nii tore ja pühapäevane olla, täpselt nagu mesinädalate aegu. Mariannil oli veel voli tükk aega naabri juures mängida, aga siis hakkas plärisema uksekell – kurjalt ja ebaühtlaselt nagu purjus tülinorija.

      „See kellarisu saab ükspäev sodiks löödud,” vihastas Rein Kasemaa.

      Aga kell aina plärises. Pühapäev hakkas taanduma.

      „Ärme teeme lahti, ära tee, eks?” sosistas Meeli.

      Kell vakatas korraks, kogus СКАЧАТЬ