Eiseni tänav. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Reet polnud küll Eisenist ega siit kandistki, tema oli Maardu tüdruk. Mis seal rääkidagi.

      Nii olid need asjad koolivennal. Aga nendel Meeliga oli küll kõik hästi. Isegi imelik, kui silmas pidada, et ümberringi oli inimestel nii palju tegu ja häda oma eluga. Ikka ja aina kuuled, et keegi on kellestki lahutanud, keegi on kellegi juurest ära läinud või koguni – keegi on oma teisepoole ära tapnud. Täitsa võimalik, viimases hingesegaduses võib sedagi juhtuda.

      Jah, kui järele mõtelda, võiks kõigest sellest, kuidas nad Meeliga kokku said ja mis neist edasi sai ja kuidas nad elavad, kirjutada terve raamatu. Kui mitte muu mõttega, siis kas või teistele inimestele eeskujuks. Ilma naljata, aga ka ilma hooplemiseta. Küllap on neil lihtsalt vedanud.

      Eks nende lugu oli omamoodi liigutav tõesti. Juba kolmeaastaselt mängisid nad ühes liivakastis. Mis sellest, et tükk maad tänavat vahel. Muide, Rein ei osanud tollal veel r-tähte, seega ka oma nime ütelda. Vähemalt niimoodi oli ema talle rääkinud. Pärast, kui ragiseva tähe selgeks sai, oli Meelit hakanud Meeriks hüüdma.

      Siis tulid üks kool ja üks klass. Oleks istunud ühte pinkigi, aga seda ei tahetud hästi nagu lubada ja eks teised lapsed oleksid varsti narrima hakanud. Õrnas lapseeas on see teadagi kõva tragöödia. Aga Meeli koolikoti viis ta alati kohale ja tõi koju tagasi. Nukuteatrisse lubati neil õige pea, vist juba teises klassis minna omapead, ilma pabistavate vanemateta. Eks nende läbi sõbrunesid ju vanemadki – taatidel oli hea põhjus koos klaasi tõsta ja ilmaasju arutada, muttidel aga moe- ja köögiuudiseid rääkida. Pärast seda, kui Meeli isa küllalt noore mehena mingisse verehaigusesse kustus, võttis Reinu ema värske lese, eluaegse koduperenaise enda juurde tekstiilikombinaati tööle. Reinu ema oli siis brigadir …

      Rein Kasemaale meeldis vahetevahel üksinda olles teatava heldimusega üht-teist meenutada. Eriti asju, mis puudutasid neid Meeliga. Niimoodi sirvivad inimesed tavaliselt perekonnaalbumeid, kus igalt fotolt vaatavad vastu kas armsad või tõsised, igal juhul alati väärikad näod. Muidugi, niimoodi pildi peale jääda ei nõua vist kelleltki erilist pingutust. Üheks sekundi murdosaks suudab iga inimene ennast armsaks, tõsiseks või väärikaks sundida. Selles mõttes oli Rein Kasemaa enda arvates palju rikkam tavalisest albumilappajast. Nende lugu oli tõepoolest kogu aeg olnud armas ja tõsine lugu. Meeli Meeliks, arvatavasti pidi temas endaski midagi olema. Mitte iga poiss poleks sellise järjekindlusega ühest tüdrukust kinni hoidnud ja arvatavasti poleks ka mitte iga poissi nii tõsiselt hoitud. See teadmine andis Rein Kasemaale mõnel kehvemal hetkel lausa jõudu.

      Umbes kaheksanda klassi esimese veerandi lõpul märkas Reinust poiss, et Meeli pole enam mitte ainult Meeli, vaid tüdruk. Ilus tüdruk. Küllap oli Meeli seda juba mõnda aega olnud, ent ühel heal päeval oskas poiss seda märgata. See jahmatas teda. Meeli oli ruttu kasvu täis kasvanud, naiselikult vormikaks muutunud, ta hiljuti rabedaisse ja nurgelistesse liigutustesse oli tekkinud sujuvust, pikaldasust, ahistavat salapära, silmadesse ja häälde mõistatuslikku naeru, narritavat kutset, varem märkamata jäänud soojust.

      Aga poiss polnud selleks ajaks jõudnud häältki murda. Ta piinles ja häbenes. Avastus oli teda vapustanud. Kuidas Meeliga edasi olla, mida teha, mida, mida …? Ent Meeli suhtumises temasse ei muutunud midagi, ta oli rahulik ja kannatlik, otsekui oleks kõigest aru saanud, otsekui teda endale järele oodanud. Ja üsna ruttu sai Rein häälemurdepiinadest üle, kosus kaelast ja õlgadest, ja nii edasi, ja nii edasi, esimese habemeajamiseni välja, ning kui nüüd tõepoolest satuks ette mõni arusaaja inimene, ei häbeneks ta sugugi sellele jutustada, et neil kahel läks küll sootuks teistmoodi, kui neist asjadest on kombeks arvata, et mingi abstraktne sõprus noorte vahel ja kõik. Ühine vanarauakogumine ja muu jama. Igatahes mitte üle kahe musi terve keskkoolikursuse vältel. Üldse mitte niimoodi. Täpselt üheksanda klassi viimasel päeval, umbes kell kolm pärast lõunat olid nemad Meeliga nagu mees ja naine. Siinsamas, selles toas. Ja üleüldse mitte pabinas, vaid täiesti ühel nõul ja meelel.

      Aga mine sa tea, kas selle tema jaoks põrutava faktiga enam kedagi üllatakski. Räägitakse, et praegused noored on hoopiski hakkajamad.

      Rein Kasemaale tuli üks võõrsõna meelde. Aktseleratsioon. Varaküpsus.

      Aga siis, tol isemoodi kevadpäeval oli Meeli pärast uhkelt ja naljakalt põrutanud:

      „Soh, vähemalt on nüüd see probleem lahendatud, mis soost meist kumbki on. Nii pika tutvuse peale hakkaski sugu nagu ära kaduma …”

      Nüüdki, aastaid hiljem, diivanil lesides ja suitsu tehes ajas see kuraasikas ütlemine naeru peale, pani Rein Kasemaa mõnusasti mühatama.

      Eks ta ole, mõtles Rein Kasemaa edasi. Kui näiteks Suure Peaga Jürka jättis kooli pooleli ennekõike sellepärast, et kippus oma Maardu tüdrukuga võimalikult kiiresti abielluma, siis eks temagi tahtis olla nagu mehele kohane. Noh, abiellumine ei jooksnud kusagile, selles mõttes polnud tal tarvidust tormata. Aga ta tahtis elada nagu täiskasvanu, tahtis endale ja oma pruudile üht-teist lubada, kaua sa ikka vanemate käest kinoraha lunid, endal juba vurrud nina all, aga teiseks … Jah, vanamees oli selleks ajaks juba päris põhjalik joomamees. See seletab mõndagi. Ühesõnaga, koolile ütles ta hüvasti, koolile ja äkki väga lapsikutena tunduvatele klassivendadele, kellel muud juttu polnudki kui kontrolltööd, tantsupeod, probleemid, kas keegi Sirje või Malle ikka tuleb kohtamisele või mitte. Pealegi oli Rein Kasemaal kõigi kolme keele ja nende grammatikaga igavene tegu, ta oli nende tuupimisest hirmsasti väsinud. Muidugi, esialgu oli tal asjalik plaan oma haridus õhtukoolis lõpule viia, aga kus sa sellega, transporditöö kõrvale koolitarkus enam mahtuda ei tahtnud. Polnud kuigi reaalne pärast paarikümmet koormat õllekaste, mis mööda linna laiali veetud või laoruumis ülestikku laotud, veel õhtuti grammatika taha istuda. Ja ega ta viitsinudki enam tuupida, stiimul puudus. Mis seal kooliõpikutest, õige pea jättis ta ka trenniskäimise katki. Omamoodi kahju, kui nii võtta. Aga teisest küljest olid asjad varsti niimoodi, et Meeli kandis (pühapäeviti) ehtsa kivikesega kuldsõrmust ja nad käisid üsna tihedasti mitmes-setmes kohvikus aega viitmas. Sõid pirukat ja kooki, limpsisid kohvi ja natuke likööri, vaatasid teisi ja lasksid ennastki vaadata. Meeli oli koolitüdruk, tema töömees. Midagi selles oli. Mingi uus kvaliteet. Jah, omamoodi tore aeg, mis seal rääkidagi.

      Aga siis meenus tema lahkumisõhtu enne sõjaväkke minekut. See oli pikem ja keerulisem meenutus, Rein Kasemaa koguni ohkas ärevalt, süütas uue sigareti ja asus lakke vaadates üht-teist taastama.

      Pidu peeti laia joonega, nagu Kasemaadel omal ajal kombeks. Ikka siinsamas korteris, kus mujal. Oli palju süüa-juua, oli hulk sugulasi ja sõpru, kõik olid tema auks ilusasti riides ja hingeliselt vintis. Ja Meeli, tema oli äkki nii kirjeldamatult ilus, ta paljastatud kaelajoon nii pehme ja hele, et tema poole ei tohtinud vaadatagi. Hing kippus kinni jääma, suur enesehaletsus hingamist matma. Terve pika õhtu tundus Meeli kuidagi pirts ja mossakas, seda temaga, teistele, isegi Jürkale, naeratas ta pidevalt. Naeratas ja lõkerdas mõnikord valjusti naerda. See tegi Rein Kasemaale eriti haiget. Naerda poleks ta ju küll tohtinud. (Alles aasta pärast, kui Rein Kasemaa puhkusele sai, tunnistas Meeli, et oli pirts ja mossakas sellepärast, oli naernudki sellepärast, et ta meel oli „hirmus hale” olnud.) Nojah, siis see kuradi Boheemlane, muide, ainuke ilma lipsuta külaline, tea, kes teda küll kutsuski, kampsun lotakil õlgadel ja keegi mustajuukseline vamp kaenla all põrnitsemas, hakkas äkki mõnitama, et Reinuke, Reinuke, sinu elu on nüüd ju puhta pees, ükski normaalne tüdruk, eriti aga nii ilus tüdruk nagu Meeli, ja seda enam, et ta nimi on Meeli, Meeli meel on ju muutlik, ei kannata seda ootamisaega välja ja üldse, kui mitte keegi teine, siis kindla peale tema ise lööb Meeli üle nagu niuhti, tal on kõvasti mehelikku sarmi, mis sa arvad, Meeli? Nojah, eks see kuradi Boheemlane rääkis mingil määral tõtt kah, ta oli ise sõjaväe läbi teinud ja teadis seda asja liigagi hästi. Ning üldse, see musta peaga vamp oli tema naine, küll juba teine, aga ikkagi seaduslik. Ometi läks jutt väga südamesse, ta jõi ennast ahnelt purju ja hakkas lahinal nutma. Oh, kole lugu, mis seal rääkida, praegugi oli paha meenutada. СКАЧАТЬ