Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laureaadid? Miks pole te ikka veel ületanud Fellini ammust taset, nagu te lubasite? Miks te petate rahva lootusi? Meie filmikunstil on üksainus õigustus oma olemasoluks – kui olla, siis parim maailmas. Või vähemalt vapustavaim. Olgu või arusaamatu, aga olgu geniaalne. Olgu või segane, aga olgu vägev. Mida me aga näeme? Loide impressioone, tühist vormimängu, saamatut süžeed, läbipaistvaid montaaživigureid. Kuhu jäävad aga inimhingede tragöödiad, üksikisiku keerukad eneseotsingud ja rahvahulkade spontaansed tungid?”

      Erika oli heas vormis nagu alati.

      Tiina nii heas hoos ei olnud. Ta tiris kirjutatu mitu korda maha, enne kui sai valmis puhta lehekülje.

      „Tšao! Asi on selles, et tullakse õhtuse rongiga, nii et tänased kokkulepped kaotavad kehtivuse. Ära mulle helista! Aga kell viis jõuaksime siiski kusagil tassi kohvi juua, kui sa mind vaikselt mingisse vaiksesse kohta viia oskad. Ilmselt oskad, selles osas oled endiselt geniaalne. Sinu Libahundike.”

      Tuppa astus Veider. Ta oli juba väsinud, ta keksis ainult vormitäiteks. Vajus tooli ja vuristas anekdoodi maha.

      „Mees juba üksikul saarel. Kõik kohad inimsööjaid täis! Odad ja nooled tema suunas sihitud. Nüüd on kõik läbi, mõtles mees. „Ei ole läbi,” ütles sisetunne. „Mine otse edasi, keegi ei julge sind puutuda. Mine kolmanda onnini. Selles istub inimsööjate pealik …””

      Veider sai kummaltki rubla, Tiinalt koguni juubelimündi.

      „Lapsed, lapsed,” ütles Veider. „Kui te ainult teaksite, kui te ainult teaksite. Aga see oli ammu.”

      Ta kurbus oli võltsimatu. Ja juba oligi tolmunud kloun kadunud.

      „Millest ta täna rääkiski?” küsis Erika umbes veerand tunni pärast pead tõstes.

      „Ah, ei millestki,” arvas Tiina. Ta hakkas oma lakitud küüsi uurima, oma suurt suud mossitama, oma keerulist elu analüüsima.

      Heili Heinaste juures istus külaline. See oli väheldane poisiohtu noormees, väga kõhn, neurootiline ja kuidagi nagu tahmunud. Näis, nagu oleks ta otse tööpostilt siia kiirustanud, vatikuub seljas, soni silmadel. Heili mäletamist mööda polnud ükski tööline säärases riietuses toimetusse astunud, enamik neist olid üldse moodsad poisid. Aga loomulikult polnud tööriietus mingi probleem. Küllap noormees teadis ise paremini, miks ta just niimoodi välja nägi. Probleem oli selles, et külaline vaikis. Ta polnud vist tervitanudki. Ta istus, vaikis ja uuris ajakirjanikku.

      Heili oli viimasel ajal hajameelne. Poeg oli haige, mees kadus liiga tihti kodunt. Ja siis see rumal lugu mingi aferistiga, kes neilt tuhat rubla välja pettis. Tuhat rubla oli suur raha, raske oli teha nägu, nagu ei häiriks see äpardus teda üldse. Peale kõige muu valutas Heilil juba hommikust saadik kurk. Nüüd istus ta, näol hädapäraselt viisakas ilme, joonistas paberilehele geomeetrilisi kujundeid ja ootas.

      Millalgi pidi külaline ju midagi ütlema.

      Ootamine venis ja muutus märkamatult tegevuseks iseendas. Seejuures oli Heilil tunne, nagu oleks midagi sarnast juba olnud. See kõigile tuttav tunne, millel olevat mingi teaduslik seletuski. Aga tunne oli muide selline, et midagi sarnast sai temaga juhtuda ainult mõnes eelmises elus.

      Viimaks ometi avas külaline suu ja sosistas ähvardavalt:

      „Kui komsomol on sinu nimi!”

      Esmalt mõtles Heili millegipärast peatoimetaja kollektsioonile. Täitsa reibas pealkiri, mida polegi ammu kasutatud! Aga samas meenus, et tegu on vist mingi omaaegse agitluuletuse esimese reaga. Millegipärast tekitas see kõhedust.

      „Jah, seda küll,” vastas ta külalisele malbelt ja viisakalt.

      „Ma tõin teile oma kaastöö,” ütles noormees nüüd täiesti asjalikult. Kratsis närviliselt põske ja lisas: „See on väga tähtis. See peab ilmuma. Vaikida enam ei saa.”

      Heili noogutas. Kõhedus ja imelik tunne, et midagi sarnast on temaga juba juhtunud, kasvasid käsikäes. Talle ei meeldinud külalise silmad.

      Aga õnneks kargas noormees püsti, surus soni peaaegu ninajuurele ja astus ukse juurde.

      „Meid ootavad tarmukad teod!” hüüatas ta ja kadus.

      Temast jäi lauale ümbrikusse pitseeritud kaastöö. Standardümbrik standardmargiga. Heili tuju langes. Ta ei tahtnud ümbrikut avada. Kurb küll, aga ilmselt oli tegu vaikse hulluga. Need polnud toimetustes sugugi haruldased külalised. Kes tahtis kuulsaks saada, kes maailma oma maitse järgi ümber teha, mõni ei tahtnud aga midagi ja tuli sellest teatama. Ümbrikut silmitsedes tundis Heili äkki kuidagi kindlalt ja lootusetult, et teda ootavad tõsised katsumused ja ebameeldivused. Esialgu jäid seosed ümbriku ja sisetunde vahel ähmasteks.

      Samas astus sisse Veider, vajus hingeldades istuma ja rääkis oma anekdoodi otsast lõpuni maha.

      „„Astu pealiku juurde ja viruta talle üks mahlakas kõrvakiil,” ütles sisetunne. Mees tegigi, mis kästud. Ja sisetunne ütles: „Vaat nüüd on küll kõik täiesti läbi.””

      Veider naeris tükk aega klounihäälega. Heili vaatas teda, pea viltu, pilk tõsine.

      Veider muutus kärsituks.

      „Noh, anna juba rubla, kaua ma ootan, plika!”

      „Ei ole,” ütles Heili nagu ärgates.

      Veider tegi suu lahti. Pani kinni. Tegi jälle lahti. Ta suulagi oli roosa nagu titel, silmaterad aga külmad ja kurjad. Tükk aega maigutas see imelik eatu vanamees suud ja pilutas silmi, saamata sõna huulilt. Lõpuks pigistas ta mokad prunti nagu kotisõlme. Taganes ukseni, väärutas pead ja lahkus, heites Heilile viimase üleõlapilgu. Nüüd oli see peaaegu kaastundlik.

      Võttis mõni sekund aega, siis haaras Heilit lõplikult paanika. Rabedate sõrmedega hakkas ta oma peenrahakotis tuhnima. Jah, tõesti, ta oli külalisele valetanud – tal oli üle rubla kopikaid. Heili tõttas koridori, kopikad higises peopesas. Aga Veider oli juba kadunud.

      „Mis sul viga, sõbrake?” ilmus samas kusagilt välja Paavo Pista, saatanaprofiili ja hea südamega inimene.

      „Ah, tead, tead … No ma ei andnud sellele … Mis ta nimi ongi … See, keda maskotiks hüütakse … Ma ei andnud rublat! Oi, nüüd läheb mul pahasti, usu mind, Paavo!”

      Heili lausa oigas.

      „Ära nüüd pabista,” hakkas Pista habet näppima. „Äkki ei juhtugi midagi?”

      Miks vaatas ka kindlameelne Pista nüüd kõheldes kõrvale?

      „Paavo, sa ju tunned teda? Paavo, kes ta on?”

      „Anton Veider.” Pista jättis oma habeme rahule, surus käe taskusse, lõi kanarinna ette. Ta oli tõsine. „Siis, kui mina olin umbes seitsmeaastane ja sind polnud vist olemaski, joonistas karikaturist Veider meie kultuuritegelasi. Mitte kõiki, tänu taevale. Need polnud karikatuurid ega šaržid. Ma ei teagi, mis need olid. Need pildid mõjusid nii vängelt, et pärast nende ilmumist kadusid kultuuritegelased pikaks ajaks vaateväljalt. Nii umbes kaheksaks aastaks.”

      „Mida ta ikkagi joonistas?”

      „Seda, kuidas armastatud rahvakirjanik lömitab Lääne ees. Või kuidas tuntud maalikunstnik harrastab abstraktsionismi.”

      „Selge СКАЧАТЬ