Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Seejärel päris ta viisakalt:

      „Vabandage, ega te oska ütelda, mis see kellaaeg ka võiks olla?”

      „Pool neli hommikul.”

      „Täiesti võimalik. Aga kus mu teine king on?”

      „Selle viskasid sa ise aknast välja, siin on meie käed süüst puhtad.”

      „Täitsa võimalik. Ma olen hullematki teinud. Ja mis kuupäev meil täna võiks ka olla?”

      Kuupäeva suhtes lepiti kokku, et on jaanuari lõpp. See tegi V. A. korraks mõtlikuks. Ta püüdis midagi arvutada, ent viskas käega.

      „Vabandage, kus ma asun?” küsis ta viimaks murduva häälega. Ta teadis isegi, et üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata.

      „Õismäel. Hugo ja Irja kodus.”

      „Mina olen Hugo sõber Mart.”

      „Väga meeldiv. See on üks väheseid kohti planeedil peale Wimbledoni, kus ma veel polegi viibinud. Koju ma siit minna ei oska,” ütles V. A.

      Märganud üksikut pisarat V. A. silmas, kallas heasüdamlik naisterahvas klaasi uuesti täis ja hakkas lohutama:

      „Ära sa nüüd ainult nuuksuma hakka, vanapapi. Mina meeste nuuksumist ei kannata, ma jään sellest täitsa haigeks. Ma saan aru küll, meestel on raske elu, see lausa ajab nutma. Aga ära heida meelt. Sa oled korralikus kodus. Siin on kõik ausad alkohoolikud. Näe, Mart on järjekorras, saab suvel ehk viinaravilegi. Ja su kinga otsime ka pärast üles. Soki saad sa Hugo käest. Eks ju, Hugo?”

      „Vein juuakse nahka, sokid võetakse jalast, nii oled varsti pankrotis,” ütles Hugo ja sülitas.

      Pärast istusid nad neljakesi logiseva köögilaua taga ja ootasid hommikut. V. A. ümises nina alla:

      „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad …”

      „Noh, selleks ajaks saad kindlasti,” lohutasid Hugo, Mart ja Irja.

      „Me pole mitte ainult laulupeorahvas, vaid me oleme ennekõike klaverimängurahvas,” nuuksatas V. A.

      „Tore teada,” arvas Irja.

      7.

      REIPAD INIMESED

      Veebruari algul läks paariks päevaks sulale.

      Linna kohal säras päike. Siin-seal paljastusid lume ja jäite alt asfaldilapikesed, mustad, puhtad ja soojad. Südalinnas lärmasid põõsastes varblased. Päike, asfalt ja varblased, nendest oli linlase jaoks küllalt, et ennast valehäirest eksitada lasta. Neil päevil laekus perekonnaseisuametisse tavalisest rohkem abielusoove, toimetustesse tundeluulet, kohvikuisse elevil kodanikke, hõlmad valla, mütsid kuklas.

      „Reipa Sõna” piimheledasse koridori aga ilmus väike ümar isand. Koridor oli pikk ja uksi palju, aeg-ajalt kadus külaline mõneks minutiks, kargas siis taas hoogsalt välja, uuris silte, vahtis möödaruttajaid, sihtis sõrmega ja kiirustas järgmisse ruumi.

      Selle mehe nimi oli Anton Veider. Ta oli avameelne ja jutukas, alandlik ja viisakas, nobe ja naerukas, tundus, et tal pole midagi varjata. Ometi ei teadnud temast keegi praktiliselt midagi. Ta polnud ei noor ega vana. Ta polnud isegi keskealine. Ta seisis kuidagi väljaspool aega ja vanust. Jäi mulje, nagu oleks ta selle toimetusega kunagi seotud olnud. Aga isegi igipõline olija, vastutav sekretär Priiman ei osanud seda asjaolu kinnitada. Kes neid võõra inimese asju ikka teab, kes oskab talle hinge vaadata – järele pärida oli aga kuidagi piinlik. Veel räägiti ebauskliku poolsosinaga säärast asja, et alati pärast selle imeliku paksukese ootamatut visiiti võib toimetuses oodata mõnda suuremat sündmust. Tavaliselt pahandust. Kusjuures keegi ei seostanud sündmusi ja pahandusi Anton Veidraga konkreetselt, isikuti, lihtsalt oli millalgi tähele pandud peaaegu fataalset seaduspära, õnneks ei käinud ta kuigi tihti, kord-kaks aastas, mitte enam. Kuulu järgi külastavat ta ka teisi toimetusi. Sealgi räägiti temast natuke ebausklikul toonil.

      Tegelikult ei tahtnud see salapärane paksuke mitte midagi muud kui rublat laenata. Seda talle ei keelatud. Kui nii võtta, võis teda pidada toimetuse omapäraseks maskotiks. Kuidas sa ei anna maskotile rubla, kui ta seda küsib?

      „Tohib?” küsis Veider. „Loodetavasti?” Ja astus sisse.

      „Aa, sina …” ütles Daume laisalt, millegipärast läbi nina. Temagi ei teadnud Veidrast midagi lähemat. Temagi kartis toda mehikest salamisi, kuigi näitas igati hõivatust ja üleolekut. „Ma juba mõtlesin, et oled vahepeal ära surnud. Eks istu, kui tulid. Ma kohe lõpetan.”

      „Aina tööd, aina tegemised? Ja-ja-jaa, ei need lõpe. Ai-ai-ai.”

      „Mis sa siis arvad?”

      „Ja-ja-jaa … Ja-ja-jaa. Sina oled muidugi rügaja. Nüüd, jah, jälle töömeeste kord tulnud, jutumeestel põli kibe. Sina lendad veel kõrgele. Aga äkki ka kaugele. Mul on sihuke sisetunne. Muide, anekdooti soovid?”

      „Serveeri! Aga ainult poole kõrva jaoks,” noogutas Daume. „Sa vabanda mind …”

      Daume hakkaski oma käsikirja lugema.

      „MEIE, JALAKÄIJAD.

      Nagu ütlesid juba Ilf ja Petrov, moodustavad jalakäijad inimkonna parema osa. Tõsi, seda väitsid nad kolmekümnendatel aastatel, mil neil polnud aimugi, et poole sajandi pärast on näiteks Eesti NSV-s juba 150 000 erasõidukit.”

      Daume jäi viivuks mõttesse. Talle tundus, nagu varjaks viimane lause mingit veakest. Ta ei suutnud seda leida. Järelikult ei suuda seda ka lugeja, otsustas ta.

      „Aga kas pole meie, jalakäijad, endast juba liiga heal arvamusel? Kas pole tunnustus meie päid pööritama pannud? Vaadelgem statistikat …”

      „Räägi, räägi,” ühmas ta pead pööramata Veidra suunas. Niikuinii tuli sellele mehikesele rubla visata, las siis teenib selle vähemalt ära. Daume polnud kooner, aga talle ei meeldinud täiesti mõttetud väljaminekud. Ta ei saanud tänini aru, miks ta pidi Veidrale rubla kinkima.

      Külalise niigi ümmargune nägu võttis nüüd geomeetriliselt täiusliku kera kuju. Nagu roosale õhupallile maalitud kloun, ausalt, mõtles Daume varjatud vimmaga. Ei, see mees on tegelikult üsna täiuslik nonsenss – ju siis jumalal temaga mingi kaugem plaan pidi olema, kui ta sihukesel veel Veidra nime all ilma laskis sündida. Daume meeleolu taastus. Ta oli viimasel ajal jätkuvalt reibas, heatujuline, ettevõtlik, millegi ootel.

      Veider alustas:

      „Laev läks põhja. Mees pääses. Ujus ookeanis. Hakkas väsima. Kohe nagu tundis, et enam ei jaksa. Mõtles, et nüüd on kõik läbi. Aga sisetunne ütles talle: „Ei ole läbi! Uju nüüd vasakule, viie minuti pärast leiad sa ookeanist suure ukse.” Mees pööraski vasakule. Oligi uks!”

      „Ha-ha,” haugatas Daume mehhaaniliselt. Veider tõmbas kopsud õhku täis ja vuristas anekdoodi lõpuni. Daume oli seda juba mitmel pool kuulnud.

      „Ha-ha,” ütles ta.

      „Sa võid veel suureks ülemuseks saada,” ütles Veider.

      Daume vaatas talle otse silma. Silm oli vesine СКАЧАТЬ