Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõpetas anekdoodi ja puhkes esimesena naerma, suu ammuli, silmad märjad. Tal polnud alles kuigi palju hambaid. Aus otsustas, et saagu mis saab, ja hakkas samuti naerma. Anekdoodi puändi oli ta maha maganud, aga ta oli loomult julge mees, ta ei peljanud riski.

      „Poiss, sa jõuad kaugele, ainult mitte sinna,” ütles Veider. Nüüd oli ta tõsine ja natuke salalik. „Laena rubla.”

      „Muidugi,” ütles Aus ja andis küsijale kähku raha.

      „Poiss, sa oled tipp-topp, ainult natuke eluvõõras,” ütles Veider. Ta torkas rubla rahataskusse teiste hulka. Aus naeratas talle. Kriitikat tuli julgustada, kriitikat tuli innustada. Aga Veider oli juba kadunud.

      Jälle oli Aus oma kabinetis üksi. Veider oli muuseas ära viinud ta viimase rubla. Rohkem tal juhuslikult kaasas polnud. Ent mitte olmeprobleemid polnud need, mis teda ärevaks ajasid. Tühja see viimane rubla, muret tegi muu. Aus ei mõistnud, ei suutnud enam üldse dešifreerida üht pärlit oma kollektsioonist. Ta mäletas täpselt, et selle pealkirja all oli isegi mingi materjal ilmunud.

      KULDNE ROHELINE.

      Kuldne roheline, mõtles Kaspar Aus tõusva mure ja hämmeldusega, vaatas aknasse, kammis juukseid, tuli laua tagant välja, hiilis kikivarvul üle vaiba, poetas topeltuksi, piilus sekretärineiut, kes oma laua taga istudes lehitses „Burdat”, mille Aus oli talle Rootsi kuningriigist suveniirina kaasa toonud. Aus sulges uksed äärmise ettevaatusega, läks kabineti keskele, vaatas veel korraks ringi, kuigi ootamatuid külalisi polnud hetkel tõesti vist karta – ja haigutas äkki pika ja magusa suutäie. Tal oli ilme nagu rannakaluril, kes on tulnud noota nõudmast, kelle hommikuuni on jäänud napiks, kes ometi on rahul oma elu, tervise ja priske meretuulega. Aus oligi kunagine rannapoiss ning noodanõutaja.

      Pärast maailmale nähtamatut haigutust kiirustas peatoimetaja kähku oma kohale tagasi. Peitis mapi sahtlisse. Kammis juukseid, silus vurre, puhastas prilliklaase. Puhus minema paar tolmukübet pintsakukäiselt ja lauaplaadilt. Laud oli taas steriilselt puhas.

      Aus asetas oma kahvatud käed väljamõõdetud paika ja tardus. Ta nägi välja nagu tõeline mõttehiiglane ja demokraat.

      KULDNE ROHELINE, mõtles ta.

      Koridoris kohtas Veider följetonist Pistat.

      Nad ei sallinud teineteist. Aga teineteisest mööda nad ei saanud. Veider hakkas õhupallina tantsisklema ning hõljuma, Pista surus käed sügavalt taskusse.

      „Ennäe imet! Ka sina siin, Brutus,” ütles Veider.

      „Nagu sinagi, Kain. Vana arm ei roosteta, mis?” ütles Pista.

      „Ah, pole neil siin uut midagi peale nägude. Üks noor lollpea, endal põsed roosad nagu pruudil, ütles ainult, et tema olla endale prestiiži välja teeninud, nüüd võib ta ka natuke puhata. Kui tahad, võin selle sententsi rubla eest sulle ära kinkida.”

      „Ei soovi. Kuule, Veider, mis sa selle rahaga teed, mille sa siit ja mujalt kokku laenad?” küsis Pista.

      „Millestki peab inimene ju elama,” kehitas Veider õlgu. „Tahad, räägin sulle ühe uue andekdoodi?” küsis ta kõhklevalt, ümar peanupp viltu nagu tuvil, kel pole erilist usku, et siit teri saab.

      Pista ei vastanud midagi, aga jäi paigale.

      „Ookean … sisetunne … mees hakkab väsima, ei jaksa enam sõuda. Nüüd on kõik läbi, mõtles ta. „Ei, ei ole kõik läbi!” vastas sisetunne. „Sõua veel pool tundi, siis näed silmapiiril üksikut palmisaart.””

      Veider jutustas anekdoodi lõpuni ja palus:

      „Kuule, anna rubla või lase mind minema. Mul on veel palju tegemist.”

      „Ei,” ütles Pista rangelt ja võttis taskust paberilehe. „Rubla saad, aga enne kuula minu kõige halvem följeton ära. Hoiatan ette, see on ropp ja tühine. Mulle on seda mitu korda öeldud. Nii et mõtle järele.”

      Rubla eest oli Veider valmis hullemakski. Ta ohkas traagiliselt.

      „Aga tee ruttu,” ütles ta.

      AMORIGA PAHUKSIS

      (Üksildase humoristi Paavo Pista miniatuur, mille ta kirjutas, olles pettunud sotsiaalselt terava satiiri saatuses, kuid, nagu selgus, ei meeldinud ka katse abstraktse huumori vallas paljudele toimetajatele)

      Mina olen Amoriga pahuksis? Kes veel? Jah, mina olen juba ammu. Sai vist kunagi pahasti öeldud. Tema on ju jumal, kuigi kasvult väike, aga hirmus kiuslik. Mul raha küll, oma maja ka, aga üleeile jälle! Armusin. Hajameelne või mis? Tüdruk kui varieteegörl. Kõrgem haridus. Hea lauluhääl. Tunneb konservimajandust. Mul just angerjad püütud ja õunad kukuvad. Tegin ettepaneku. Hajameelne või mis. Samal hetkel pani Amor põõsa tagant ajama, naeris. Aga mis sa teed ära.

      Nojah. Asi juhtus järve ääres. Tüdruk osutus näkiks.

      Ega lugu siinkohal lõpe. Mina neid jumalaid ei salli. Teine kasvatus. Rahvuslik jonn kah veel. Kuidas sa võtad antud sõna tagasi, aga teisest küljest – kuidas sa võtad näki naiseks? Kalasaba mõttes. Ühes raamatus on neist pikad jutud, pildid sees ja puha, et eesti näkid. Mina ei tea, seal sabasid ei olnud, minu omal aga … Aga mina meelt heitma ei hakanud. Intelligentseks ei muutunud. Mina olen teine mees. Ma võtsin raha ja läksin poodi. Rauapoodi, noh. Kuus rubla kopikatega maksis. Saag, noh.

      Ei saa aru või? Mis kinni kasvanud, saab lahti saetud. Ja Amor on ise loll.

      „Ise kirjutasid nihukese jama või?” küsis Veider. „Oleks minu teha, mina ka ei laseks trükki.”

      „Oleks sinu teha, laseksid mu vangi panna.”

      „Miks ka mitte?” arvas Veider. „Sinu ja kogu selle segase pundi. Ajate muudkui segast, mingeid näkkide välimäärajaid, mingeid kuuvarjutusi …”

      „Sa hakkad vanaks jääma ja ajad asju sassi. Sa pead mind vist kirjanikuks,” imestas Pista.

      „Aga mis sa neist parem oled?” küsis Veider. „Ja mis me pikalt targutame, anna rubla,” hakkas ta ilma mingi üleminekuta taas kekslema – tõesti, nagu vana tolmune kloun.

      Pista andis talle käkras rubla.

      „Hästi sa ei lõpeta,” ütles Veider rahapaberit siludes. „See on kindel mis kindel. Kuhu sa selle tükiga lähed?”

      „Matsi juurde. Tema võitleb samuti ebaloomulikuga meie igapäevases elus. Loome ühisrinde.”

      „Ma juba käisin. Teda pole. Ta läks posijat paljastama.”

      Pista läks oma teed. Veider vaatas talle järele ja näitas siis ohutust kaugusest Pista kuklale keelt.

      „Ise oled loll!”

      Erika Adrati väike tuba oli maast laeni sinist suitsu täis. Tuhatoosist pudenes lauale konisid. Vanamoodne, kõrge korpusega kirjutusmasin ähvardas iga hetk tükkideks laguneda. Töö kees ja edenes, vaimuaura lookles jõuliselt nikotiinisuitsu spiraalides. Eksitavad kevadmeeleolud siia tuppa ei ulatunud. Teises nurgas istus Tiina Rekk, toimetuse kaunitar. Ta oli sõbratari poole sisse astunud, teise tööinnust nakatunud ning varsti ka ise midagi märkmikusse kirjutama hakanud.

      Erika Adrat kirjutas, silmanurk pahameelest ja suitsutomust СКАЧАТЬ