Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi

Чтение книги онлайн.

      «Kus teie mootorratas on?»

      «Seal ta vedeleb,» ütles agent, näidates umbes saja sammu kaugusel postkontori uksest olevale mootorrattale, «ta kargas ligi ja torkas noaga kummi läbi. Ma andsin vilet. Tema hüppas autosse ja laskis jalga.»

      «Kas märkasite auto numbrit?»

      «Ei.»

      «Ma teen teie peale ettekande.»

      «Kuidas ma siis sain, kui tema number oli sihilikult üleni poriga kokku määritud!»

      «Hästi. Minge jaoskonda, kahekümne minuti pärast olen seal.»

      Šelga jõudis habemikule järele. Mõne aja kõndisid nad vaikides. Pöördusid Ametiühingute bulvarile.

      «Te olete tapetuga hämmastavalt sarnane,» lausus Šelga.

      «Mul on tulnud seda mitmel korral kuulda, mu nimi on Pjankov-Pitkevitš,» vastas habemik meeleldi. «Eilsest õhtulehest ma lugesin Garini tapmisest, see on kohutav, ma tundsin hästi seda inimest. Oli tubli töömees ja hea keemik. Ma käisin sageli tema laboratooriumis Krestovkal. Ta valmistas ette suurt avastust sõjakeemia alal. On teil mingit kujutlust nõndanimetatud suitsuküünaldest?»

      Šelga kõõritas tema poole, ei vastanud, vaid küsis: «Mis te arvate, kas Garini tapmine on seotud Poola huvidega?»

      «Ei arva. Tapmise põhjus on palju sügavam. Teated Garini töödest sattusid Ameerika ajakirjandusse. Poola võis olla ainult vaheinstantsiks.»

      Bulvaril tegi Šelga ettepaneku istet võtta. Ühtegi inimest ei olnud näha. Šelga võttis portfellist väljalõiked vene ja välismaa ajalehtedest, laotas need sülle laiali.

      «Te ütlesite, et Garin töötas keemia alal ja et teated tema kohta sattusid välismaa ajakirjandusse? Siin langevad mõned seigad kokku teie sõnadega, kuid mõnedki asjaolud ei ole mulle päris selged. Näete – lugege:

      «… Ameerikas äratavad huvi teated Leningradist ühe vene leiduri tööde kohta. Oletatakse, et tema aparaadil on kõigist seni tuntuist kõige võimsam purustusjõud.»

      Pitkevitš luges läbi ja sõnas naeratades:

      «Imelik lugu, – ei tea … Pole kuulnud sellest. Ei, see ei käi Garini kohta.»

      Šelga ulatas teise väljalõike:

      «… Seoses Ameerika laevastiku eelseisvate suurte manöövritega Vaiksel ookeanil tehti sõjaministeeriumile järelepärimine, kas teatakse midagi Nõukogude Venemaal ehitatavatest kolossaalse purustusjõuga aparaatidest.»

      Pitkevitš kehitas õlgu: «Lora,» ja võttis Šelga käest kolmanda väljalõike:

      «… Keemiakuningas miljardär Rolling sõitis Euroopasse. Tema sõit on seoses söetõrva ja keedusoola saadusi ümbertöötavate tehaste trusti organiseerimisega. Rolling andis Pariisis intervjuu, väljendades veendumust, et tema kolossaalne keemiakontsern toob rahunemise Vana Maailma maadesse, mida vapustavad revolutsioonilised jõud. Iseäranis agressiivselt kõneles Rolling Nõukogude Venemaast, kus kuulduste järgi tehtavat salapäraseid töid soojusenergia ülekandmiseks suurtele kaugustele.»

      Pitkevitš luges sõnumi tähelepanelikult läbi. Vajus mõtteisse. Ütles siis kulmu kortsutades:

      «Jah. On täiesti võimalik, et Garini tapmine on kuidagi seoses selle sõnumiga.»

      «Kas olete sportlane?» küsis Šelga ootamatult, võttis Pitkevitši käe ja pööras selle peopesa ülespoole. «Mina harrastan kirglikult sporti.»

      «Te vaatate, kas aerud pole mu käsi rakku hõõrunud, seltsimees Šelga … Näete, siin on kaks villi, – see näitab, et ma sõuan halvasti ja et ma kaks päeva tagasi tõepoolest aerutasin ligi poolteist tundi järjest, kui ma Garinit Krestovka saarele viisin … Kas teid rahuldavad need teated?»

      Šelga laskis tema käe lahti ja puhkes naerma:

      «Te olete tubli poiss, seltsimees Pitkevitš, teiega oleks huvitav rassida, päris tõsiselt kohe.»

      «Tõsisest võitlusest ei ütle ma kunagi ära.»

      «Öelge, Pitkevitš, kas te seda nelja sõrmega poolakat varem ka tundsite?»

      «Te tahate teada, miks ma üllatusin, kui nägin temal neljasõrmelist kätt? Te olete väga tähelepanelik, seltsimees Šelga. Jah, ma üllatusin … veelgi enam – ma kohkusin.»

      «Miks?»

      «Noh, seda ma juba teile ei ütle.»

      Šelga näris nahakübemekest huulel. Vaatas tühja bulvari suunas. Pitkevitš jätkas:

      «Tal pole mitte ainult käsi vigastatud, tal on kehal hirmus arm põiki üle rinna. Garin vigastas teda tuhande üheksasaja üheksateistkümnendal aastal. Seda meest hüütakse Staš Tyklinskiks …»

      «Kas siis kadunud Garin,» küsis Šelga, «vigastas teda samal meetodil, nagu ta lõikas läbi kolmetollised lauad?»

      Pitkevitš pööras kiiresti pea kaasvestleja poole ja nad vaatasid mõne hetke teineteisele silma: üks rahulikult ja läbinähtamatult, teine lõbusalt ja avalalt.

      «Kas kavatsete mind ikkagi areteerida, seltsimees Šelga?»

      «Ei … Seda jõuame me alati.»

      «Teil on õigus. Ma tean palju. Kuid iseenesestki mõista ei saa te mitte mingisuguste surveabinõudega minult välja usutleda seda, mida mina ei taha avaldada. Kuritöösse mina segatud ei ole, te teate ise. Kas soovite mängu lahtiste kaartidega? Võitluse tingimused: pärast head lööki me kohtume ja vestleme avameelselt. See sarnaneks malepartiiga. Keelatud võteteks on teineteise surnukslöömine. Muide, kuni me teiega kõnelesime, ähvardas teid surmaoht, ma kinnitan teile seda, ma ei naljata. Kui teie asemel oleks istunud Staš Tyklinski, siis oleksin ma näiteks ringi vaadanud, kas kedagi pole, ja läinud ruttamatult Senati väljakule, teda aga oleks leitud sellelt pingilt lootusetult surnuna, vastikud laigud kehal. Kuid teie vastu, ma kordan, neid trikke ma kasutama ei hakka. Soovite mängida partiid?»

      «Olgu. Olen nõus,» sõnas Šelga silmi välgutades. «Esimesena ründan mina, kas nii?»

      «Iseenesestki mõista, kui te poleks mind postkontoris tabanud, ei oleks mina muidugi mängu pakkunud. Mis puutub aga neljasõrmelisse poolakasse, siis luban olla abiks tema otsimisel. Kus ma teda ka ei kohtaks, teatan teile otsekohe telefoni või telegraafi teel.»

      «Hästi. Aga nüüd, Pitkevitš, näidake, mis riistapuu see teil on, millega te ähvardate …»

      Pitkevitš noogutas pead ja muigas: «Sündigu teie tahtmine – mäng on lahtiste kaartidega,» ja ta tõmbas ettevaatlikult rinnataskust lameda karbi. Selles oli sõrmejämedune metalltoruke.

      «See ongi kõik, tarvitseb ainult ühest otsast pigistada, kui seal sees puruneb klaas.»

      9

      Kriminaaljälitusosakonnale lähenedes jäi Šelga äkki seisma, nagu oleks ta telegraafiposti vastu põrganud: «Ohoo!» ohkis ta. «Tohoo hullu!» ja trampis vihaselt jalga vastu maad: «Küll on osav sell, küll on ikka СКАЧАТЬ