Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskmine aasta jooksul ja korrutada rahalise ekvivalendiga) maksid umbkaudu: viiskümmend tuhat dollarit anorgaanilise keemia kuninga iga sekundipikkune ideelõik. Nelja masinakirjutaja mandlikujulised küüned lendlesid lakkamatult nelja «Underwood’i» klahvidel. Alati kerkis jooksupoiss otsemaid pärast väljakutset Rollingi silme ette nagu tema tahte tihenenud mateeria.

      Rollingi office Malesherbes’i bulvaril oli sünge ja soliidne ruum. Tumeda damastiga tapetseeritud seinad, tumedad bobrikud põrandal, tume nahkmööbel. Klaasiga kaetud tumedatel laudadel lebasid reklaamide kogud, juhtnahka köidetud käsiraamatud, keemiatehaste prospektid. Mõned lahinguväljadelt toodud roostes gaasimürsud ja pommipilduja kaunistasid kaminat.

      Kõrgete, tumedast pähklipuust uste taga kabinetis, diagrammide, kartogrammide ja fotode keskel istus keemiakuningas Rolling. Filtrist läbipääsenud jutulesoovijad astusid bobrikvaipa mööda käratult vastuvõtutuppa, istusid nahktoolidele ja vaatasid ärevusega pähklipuust ust. Seal, ukse taga, oli kuninga kabinetis juba isegi õhk uskumatult hinnaline, sest sellest tungisid läbi mõtted, mis maksid viiskümmend tuhat dollarit sekundis.

      Missugune inimlik süda oleks küll jäänud rahulikuks, kui vastuvõtutoa pühalikus vaikuses hakkab äkki liikuma pähklipuust ukse massiivne, kera hoidva käpa kujuline pronksist link ja ilmub nähtavale tumehallis kuues, kogu maailmale tuntud põskhabemega, talumatult ebasõbralik väike mees, peaaegu üliinimene, kelle kollakalt haiglane nägu meenutab kogu maailmale tuntud toodete marki: nelja musta triibuga kollast ringi. Ust paotades puuris kuningas oma pilgu külastajasse ja ütles tugeva ameerika aktsendiga: «Palun.»

      13

      Sekretär küsis (ülima viisakusega), hoides kuldpliiatsit kahe sõrme vahel:

      «Vabandage, teie nimi?»

      «Kindral Subbotin, venelane … emigrant.»

      Vastaja kergitas vihaselt õlgu ja tõmbas kokkukäkerdatud taskurätiga üle hallide vurrude. Sekretär, kes naeratas nii, nagu puudutaks jutt kõige meeldivamaid ja sõbralikumaid asju, laskis pliiatsil käia üle märkmikulehe ja küsis juba täiesti ettevaatlikult:

      «Missugune eesmärk, härra Subbotin, on teie kavatsetaval kõnelusel mister Rollingiga?»

      «Erakordne, väga oluline.»

      «Võib-olla, ma katsun seda lühidalt sõnastada mister Rollingile esitamiseks.»

      «Teate, eesmärk on niiöelda lihtne, plaan … Vastastikune kasu …»

      «Plaan, mis puudutab keemiavõitlust bolševikega, saan ma õigesti aru?» küsis sekretär.

      «Täiesti õige … Ma kavatsen esitada mister Rollingile.»

      «Ma kardan,» katkestas teda sekretär võluva viisakusega ja tema meeldiv nägu kujutas isegi kannatust, «ma kardan, et mister Rolling on selletaoliste plaanidega pisut üle koormatud. Möödunud nädalast peale on meile sissetulnud ainuüksi venelastelt sada kakskümmend neli bolševike vastu suunatud keemiasõja ettepanekut. Meil on portfellis Harkovi, Moskva ja Petrogradi üheaegse õhu- ja keemiarünnaku suurepärane dispositsioon. Dispositsiooni autor asetab jõud teravmeelselt puhverriikide platsdarmidele, väga, väga huvitavalt. Autor annab isegi täpse eelarve: kuus tuhat kaheksasada viiskümmend tonni sinepigaasi – nende pealinnade elanike täielikuks hävitamiseks.»

      Kindral Subbotin, kellel veri tõusis pähe ja nägu üleni punaseks läks, segas vahele:

      «Milles siis asi seisab, mister, kuidas te nimi nüüd oligi! Minu plaan pole halvem, kuid seegi on suurepärane plaan. Tuleb tegutseda! Sõnadelt tegudele üle minna … Mille taga siis asi seisab?»

      «Kallis kindral, asi seisab ainult selle taga, et mister Rolling ei näe esialgu oma kulutustele ekvivalenti.»

      «Missugust ekvivalenti?»

      «Heita lennukitelt alla kuus tuhat kaheksasada viiskümmend tonni sinepigaasi ei tee mister Rollingile raskusi, kuid selleks on vaja teha mõningaid kulutusi. Sõda maksab raha, kas pole tõsi? Esitatavates plaanides näeb mister Rolling seni ainult kulusid. Kuid bolševike vastu suunatud diversioonide pealt saadavat ekvivalenti, see tähendab tulu, ei ole kahjuks ära näidatud.»

      «Selge nagu päevavalgus … tulud, kolossaalsed tulud igaühele, kes annab Venemaale tagasi seaduslikud valitsejad, seadusliku, normaalse korra – kullamäed säärasele inimesele!» Kindral suunas kulmude alt nagu kotkas oma pilgu sekretärile.

      «Ahaa! Tähendab, ka ekvivalent tuleb ära näidata?»

      «Täpselt, varustades arvudega: vasakule – passiva, paremale – aktiva, selle alla joon ja plussmärgiga saldo, mis võib äratada mister Rollingi huvi.»

      «Ahaa!» kindral hakkas nohisema, pani tolmuse kaabu pähe ja astus kindlal sammul ukse poole.

      14

      Kindral ei jõudnud veel väljuda, kui välisukselt kostis jooksupoisi protesteeriv hääl, seejärel avaldas teine hääl soovi, et sarvikud sööksid poisi, ja sekretäri ette ilmus Semjonov, palitu eest lahti, käes kaabu ja kepp, suunurgas näritud sigar.

      «Tere hommikust, sõber,» ütles ta rutakalt sekretärile ja viskas kaabu ning kepi lauale, «lubage mind õige kuninga juurde väljaspool järjekorda.»

      Sekretäri kuldpliiatsike jäi õhku peatuma.

      «Kuid mister Rollingil on täna eriti palju tegemist.»

      «Ah jätke, see on tühi jutt, kallis sõber … Mul ootab autos mees, kes äsja alles saabus Varssavist … Öelge Rollingile, et me tuleme Garini asjas.»

      Sekretäri kulmud kerkisid ja ta kadus pähklipuust ukse taha. Hetk hiljem pistis ta pea ukse vahelt välja. «Härra Semjonov, teid palutakse,» vilistas ta õrna sosinaga ja surus ise ukse käepidemele, mis sarnanes kera hoidva käpaga.

      Semjonov ilmus keemiakuninga palge ette. Semjonov ei ilmutanud sealjuures erilist ärevust esiteks sellepärast, et ta oli loomu poolest kaabakas, teiseks sellepärast, et sel momendil oli kuningal teda rohkem vaja kui temal kuningat. Rolling puuris ta oma roheliste silmade pilguga läbi. Semjonov, keda ei pannud seegi kohmetama, võttis tema vastas teisel pool lauda istet.

      Rolling küsis:

      «Noh?»

      «Asi on korras.»

      «Joonised?»

      «Teate, mister Rolling, siin juhtus väike arusaamatus …»

      «Ma küsin, kus on joonised? Ma ei näe neid,» käratas Rolling raevukalt ja lõi peopesaga kergelt vastu lauda.

      «Kuulge, Rolling, me leppisime kokku, et ma muretsen teile mitte ainult joonised, vaid ka aparaadi … Olen teinud kolossaalselt palju … Leidsin mehed … Saatsin nad Petrogradi. Nad tungisid Garini laboratooriumi. Nad nägid aparaadi tööd … Kuid siis, kurat seda teab, juhtus midagi … Esiteks, Garineid oli kaks.»

      «Seda ma oletasin algusest peale,» sõnas Rolling põlglikult.

      «Üht õnnestus meil ära koristada.»

      «Kas te tapsite ta?»

      «Kui soovite – midagi selletaolist jah. Igal juhul – ta suri. Teil ei tarvitse selle üle muret tunda: likvideerimine СКАЧАТЬ