Armastusega Venemaast. Ivari Vee

Чтение книги онлайн.

      Suur tänu kingituse eest! Mulle jättis „Palat nr. 6” sügava mulje. Tegemist on niivõrd teistsuguse filmiga – omalaadne „Ahvide planeet”, kus ühel hetkel mõistad, et palatis istuvadki ainsad normaalsed inimesed; samas kui valvurid, arstid ning kogu ühiskond vajab tõepoolest hullutohtrit. Kust tuli idee viia tegevus tänapäeva vaimuhaiglasse ja teostada see dokumentaalfilmina?

      Filmi elulugu on küllalt vana. Pidin rohkem kui 20 aastat tagasi tegema seda itaallastega kahasse. Kord tutvusin Itaalia produtsendi Silvio d’Amico’ga, kes tegi mulle ettepaneku koos filmi teha. Tal oli pikaajaline leping Marcello Mastroianniga. Silvio soovitas teha vene klassikat, kus Mastroiannil oleks peaosa. Pakkusin välja Tšehhovi „Palat nr. 6”, kus Mastroianni mängiks doktor Raginit. Ausalt öeldes ei võtnud ma kogu juttu tõsiselt ja unustasin peaaegu kohe. Silvio helistas mulle aga juba järgmisel päeval ja tuletas meelde!

      Oli aasta 1988. Nõukogude kino oli maailmas ääretult populaarne. Kõik maailma tähed tahtsid meie juurde pääseda, noh teate – Gorbatšov, glasnost, perestroika. Niisiis, ütlesin Silviole, et jah-jah, muidugi, hakkan kohe stsenaariumit ette valmistama.

      Lugenud „Palatit” ma loomulikult olin, kuid üsna korralikult ära unustanud, nii et haarasin raamatu ning hakkasin kiiremas korras mälu taastama. Ja mul hakkas õudne. „Palat nr. 6” on tohutult keeruline teos, kindlasti üks maailma kirjandusklassika tippteos, kuid teda on ülimalt raske ekraniseerida. Tegemist on esmajoones kirjandusliku materjaliga.

      Noh, hakkasime stsenaristi Aleksandr Borodjanskiga mõtlema, mida teha – ei saa ju ometi itaallastele ära öelda. Siis tekkiski meil mõte tuua tegevus tänapäeva ja ehtsasse vaimuhaiglasse. Teha justkui dokumentaalfilm. Kirjutasime stsenaariumi, esitasime itaallastele ja esialgu olid nad ka nõus.

      Tunnistan, et sõitsin läbi peaaegu kõik suuremad Nõukogude Liidu vaimuhaiglad, kogusin suure hulga materjali ja kõik oli kahtlemata väga paeluv. Mingil määral muutus sellest isegi mu enda maailmapilt. See, millega ma kokku puutusin, oli hoopis teine maailm. Igatahes valisime välja natuura – vaimuhaigla, kus filmida, ja sõitsime Rooma.

      Marcellole meie idee tõepoolest meeldis. Ta oli äärmiselt põnev ja sümpaatne inimene ning meist said päris head sõbrad. Kohtusime igal õhtul, ta tuli hotelli, jõime grappat, ajasime juttu. Tal oli tol ajal kolm perekonda. Ametlik abikaasa Barbara; Flora Carabella, kellega ta Roomas elas; ja veel Catherine Deneuve, kelle juures ta pidevalt käis, sest neil oli tütar – too on praegu muide küllalt edukas näitlejanna. Marcello käis alati niisuguse portfelliga, kus peitusid hambahari ja – pasta ning ta oli valmis igal hetkel kuhugi lendama. Tuli näiteks minu juurde hotelli, võtsime temaga mõne napsi ja kui küsisin, et mis sa teed, lähed koju, vastas tema, et ei, käin Pariisis Catherine juures ära. Minu kui nõukogude inimese jaoks oli ta eluviis tol ajal midagi mõistetamatut.

      Itaallased hakkasid õige varsti peale käima, et teeksime ikkagi traditsioonilise klassikalise asja, kostüümidega ja puha. Praegu ma mõtlen, Silviol oli vist õigus, sest Marcello oli meie kontseptsiooni jaoks liiga särav täht. Lausa megatäht! Meie versioonis on teda tõesti raske ette kujutada. Marcello oli just mänginud peaosa Nikita Mihhalkovi filmis „Mustad silmad” (ka see film on Tšehhovi – „Daam koerakesega” – interpreteering. I.V.). Ta oli juba vene kino maitse suhu saanud, ja peab ütlema, et ta armastas üldse kõike Venemaaga seotut.

      Meil oli stsenaariumi juures kaasautor, Silvio ema Suza d’Amico, kes oli kuulus stsenarist, kirjutades Viscontile. Tema kohta öeldi, et Suza on Itaalia kino üks tugisammastest. Tema hakkaski meid suruma klassikalise teose suunas.

      Kujunes küllalt imelik olukord. Meid hoiti kaks kuud Roomas. Silvio maksis meie hotelli kinni, saime Borodjanskiga kumbki 100 dollarit päevaraha, mis oli nõukogude ajal meie jaoks üle mõistuse suur raha, ja meil ei lastud minema lennata. Rääkisime Silvioga, et las me läheme koju – oli ju näha, et midagi välja ei tule. Kuid tema muudkui vastas, et oodaku me veel paar nädalat. Kui sõber Borodjanski koju naisele helistas, kahtlustas too, et mees tahabki Itaaliasse jääda ja oma pere maha jätta!

      Istusime oma poolteist kuud Itaalias täiesti mõttetult ja kogu filmitegemise isu kadus ära. Nii see kõik laiali laguneski, kuigi mälestused on jäänud erakordselt meeldivad ja Marcelloga jäime sõpradeks kuni tema surmani, Silvioga aga siiamaani.

      Niisiis vedeles valmis stsenaarium mul 20 aastat lauasahtlis ja äkki, kui olin just lõpetanud oma „Kadunud impeeriumi”, vaatasin endalegi ootamatult üht oma osalist Volodja Iljini ja mul plahvatas – see ongi Ragin! Ma polnud 20 aasta jooksul kohanud näitlejat, kes võiks Raginit mängida, ja palun väga – siin ta seisab.

      „Palat nr. 6” ei olnud küll kallis film, sest tegevus toimub ühes vaimuhaiglas. Kuid filmi on moraalselt üliraske kanda. Hullumajas on vaimses mõttes väga kurnav töötada, kuigi töö poolest pole seal midagi keerulist: tuled kohale, palat, filmid… Nii kõik kujunes, mõneti paljuski juhuslikult. Ma ei saa kiita, et meil oleks mingi üliidee olnud.