Armastusega Venemaast. Ivari Vee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisukohal, et patriarh ehitab liivalinna, kus puudub religioon. See on usk esivanematesse. Kas teate, miks on kõikjal piiriäärsetel aladel nii palju Aleksandr Nevskile pühendatud katedraale? Nevski eraldas õigeusu Euroopast. Ja see oli õige. Õigeusk on vene inimeste usk. Nende identiteet. Minule on see vastuvõtmatu, kuna olen katoliiklane – sõnast kõiksus.

      Kardan, et teile ei ole see teab kui huvitav, aga te küsisite ja mina vastasin. Võimuvertikaali ehitamine ümber rahvuslikult meelestatud kiriku haru ei ole hea ei riigile ega kirikule.

      Kristlus tekkis Rooma keisririigis. Tol ajal elasid roomlased ja pärslased. Kus on need roomlased ja pärslased praegu? Kristlus elab edasi. Kristlus on igavene. Kui sellele midagi veel juurde lisada, kukub ühel päeval lisatu küljest ära, kristlus aga jääb. Revolutsioonieelne katse luua mingi säärane riigiaparaat, mis on läbi imbunud õigeusu kiriku ideoloogiast, tõi endaga kaasa kaose. Rahvas sai aru, et võimustruktuuridega seotud vaimulikud valetavad neile ja terve hulk vaimulikke hävitati peale revolutsiooni, kusjuures hävitajad ei olnud ju mingid tulnukad, vaid eilsed koguduse liikmed. Tegid nad seda aga seepärast, et mõistsid – vaimulikud valetasid neile. Praegu soovitakse luua sedasama mudelit ja see ei ole õige.

      Soovin oma riigile head ja seepärast tahan, et vanu vigu arvestatakse. Loome parem riigi ja kiriku normaalse mudeli – riik eraldi, kirik eraldi. Pole vaja teha mingit poolakatoliku või islami mudelit.

      Te ütlesite, et Kirill ei nimetanud Jeesus Kristuse nime. Äkki tahtis ta ühendada ühe riigi territooriumil elavaid, kuid erinevate usutunnistuste ümber pöörlevaid rahvaid millegi kõrgemaga? Tema intervjuus, mida ennist mainisin, rääkis ta eelkõige eetikast.

      Riigivõimu kõik jõupingutused peaksid olema suunatud riigi ühtsuse säilitamisele. Selles mõttes on Eesti konstruktsioon äärmiselt ebakindel, kuna suur osa rahvast ei ole Eesti riigi kodanikud. See destabiliseerib olukorda. Venemaa juhtkond, vastupidi, tahab pidevalt luua püsivat mudelit.

      Mis tehti Eestis? Eestis öeldi, et meie riiki ühendab see, et me oleme kõik eestlased. Eestis elavad venelased aga ütlevad, et mis mina siia puutun, mina ei ole ju eestlane.

      Venemaa juhtkond ei paku kõiki ühendavaks lüliks mõtet, et kõik on venelased – Venemaa on ju rahvaste paabel. Sõna venemaalane ajab aga naerma, kuna meenutab purjus Jeltsinit, kes tavatses öelda: „Kallid venemaalased!“.

      Aina rohkem jahutakse täna klassikuuluvusest. Et meil on gaasi ja naftat ja et kõik tahavad seda osta ning seepärast on venelane olla igavesti vinge, kuna me oleme nii rikkad. Inimene peab ka ise jõukas olema, on vaja omada korterit, autot. Kui sinul veel ei ole, tee tööd – teeni.

      Enne kriisi see mudel töötas, praegu…

      Seepärast otsib valitsus palavikuliselt mingeid uusi teid, sealhulgas ka religioosseid. Patriarh räägib oma juttu ja seepärast ei kaugene meist ka Ukraina ja Valgevenemaa – oleme ju kõik üks suur Püha Venemaa. Venemaa ülemmufti hoiab teisest küljest muhameedlasi koos, et too regioon laiali ei valguks.

      Venemaa mudel tundub võib-olla väljast vaadates ühel jalal kõikuva moodustisena, kuid tegelikult püsib piisavalt kindlana.

      Ma käisin Tuvas. Liidu lagunemise järel 1990-ndate alul tahtis peale tšetšeenide ka Tuva Venemaa koosseisust lahkuda. Igasugu jama toimus seal – tapeti venelasi ja OMONiga käis peaaegu et sõda. Hiljem hakati mõtlema, et mida teha. Kas minna Mongoolia koosseisu või? Ei, Venemaa maksab vähemalt mingitki pensioni, ehitatakse teid, doteeritakse föderaalsetest programmidest regioone.

      Sellega on nii nagu usuga – usud või ei. Usk Venemaasse on just selline, mida ka paljud teised rahvad usuvad. Baltikumis see usk ei töötanud, mujal töötab edasi ja aina tugevneb.

      Ma ei tea, kui arusaadav see jutt oli, kuid ma väga püüdsin oma segaseid mõtteid kuidagi teieni tuua.

26. novembril 2009. aastal Kadrioru restoranis

      Juri Poljakov: „Täna saad tõde ja õigust osta vaid niipalju, kui sul on raha.”

      Juri Poljakov on kirjanik, dramaturg, poeet, publitsist ja ajalehe Literaturnaja Gazeta peatoimetaja ning Venemaa Föderatsiooni presidendi kultuurinõukogu liige.

      180 aastat vana Literaturnaja Gazeta on kirjandusehuvilistele tuntud bränd. Esiknumber ilmus 1. jaanuaril 1830 ning sellele panid aluse Aleksandr Puškin ja Anton Delvig. Juri Poljakov positsioneerib end vaba vene konservatiivina. Vabad konservatiivid olevat inimesed, kes suhtuvad ühiskonnas toimuvasse ning ka poliitilistesse protsessidesse skeptiliselt ja kriitiliselt, kuid seda mitte Lääne liberalismi, vaid Vene patriotismi seisukohast, olles kesktee lääneliku liberalismi ja kroonuliku patriotismi vahel. Asutamisest peale oli Literaturnaja Gazeta just selline väljaanne, mis kritiseeris nii Faddei Venediktovitš Bulgarini (1789–1859, vene kirjanik, elas pikka aega Tartu lähedal Karlova mõisas ja suri seal. – I.V.) kroonulikku patriotismi kui ka Läänele, peaasjalikult Austria kuningakojale, orienteeritud liberalismi.

      Ütlesite, et suhtute Lääne liberalismi küllalt skeptiliselt. Skepsis on Venemaal levinud suhtumine, kuna suur osa ühiskonnast saab aru, et ultraliberaalse maailmavaatega inimesed on toonud riigile ainult kahju. Miks Venemaal liberalism ei toimi? Läänes toimib, kuid Venemaal ja ka meil Eestis haibib see ühiskonnas eelkõige egoismi?

      Arvan, et on palju põhjusi. Kasvõi see, et Euroopas arenes kapitalism protestantliku eetika põhjal, Venemaad aga iseloomustas kogukondlik kristlik teadvus, mis on hoopis midagi muud.

      Teiseks oli Euroopas mitu globaliseerimisperioodi – näiteks Rooma impeerium, Napoleoniaegne ühinenud Euroopa. Võtame viimase: olid Napoleoni koodeks, liberaliseerimine, klassivahede kaotamine, mis tegi inimesed seaduse ees võrdseks.

      Samal ajal tugevnes järsult riigi keskvõim. Kui enne Napoleoni oli Prantsusmaa väikeste, erinevat keelt kõnelevate hertsogiriikide konglomeraat, siis pärast Napoleoni hakkasid kõik prantsuse keelt rääkima. Niisiis, ühelt poolt inimese vabastamine, teisalt – riigivõimu tugevdamine.

      Venemaal on aga liberalism alati tähendanud riigivõimu lõhkumist, sellelt loomulike funktsioonide äravõtmist. Kui arvestada Venemaa suurust, on meil riigivõimu funktsioon veel tähtsam kui Euroopa riikides. Järelikult on riigivõimu hävitamine Venemaal alati kaasa toonud kaose, ning järelikult ei saanud inimene selle liberaliseerimise käigus juurde mitte mingeid vabadusi. Algas kodusõda ja kõik, mis sellega kaasneb. Kodusõjast on vaid üks pääsetee – riiklik terror. See on nii alati ja igal pool. Vene liberaalide käitumine, kus ei alustata inimesele maksimaalsete vabaduste kindlustamisest, vaid riigi funktsioonide minimaliseerimisest, on alati lõppenud katastroofiga.

      Tean väga hästi nõukogude võimu puudusi, kuid tol ajal oli meil kodanikuühiskonda rohkem kui praegu. Sest kodanikuühiskond on lihtinimese võimalus oma õigusi kaitsta, kui keegi neile õigustele pretendeerib. See pole mitte ainult oligarhi või ametniku voli oma õigusi kaitsta, vaid just lihtkodaniku võimalus. Et kui mult tahetakse korterit ära võtta või töölt ebaõiglaselt minema kihutada, saan ma kuhugi minna, kus mind reaalselt kaitstakse. Nõukogude ajal oli selliseid kohti terve hulk. Võisid minna partei linna- või rajoonikomiteesse, ajalehte, kuni Ülemnõukoguni välja, ja kusagil oleks sind kindlasti kuulda võetud ning kaitstud. Kohtusse mindi ju vaid selleks, et saada alimente või jagada pärandust. Ning kogu see dubleerimissüsteem ei tekkinud juhuslikult. Pärast Oktoobrirevolutsiooni jäid riigist järele vaid varemed ning tohutud huvide konfliktid. See olukord tuli ju kuidagi lahendada.

      Täna öeldakse СКАЧАТЬ