Armastusega Venemaast. Ivari Vee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on nii, et Venemaal toimuvad asjad paistavad väljast hoopis teised kui seest. Žirinovskit ei pea Venemaal keegi vene natsionalistiks. Ta on lihtsalt bandiitide poliitiline katus – järelikult samasugune bandiit.

      Kas bandes käies ei olnud tunda, et keegi lipsuga mees ajab läbi nende omi asju?

      Küsisin võmmilt sama küsimuse, sest see huvitas ka mind. Tead, siin on asi selles, mis asju aetakse. Need poisid kõigutavad paati ja destabiliseerivad olukorda. Igasugune võim – olgu eesti või vene võim – on alati huvitatud stabiilsusest. Eriti vene võimul on kurb kogemus, mis juhtub, kui stabiilsus kaob. 1980-ndate lõpus aeti paat ümber. Kõik rahvuslikud ääremaad kukkusid küljest ära ja 10 aastat elas Venemaa ilma võimuta.

      Praegu võimustruktuuride juures olevad inimesed vajavad stabiilsust väga. Tänavakuritegevus ei ole kasulik mitte kellelegi. See pole kasulik neegritele, kuna neid võidakse tappa, veel vähem on see kasulik võimuesindajatele, kuna nad võivad kaotada kõik, mis neil on, ja peaasi – nad kaotavad tulevikuperspektiivid. Seepärast teeb valitsev klikk kõik, selleks et skinheade hävitada.

      Võib-olla on ebastabiilsus kasulik neile, kes ei ole veel võimustruktuuris, kuid pürgivad sinna?

      Vene impeerium on alati olnud püramiidilaadne. Miks ei ole Venemaal poliitiliste parteide paljusust? Venemaa on juba kord sedasi loodud, et alati on üks seisukoht. Meil on üks kõige tähtsam filmirežissöör, üks peamine kirjanik, üks tugev võim. Ka Ameerika on sinnapoole kaldunud. Oli Bush – isa, siis tuli Bush – poeg, nüüd tuleb veel Bush – püha vaim. Asi muutub vägisi monarhiaks. Venemaal on asi veel kaugemale arenenud. Pole kaht võimu, on üks. Ja sellele ei ole skinheade tarvis. Noid pole isegi selleks tarvis, et nad armeesse võtta ja sõtta saata. Sõtta lähevad meil sinisilmsed noormehed provintsist. Skinheadid aga püütakse kinni ja pannakse istuma. Kusjuures praegu neid isegi ei püüta enam, vaid lastakse kohapeal maha.

      Rääkisin eespool Moskva skinheadidest. Need olid säärased tümikad töölisrajoonidest, kelle pähe ei mahtunud ühtki mõtet. Peterburi omadel oli aga oma ideoloogia. Näiteks oli seal Vojevodini-Borovikovi bande. Alul oli neid palju ja nad nimetasid oma jõuku Shults88. Siis hakati bandet pigistama, neid sai olema vähem, misjärel nad ei peksnud enam neegreid, vaid tapsid neid. Jõuk nimetati Mad Crowt – Pöörane Jõuk. Lõpuks jäi neid järgi vaid kolm – Vojevodin, Borovikov ja Melnik –, ning see oli kui partisanisalk. Neil oli terve arsenal relvi ja nad käisid lihtviisil tapmas. Neid ei tahetud kinni püüda, vaid otse hävitada. Borovikov lastigi kinnivõtmise käigus maha.

      Pole vaja arvata, et Venemaal on asjad kuidagi väga palju teisiti kui Eestis. Kas suudate endale ette kujutada, et Eesti poliitilises eliidis on keegi, kes sponsoreerib bandesid, kes tänaval venelasi tapavad? Venelased võivad meeldida või mitte, aga kui keegi kutsuks üles neid tapma, ajaks see igal juhul paadi ümber.

      Tänavavägivallas pole mingit ideoloogiat. Ideoloogia on seal, kus on vähemalt natukenegi mõistust, tänaval möllavad ajude asemel konkreetselt hormoonid. Nagu jalgpallihaigete kaklused, kus ei ole jalgpalliga midagi pistmist. Mul löödi endal ka nooruses ninaluu neli korda puruks. Selles ei olnud mingit ideoloogiat, meile lihtsalt pakkus huvi rusikatega vehkida. Loomulikult on veel ägedam, kui keegi seletab, et kakled mingi idee eest.

      Bürokraatia on nii ehitatud, et üleval istub üks lipsuga mees, tema all on lipsuga isandaid kümme tuhat. Üleval istuv mees annab näiteks korralduse, et kõigile venelastele tuleb korter anda, ja alumised hakkavad jooksma. Osa raha pannakse pihta, osa kasutatakse korterite jaoks ära. Siin pole mingit ideoloogiat. Bürokraatia ning ideoloogia välistavad teineteist. Inimene, kes oma ideoloogiat välja näitab, ei sobi bürokraadiks, kuna ta edastab halvasti signaali – teda segavad tema enda emotsioonid.

      Olite minuteada osaline ühel uhkel katoliku kiriku üritusel. Ehk räägite sellest?

      Jah, kuna olen katoliiklane, olen käinud paljudel katoliku kiriku kogunemistel. Muuhulgas tegin telesilla Rooma paavstiga.

      Kuidas teist sai just katoliiklane?

      Pole erilist lugu, lihtsalt juhtus nii. Õppisin Usuteaduste Instituudis ja kolmandal kursusel sai mul vaim valmis, et lasta end ära ristida. Varem olin üks igavesti jäärapäine antiklerikaal. Mõtlesin, et kuna olen venelane, lasen enda õigeusu kirikus ristida. Käisin isegi luurel seal. Kohe minu kodu lähedal on suur Preobraženski katedraal, kus soovijaid iga päev kell neli ristitakse. Otsustasin järgmisel päeval vaatama minna. Läksingi, aga oli see nüüd ilm, enesetunne või mis, aga mind ehmatas see bütsantslik liturgia koledasti ära. Tundsin, pole minu jaoks! Läksin minema, panin suitsu ette, jalutasin mõnda aega ümbruskonnas.

      Äkki sattus mulle ette väike katoliku kirik. Astusin sisse ja samal hetkel algas missa, justkui oleks minu tulekut oodatud. Kirikus paistis väga vähe inimesi ja missa kestis vaid 20 minutit, pärast mida ütles vaimulik, et me ei tunne üksteist, joome õige teed, ajame juttu ja saame tuttavaks. Sain kohe aru, et see on minu õige koht! Olen koguduse liige juba 16 aastat. Päris vaesel ajal aitas kirik mind, kuidas sai. Kui olin lasknud end ära ristida, tegin oma naisele abieluettepaneku ja 9 kuud hiljem sündis meil esimene laps. Aeg oli raske, tööd mul ei olnud ja toimetustes praktiliselt midagi ei makstud. Peale üht jumalateenistust ütles ksjonds (katoliku preester – I.V.) mulle, et ma humanitaarabiks tulnud lastetoidupaki ära võtaksin. Arvasin, et on nii purk või kaks, oli aga terve suur kastitäis, nii et meie laps, minu abikaasa ja mina sõime seda pea terve järgmise aasta.

      Üldse oli meil väga omapärane ksjonds. Ta oli kas poolakas või leedulane ega muretsenud mitte millegi pärast.

      Kord kutsus ta mu välja ning küsis, kas ma ei tahaks Filipiinidele sõita, aga sõita on vaja otsekohe. Tööd mul ei olnud ja välispass oli olemas, niisiis nõustusin. Sõidan ja mõtlen, et kahju, ma ei täpsustanud, kuhu ja milleks ma sõidan. Tuli välja, et toimus ülemaailmse katoliku noorsoo foorum. Mina esindasin ainsana Venemaad, kuna rohkem kedagi ei tulnud. Kahe päeva pärast külastas foorumit paavst Johannes Paulus II ja kiitis, et olen vene vägilane, ning kinkis mulle palvehelmed.

      Kas praegu on mõni raamat käsil?

      Ei ole. Kui kriis algas, jõudsid Peterburi kirjastustele kätte rasked ajad ja ma olin sunnitud end moskvalastele maha müüma. Olen ju selline underground…

      Mul ilmus paar romaani, mida eriti keegi ei märganud, siis tuli „Matšod ei nuta”, mida märgati vägagi. Müüdi üle poole miljoni raamatu. Igatahes oli see tol hetkel päris tähelepanuväärne raamat. Mind otsisid üles moskvalased ja minu honorarid tõusid kiiresti kümnekordseks. Peterburis olin sihuke kohaliku tähtsusega täht – mõned inimesed selles linnas mind tundsid. Kui aga moskvalased midagi käsile võtavad, mõjub see kui buldooser. Mind tunti ära isegi Ulan-Udes ja hakati kutsuma kõikvõimalikesse vaadatavatesse vestlussaadetesse. Sain aru, et kui ma kohe jalga ei lase, on tulevik hullem kui surm. Vedasin inimesi alt, rikkusin lepingut ja põgenesin pisikesse Peterburi kirjastusse. Nad maksid mulle vähe, olin vaene, kuid seeeest üleni independent.

      Kui kriis algas, ei maksnud Peterburi kirjastus enam kahjuks üldse midagi, pidin end uuesti moskvalastele maha müüma. Nad said ühe küllalt toore raamatu, millega ma sugugi rahul ei ole.

      Mis raamatust jutt käib?

      „2010 A.D. Roman Gazeta”. Ma oleksin pidanud selle kuidagi korda tegema, kuid mind kiirustati takka …

      Teate, jääb üks probleem, mis on seotud rahvusliku ideoloogiaga. Küsimus on: mille ümber kogunevad kõik 140 miljonit Venemaal elavat inimest? Meil elab 132 rahvust. Näiteks iraanlastel on hea – islam. Poolakatel – katoliiklus. Venemaal on oma 14 protsenti muhameedlasi, СКАЧАТЬ