Название: Vaimude labürint. II raamat
Автор: Carlos Ruiz Záfon
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985352168
isbn:
„Kas sellest teatatakse ka ajakirjandusele?”
Leandro naeratas.
„Muidugi mitte. Just praegu toimub siseministeeriumis koosolek, kus peetakse aru, mida avalikkusele teatatakse ja mis vormis. Rohkem üksikasju ma ei tea.”
Järgnes pikk vaikus, mida kergelt häiris vaid Leandro, kes pilku Alicialt tõstmata teed rüüpas.
„See kõik on eksitus,” pomises Alicia viimaks.
Leandro kehitas õlgu.
„Võimalik. Aga see pole enam meie otsustada. Meie töö – leida jälg, mis viiks Vallsi asukohani – on tehtud. Ja pealegi tulemuslikult.”
„Pole tõsi,” vaidles Alicia vastu.
„Nii võtavad asja kokku isikud, kelle häälel on märksa enam kaalu kui minu või endastki mõista ka sinu omal, Alicia. Eksitus oleks hoopis mitte mõista, millal on aeg asjale punkt panna. Nüüd on meie ülesanne vaid diskreetseks jääda ja lasta kõigel oma loomulikku rada kulgeda.”
„Härra Montalvol on õigus, Alicia,” sõnas Vargas. „Meie ei saa enam midagi teha.”
„Paistab, et oleme juba küllalt teinud,” vastas Alicia külmalt.
Leandro vangutas noomivalt pead.
„Kapten, kas jätaksite meid korraks omavahele?” küsis Leandro.
Vargas tõusis püsti.
„Endastki mõista. Ma lähen üle tänava oma tuppa ja helistan politseijaoskonda, et saada edasised juhtnöörid.”
„Minu arvates on see suurepärane mõte.”
Aliciast möödudes vältis Vargas tema pilku. Ta sirutas Leandrole käe ja too surus seda sõbralikult.
„Suur tänu abi eest, kapten. Ja et te nii hästi mu Alicia eest hoolt kandsite. Olen teile tõesti teene võlgu. Koputage julgesti minu uksele, kui teil peaks iial ükspuha mis asjus abi vaja minema.”
Vargas noogutas ja lahkus diskreetselt. Omavahele jäädes andis Vargas Aliciale märku lähemale tulla ja tema kõrval sohval istet võtta. Naine kuuletus tõrksalt.
„Tore mees see Vargas.”
„Suuvärk on tal veel eriti tore.”
„Ära ole ülekohtune. Ta on tõestanud, et on väärt politseinik. Mulle ta meeldib.”
„Minu teada on ta vaba.”
„Alicia, Alicia…”
Leandro pani isalikult oma käe ta õlgade ümber ja kallistas teda kergelt.
„Lase tulla, enne kui sa plahvatad,” julgustas ta. „Kergenda südant.”
„See kõik on täielik pask.”
Leandro surus teda kiindunult enda vastu.
„Olen nõus. Räpakas töö. Sugugi mitte selles vaimus, nagu meil sinuga kombeks, aga ministeeriumi rahvas ilmutas juba närvilisuse märke. Ja El Pardost tuli teade, et nende jaoks on piir käes. Ega see poleks ka meeldiv olnud, kui nad oleksid hakanud arvama või lausa välja ütlema, et meie oleme need, kes ei suuda tulemusi saavutada.”
„Aga Lomana? On temast mingit elumärki?”
„Hetkel mitte, ei.”
„Kummaline.”
„On tõesti. Aga see on üks neid lahtisi otsi, mis paari järgmise päeva jooksul ilmselt kokku sõlmitakse.”
„Neid lahtisi otsi on päris palju,” märkis Alicia.
„Mitte ülemäära. Sanchíse osas on kõik üsna selge. Korralikult dokumenteeritud juhtum, mis hõlmab suuri summasid ja isiklikke reetmisi. Ülestunnistus on olemas, nagu ka tõendid, mis seda kinnitavad. Kõik otsad jooksevad kokku.”
„Pealtnäha küll.”
„Gil de Partera, siseministri ja El Pardo hinnangul on juhtum lahendatud.”
Alicia tahtis midagi öelda, aga muutis meelt.
„Nüüd ongi ju käes see, mida sa nii väga ihkasid, Alicia. Kas sa siis ei taipa?”
„Mida ma ihkasin?”
Leandro silmitses teda nukralt.
„Vabadust. Et saad minust, sellest vastikust Leandrost, igaveseks lahti. Kaod.”
„Kas te mõtlete seda tõsiselt?”
„Ma andsin sulle ju sõna. Selline oli kokkulepe. Viimane juhtum. Ja siis saad vabaks. Miks ma sinu arvates siis Barcelonasse tulin? Kõik oleks ju saanud ka Gran Hotel Palace’ist lahkumata telefoni teel korda ajada. Sa tead ometi, kui väga ma reisimist vihkan.”
„Miks te siis tulite?”
„Et öelda seda sulle silmast silma. Ja kinnitada, et olen sinu sõber ja jään selleks alati.”
Leandro võttis ta käe ja naeratas.
„Sa oled vaba, Alicia. Alatiseks vaba.”
Naise silmad täitusid pisaraist. Tahtmatult embas ta Leandrot.
„Tulgu, mis tuleb,” lausus ta mentor, „ja tee, mis sa iganes teed, aga jäta meelde, et mina olen su jaoks alati olemas. Mis tahes küsimuses. Ei mingeid kohustusi ega sidemeid. Sain ministeeriumist loa kanda sulle üle sada viiskümmend tuhat peseetat, mis jõuavad sinu arvele selle nädala lõpuks. Ma tean, et sa ei hakka minust puudust tundma ega minu järele igatsema, aga kui seda pole liiga palju palutud, siis ehk helistad vahetevahel, kas või ainult jõulude puhul. Kas sa teeksid seda?”
Alicia noogutas. Leandro suudles teda laubale ja tõusis püsti.
„Minu rong väljub tunni aja pärast. Hakkan parem jaama poole liikuma. Ära tule saatma. Mitte mingil juhul. Mulle ei meeldi stseenid, sa ju tead küll.”
Alicia saatis ta ukseni. Hetk enne väljumist pööras Leandro ümber, ning esimest korda elus tundus Aliciale, et mees on kohmetu ja segaduses.
„Ma pole sulle seda kunagi öelnud, sest arvasin, et mul pole selleks õigust, aga nüüd on see ilmselt võimalik. Ma olen sind alati armastanud ja jään sind armastama nagu oma tütart, Alicia. Ehk pole ma osanud olla maailma kõige parem isa, aga sina oled olnud mu elu suurim rõõm. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Ja see on tõesti ausalt minu viimane käsk sulle.”
5
Alicia tahtis teda uskuda. Tahtis uskuda sellise innuga, mida toob kaasa kahtlus, et tõde teeb haiget ning et argpüksid elavad kauem ja õnnelikumalt СКАЧАТЬ