Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahelistest kahtlastest tehingutest. Enamik neist hõlmas Hüpoteegipangas toimunud aktsiate ja võlakirjade ostu-müügitehinguid, mida oli tehtud pea viieteist aasta vältel, ilma et ettevõtte juhtkond oleks sellest midagi teadnud. Jutt käib märkimisväärsetest summadest. Miljonitest peseetadest. Gil de Partera soovil, õigemini tema otsesel käsul, sõitsin eile õhtul Barcelonasse, kus politsei oli juba valmis selleks, et Sanchís täna või homme kinni võtta ja üle kuulata, oodates veel üksnes kinnitust, et Valls on kasutanud Hüpoteegipanga võlakirju maadeostuks ja villa Mercedese – tema Somosaguases asuva eraresidentsi – ehitustöödeks võetud pangalaenu osamaksete tasumiseks. Politsei raportist ilmneb, et Valls oli Sanchíst aastaid šantažeerinud, et omastada panga ja selle tütarettevõtete bilansist kõrvale toimetatud ebaseaduslikku raha, mille varjamiseks oli Sanchís teinud fiktiivseid tehinguid varifirmadega, et varjata tegelikke maksete saajaid.”

      „Te väidate, et Valls võis Sanchíst šantažeerida. Aga millega?”

      „Just seda me püüamegi praegusel momendil välja selgitada.”

      „Tahate öelda, et kõik taandub lihtsalt rahale?”

      „Kas see pole siis peaaegu alati nii?” küsis Leandro vastu. „Mõistagi jooksis kõik lõplikult paika täna hommikul, kui kapten Vargas rääkis mulle teie uurimise tulemustest.”

      Alicia heitis Vargasele veel ühe pilgu.

      „Ma rääkisin just Gil de Parteraga ja me võrdlesime teie avastusi politsei omadega. Jalamaid võeti kasutusele tarvilikud meetmed. Mul on kahju, et see juhtus sinu äraolekul, aga asi ei andnud oodata.”

      Alicia saatis raevukaid pilke kord Leandrole, kord Vargasele.

      „Vargas täitis oma kohust, Alicia,” märkis Leandro. „Muide, mind kurvastab, et sa ei hoidnud mind teie uurimise tulemustega kursis, nagu meie kokkulepe ette nägi, aga ma tunnen sind ja tean, et sa ei teinud seda pahatahtlikkusest ja et sulle lihtsalt ei meeldi asjadelt saladuskatet kergitada, kuni kõik on kindel. Ega minulegi meeldi. Sellepärast ma ei maininudki sulle neid asjaolusid enne, kui võis täie kindlusega väita, et need on meie juurdlusega seotud. Ausalt öeldes tuli see kõik mullegi täieliku üllatusena. Ma ei teadnud ju, et olete Sanchíse sihikule võtnud. Ootasin sootuks midagi muud, nagu sinagi. Kui kõik oleks teisiti läinud, oleksin enne tegutsema asumist parema meelega veel paar päeva oodanud. Kahjuks ei saa me selliste juhtumite puhul seda endale lubada.”

      „Mis te Sanchísega tegite?”

      „Praegusel momendil on Ignacio Sanchís jaoskonnas ülekuulamisel – temalt tunnistuse võtmine on kestnud nüüdseks juba paar tundi.”

      Alicia hõõrus sõrmedega meelekohti ja sulges silmad. Vargas tõusis püsti ja valas klaasi valget veini, ulatades selle siis Aliciale. Too oli näost valge nagu hauakivi.

      „Gil de Partera koos oma töögrupiga avaldas mulle tänu ning palus mul eriliselt tänada just teid kahte selle suurepärase töö ja isamaale osutatud teenete eest,” sõnas Leandro.

      „Aga…”

      „Alicia, palun sind. Ei.”

      Alicia kummutas veiniklaasi tühjaks ja toetas pea vastu seina.

      „Te mainisite ka üht head uudist,” lausus ta viimaks.

      „See oligi hea uudis,” selgitas Leandro. „Halb uudis on see, et teid Vargasega on selle juhtumi pealt maha võetud ning juurdlus läheb üle siseministeeriumi määratud uurija ainupädevusse.”

      „Kelle siis?”

      Leandro surus huuled kokku. Vargas, kes oli seni vait püsinud, valas välja uue klaasitäie veini, seekord iseendale, ning heitis Aliciale nukra pilgu.

      „Hendaya,” lausus ta.

      Alicia vahtis jahmunult mõlemale mehele otsa.

      „Kes pagan see Hendaya on?”

      3

      Kong lehkas kuse ja elektri järele. Sanchís polnud kunagi varem märganud, et elektril on oma eriline lõhn. Magus, metalne lõhn nagu valatud verel. Õhk oli paks ning sellest aimus mingit haisu, mis pani tal kõhus keerama. Nurgas surises generaator nii tugevasti, et elektripirn laes võnkus. See heitis piimjat valgust rõsketele seintele, mis paistsid olevat üleni ära kriibitud. Sanchís suutis suurivaevu silmi lahti hoida. Nüüdseks ei tundnud ta enam eriti ei oma käsi ega jalgu, mis olid traadiga nii tugevasti metalltooli külge kinni köidetud, et see lõikus ta ihusse.

      „Mis te mu naisega tegite?”

      „Teie naine on kenasti kodus. Täie tervise juures. Kelleks te meid õige peate?”

      „Ma ei tea, kes te olete.”

      Hääl omandas näo ja esimest korda seisis Sanchís vastamisi nende kristallselgete terassilmadega, nii sinistega, et tundusid olevat veest. Nägu oli nurgeline, kuid pehmete joontega. Temaga kõnelev mees meenutas filmitähte, üht säärast iludust, kellele koduperenaised tänaval salamahti järele vaatavad, tundes ihasööstu jalgevahest läbi käivat. Mehe riided nägid välja erakordselt elegantsed. Tema värskelt pesumajast tulnud särgi varrukakäänistelt särasid vastu vapikotka sümboliga kaunistatud kuldsed mansetinööbid.

      „Meie esindame seadust,” sõnas vestluskaaslane naeratades, nagu oleksid nad kõige paremad sõbrad.

      „Siis laske mind vabaks. Ma pole midagi teinud.”

      Mees, kes oli tooli lähemale tõmmanud ja Sanchíse vastas istet võtnud, noogutas kaastundlikult. Sanchís adus, et kongis on veel vähemalt kaks inimest, kes eemal hämaruses vastu seina nõjatuvad.

      „Minu nimi on Hendaya. Kahju, et pidime tutvuma just säärastel ajaoludel, aga ma usun, et meist teiega saavad head sõbrad, sest sõprade vahel valitseb vastastikune austus ja neil ei ole üksteise ees saladusi.”

      Hendaya andis noogutusega märku ning paar tema meest astus tooli juurde ja hakkas Sanchíse rõivaid kääridega ribadeks lõikama.

      „Peaaegu kõike, mida ma tean, õpetas mulle üks suurmees. Inspektor Francisco Javier Fumero, kelle auks on selle maja seinal isegi mälestustahvel. Fumero oli üks sedasorti meestest, keda ei osata alati vääriliselt hinnata. Ma usun, et teie, kulla Sanchís, suudate seda mõista paremini kui keegi teine, sest eks ole teiegagi ju sama lugu, või kuidas?”

      Sanchís, kes oli hakanud värisema, nähes, kuidas tal riided seljas puruks lõigatakse, kogeles: „Ma ei taipa, mida te…”

      Hendaya tõstis käe, nagu ei vajaks ta mingeid selgitusi.

      „Me oleme siin ju sõbrad omavahel, Sanchís. Ma ju räägin. Meie vahel ei tohi olla mingeid saladusi. Ühel tublil hispaanlasel ei olegi saladusi. Ja teie olete ju tubli hispaanlane. Aga asi on selles, et inimesed võivad vahel olla pahatahtlikud. Seda tuleb tunnistada. Hispaania on küll maailma parim riik, selles pole mingit kahtlust, aga vahel saab kadedus meist võitu. Ja teile on see ometi teada. Kõik need jutud – et võtsite naiseks bossi tütre, et tegite seda vaid raha pärast, et te polnud väärt peadirektori kohta, ja nii edasi ja nii edasi… Ma ütlen, et mina saan teist aru. Ja sellest saan ka aru, et kui mehe au ja enesearmastus kahtluse alla seatakse, СКАЧАТЬ