Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mina veel arvasin, et rõõmustad mind nähes, Alicia,” lausus Leandro püsti tõustes.

      Jakki seljast võttes ja Vargasega pilke vahetades tegi Alicia paar sammu.

      „Ei… Ma ei teadnud teie tulekust,” pomises ta. „Kui oleksin teadnud…”

      „See kõik tuli nii viimasel hetkel,” jätkas Leandro. „Jõudsin kohale alles hilja öösel, aga tegelikult poleks ma saanud valida paremat hetke.”

      „Kas tohib teile midagi pakkuda?” improviseeris Alicia.

      Leandro näitas oma teetassi.

      „Kapten Vargas oli juba nii lahke ja keetis mulle oivalise tassitäie teed.”

      „Meie härra Montalvoga võtame siin juhtumi üksikasju läbi,” lausus Vargas.

      „Vaat siis, väga tore…”

      „Tule anna üks musi, Alicia, ma pole sind juba mitu päeva näinud.”

      Alicia astus Leandro juurde ja riivas huultega tema põske. Kerge säde mehe silmis andis talle märku, et too oli tema hingeõhus sappi haistnud.

      „Kõik kombes?” päris Leandro.

      „Jah. Kõht on pisut korrast ära, muud ei midagi.”

      „Sa pead enda eest paremini hoolitsema. Kui mind kohal ei ole, jätad sa ennast päris hooletusse.”

      Alicia noogutas ja naeratas järeleandlikult.

      „Tule, istu maha. Räägi. Kapten mainis, et sul oli tihe hommikupoolik. Vist mingi käik ühe ajakirjaniku juurde?”

      „Ta ei ilmunudki lõpuks kohale. Küllap siis ikkagi polnud mulle midagi rääkida.”

      „Siin riigis ei saa ka kedagi usaldada.”

      „Täpselt Vargase sõnad,” märkis Alicia.

      „Õnneks leidub meil siiski veel inimesi, kes teevad tööd, ja teevad seda hästi. Nagu teie kaks, kes te olete selle juhtumi samahästi kui ära lahendanud.”

      „Kas oleme siis?” päris Alicia, silmitsedes Vargast, kes pilgu maha lõi.

      „Nojah, kogu see Metrobarna, autojuhi ja Sanchíse värk… Ma väidaksin, et see asi on meil põhimõtteliselt kotis, nagu öeldakse. Jäljed on väga selged.”

      „Need on ju ainult kokkusattumused, muud midagi.”

      Leandro naeris heatahtlikult.

      „No näete nüüd, Vargas, mis ma ütlesin? Alicia pole kunagi iseendaga rahul. Ajab aina täiust taga.”

      „Teadagi, käbi ei kuku kännust kaugele…” mainis Vargas.

      Alicia tahtis juba küsida, mida Leandro Barcelonas teeb, kui välisuks korraga avanes ja elutuppa ilmus trepist üles jooksmisest lõõtsutav Fernandito.

      „Värsked uudised, preili Alicia! Te ei arva iial ära, mis ma teada sain!”

      „Loodetavasti tulid mulle ütlema, et mu tellimus on lõpuks üles leitud,” sähvas naine vastuseks, pilk Fernandito silmisse puurdunud. „Arvatavasti viisid mu tellitud kauba kogemata vastasmajja.”

      „Heldeke!” sõnas Leandro. „Kes on see teenistusvalmis noormees? Kas sa meid tuttavaks ei teegi?”

      „See on Fernandito. Vürtspoe jooksupoiss.”

      Poiss neelatas ja noogutas.

      „Noh? Ikka ei toonud asju ära või?” päris Alicia teraval toonil.

      Fernando vahtis teda, suu lukus.

      „Ma ju ütlesin selge sõnaga: munad, piim ja kaks pudelit valget Perelada veini. Ja oliiviõli ka. Millest sa siin aru ei saanud, tohman?”

      Fernandito luges kiiresti Alicia pilgus peituvat sõnumit ja noogutas uuesti, näol piinlikkusepuna.

      „Andke andeks, preili Alicia. See oli eksitus. Manolo laseb edasi öelda, et nüüd on tellimus koos ja et ta palub andeks. Enam seda ei juhtu.”

      Alicia ragistas paar korda sõrmeluid.

      „No too siis asjad kähku kohale. Mida sa veel ootad?”

      Fernandito noogutas veel kord ja tegi, et kadus.

      „Need ei saa ka ühtki asja korralikult tehtud,” sähvas Alicia.

      „Just sellepärast ma lukshotellis elangi,” teatas Leandro. „Üksainus väike telefonikõne ajab alati kõik joonde.”

      Alicia manas näole rahuliku naeratuse ja läks tagasi Leandro kõrvale.

      „Ja millele me võlgneme selle au, et te lahkusite Palace’i mugavuste keskelt, et külastada minu tagasihoidlikku elamist?”

      „Tahaksin öelda, et tundsin sinu sarkasmidest puudust, aga tõde on see, et tulin tooma üht head ja üht halba uudist.”

      Alicia heitis kiire kõrvalpilgu Vargasele, kes piirdus noogutusega.

      „Palun võta istet. See, mida sa nüüd kuuled, ei meeldi sulle, Alicia, aga võta teatavaks, et see polnud minu idee ja ma ei saanud seda ka kuidagi ära hoida.”

      Alicia märkas, kuidas Vargas endasse tõmbub.

      „Mida ära hoida?” uuris naine.

      Leandro asetas tassi lauale ja pidas pausi, nagu koguks julgust, et talle uudis teatavaks teha.

      „Kolm päeva tagasi tuli politseijuurdluse käigus ilmsiks, et viimasel kuul oli don Mauricio Valls olnud mitmel korral telefoniühenduses härra Ignacio Sanchíse, Metrobarna peadirektoriga. Samal hommikul sai politsei firma Madridi peakontori läbiotsimise käigus jälile dokumentidele, millest tuli välja, et Hüpoteegipanga – Metrobarna emafirma – juhi ja don Mauricio Vallsi vahel oli korduvalt aset leidnud aktsiaostutehinguid. Politsei tegi kindlaks, et need operatsioonid rikkusid rängalt sisekorrareegleid ning tehingutest ei olnud nõuetekohaselt aru antud Hispaania riigipangale. Kui üks peakontori ametnik üle kuulati, eitas ta, et oleks sääraste tehingutega üldse kursis.”

      „Miks meile sellest midagi ei teatatud?” küsis Alicia. „Mina arvasin, et oleme juurdlusesse kaasatud.”

      „Gil de Parterat ega politseid ei maksa süüdistada. See oli minu otsus. Tol ajal ma ei teadnud, et teie uuringud viivad teist teed pidi Sanchíseni välja. Ära vaata mind sellise näoga. Kui Gil de Partera mulle sellest rääkis, tundus mulle, et targem on ära oodata, kuni politsei kinnitab, kas me oleme sattunud millelegi, mis on juurdluse seisukohast oluline, või siis on tegu tavalise majanduskuriteoga, millel pole meie juhtumiga mingit seost. Kui oleks selgunud, et valitseb kindel seos, oleksin teile loomulikult kohe teada andnud. Aga teie kaks jõudsite minust ette.”

      „Ma ei saa päris СКАЧАТЬ