P.S. Ma armastan sind. Cecelia Ahern

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õige otsus. Leo nägi ka murtud südamega nii palju vaeva, et teda naerma ajada. Holly pani seda tähele.

      Portmarnockis sõitis ta vanematekodu ette tänava äärde ja hingas sügavalt sisse. Holly oli emale üllatuseks talle hommikul esimese asjana helistanud, et kohtumiseks aeg kokku leppida. Kell oli nüüd pool neli ja Holly istus autos, liblikad kõhus. Kui vanemate paar viimase kuu jooksul tehtud külaskäiku välja arvata, polnud ta perega peaaegu üldse aega veetnud. Ta ei igatsenud tähelepanu, mida neilt saaks, sest sellega kaasneks puurivate küsimuste laviin tema enesetunde ja selle kohta, mida ta kavatseb ette võtta. Ent nüüd oli aeg see hirm kõrvale heita. See on tema perekond.

      Holly vanematekodu asus Portmarnocki ranna vastas, kus sinine lipp andis aimu vee puhtusest. Ta parkis auto ja vahtis üle tee mere poole. Ta oli elanud siin sünnist saati kuni päevani, mil oli Gerryga kokku kolinud. Talle oli meeldinud ärgata kaljudesse laksuva mere ja kajakate äreva kisa peale. Meri oli olnud suurepärane eesaed, eriti suvel. Sharon oli omal ajal elanud nurga taga ja suve palavamatel päevadel olid nad randa läinud, parimad hilbud seljas, et otsida kõige nägusamaid noormehi. Holly ja Sharon olid teineteise täielikud vastandid: Sharonil olid pruunid juuksed, hele nahk ja suured rinnad, Hollyl blondid juuksed, tõmmum nahk ja väikesed rinnad. Sharon oli vali, hõikas poisse ja kutsus neid ligi. Holly püsis vait ja flirtis pilguga, keskendudes oma lemmikule, ega pööranud pilku, kui noormees seda märkas. Holly ja Sharon polnud tegelikult sellest peale kuigi palju muutunud.

      Holly ei kavatsenud kauaks jääda, tal oli plaanis vaid veidi juttu ajada ja ümbrik kaasa võtta. Ta oli nõuks võtnud lõpetada selle piinava mõistatamise, et mis seal küll olla võib. Ta hingas sügavalt sisse, vajutas uksekellale ja manas kõigile vaatamiseks naeratuse näole.

      „Tere, kullake! Tule sisse, tule sisse,” ütles ema, näol talle omane soe ja armastav ilme, mis tekitas Hollys iga kord tahtmise talle musi anda.

      „Tere, ema. Kuidas läheb?” Holly astus tuppa ja tundis tuttavat kodu lõhna. „Oled üksi?”

      „Jah, su isa on Declaniga väljas, nad ostavad tema tuppa värvi.”

      „Ära ütle, et ta elab ikka veel sinu ja isa rahakoti peal!”

      „Noh, isa omal võib-olla küll, aga minu omal kindlasti mitte. Ta käib nüüd öösiti tööl, nii et vähemalt on tal veidi taskuraha. Kuigi me ei näe, et sellest sentigi siia kuluks,” itsitas ema ja suunas Holly kööki, kus pani kannu tööle.

      Declan oli Holly noorim vend ja pere pesamuna, nii et emal ja isal oli ikka veel tunne, et peaks poissi poputama. Kuid nende „beebi” oli nüüd kahekümne kahene, õppis kolledžis filmiproduktsiooni ja kõndis pidevalt ringi, video­kaamera näpus.

      „Mis tööd ta nüüd teeb?”

      Ema pööritas silmi. „Ta liitus mingi bändiga. The Orgasmic Fish, ütlevad nad vist enda kohta, või midagi sellist. Mul on neist juttudest kõrimulguni, Holly. Ma lähen hulluks, kui ta kavatseb veel kord rääkida sellest, kes kõik esinemistel kohal olid ja neile lepingut lubasid ja kui kuulsaks nad kunagi saavad.”

      „Vaene Deco. Ära muretse, küll ta lõpuks midagi leiab.”

      „Ma tean, ja see on naljakas, sest kõigist mu kallitest lastest on tema see, kelle pärast ma kõige vähem muretsen. Küll ta leiab oma tee.” Nad võtsid tassid elutuppa kaasa ja seadsid end televiisori ette istuma. „Sa näed hea välja, kullake. Mulle meeldib su soeng. Huvitav, kas Leo mulle ka kunagi soengu teeks või olen ma tema stiilide jaoks liiga vana?”

      „Noh, kuni sa ei taha Jennifer Anistoni soengut, pole hullu.” Seejärel rääkis Holly emale salongis käinud naisest ja nad olid mõlemad naerust kõveras.

      „Ma ei taha Joan Collinsi välimust, nii et hoian temast pigem lihtsalt eemale.”

      „Mõistlik.”

      „Oled endale ehk mõne töökoha ka leidnud?” Ema häälest polnud tabada midagi erilist, ent Holly teadis, et ta lausa kibeles teada saama.

      „Ei, veel mitte, ema. Kui aus olla, siis ma pole veel otsimagi hakanud. Ma ei tea täpselt, mida ma teha tahaksin.”

      „Sul on õigus,” noogutas ema. „Võta rahulikult ja mõtle järele, mis sulle meeldib, sest muidu leiad endale ruttu töökoha, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi, nii nagu viimane kord.” Holly jaoks oli see üllatus. Tegelikult suutsid kõik teda viimastel päevadel üllatada. Võib-olla polnudki probleem kogu ülejäänud maailmas, vaid temas eneses.

      Viimati oli Holly töötanud advokaadibüroos ühe halastamatu väikese tõpra sekretärina. Ta sunniti töölt lahkuma, kui see hälvar ei suutnud mõista, et Holly vajas töölt vaba aega, et oma sureva abikaasaga koos olla. Nüüd pidi ta endale uue leidma. Töökoha, tähendab. Aga praegu ei suutnud ta hommikuti tööle minekut veel ette kujutada.

      Holly istus emaga mõnusalt lobisedes mitu tundi, kuni leidis eneses lõpuks julgust ümbriku järele pärida.

      „Ai, muidugi, kullake, mul läks täitsa meelest. Ma loodan, et see pole midagi olulist. See on siin juba tükk aega olnud.”

      „Küll ma varsti teada saan.”

      Nad jätsid hüvasti ja Holly tegi võimalikult kiiresti minekut.

      Istunud murule, kust avanes vaade kuldsele liivale, silitas ta ümbrikku oma pihkude vahel. Ema polnud seda kuigi osavalt kirjeldanud, sest tegemist polnud ümbriku, vaid paksu pruuni pakiga. Aadress oli trükitud lihtsale kleepsule, nii et saatjat oli võimatu tuvastada. Kuid mis kõige olulisem: aadressi kohale oli suurelt ja paksus kirjas kirjutatud „NIMEKIRI”.

      Tema sisemuses vallandus tunnete virvarr. Kui see pole Gerrylt, peab Holly viimaks ometi leppima tõsiasjaga, et mees on tema elust lõplikult läinud, ning tuleb hakata mõtlema, kuidas temata elada. Aga kui see on Gerrylt, siis olgugi et tulevik jääks sarnaseks, saaks ta vähemalt mõnest värskest mälestusest kinni haarata. Mälestusest, millest peaks jaguma kogu eluajaks.

      Holly rebis paki värisevate sõrmedega lahti. Ta pööras selle teistpidi ja raputas sisu välja. Pakist kukkus välja kümme pisikest ümbrikku, mida võiks leida lillebuketi küljest, igale erinev kuu peale kirjutatud. Holly süda hüppas, kui ta ümbrikute kuhja all paberilehel tuttavat käekirja märkas.

      See oli Gerrylt.

      VIIES PEATÜKK

      Holly hoidis hinge kinni ja luges Gerry sõnu, silmis pisarad ja süda rinnus pekslemas, olles kogu aeg teadlik, et inimene, kes oli leidnud aega talle kirjutada, ei saa seda enam kunagi teha. Ta tõmbas sõrmedega üle Gerry käekirja, teades, et mees oli olnud viimane inimene, kes seda lehekülge puudutas.

      Kallis Holly!

      Ma ei tea, kus sa oled või millal seda täpsemalt loed. Loodan vaid, et sinuga on kõik hästi ja oled hea tervise juures. Sosistasid mulle hiljuti, et ei suuda üksi edasi elada. Suudad küll, Holly.

      Sa oled tugev, vapper ja elad selle üle. Jagasime ilusaid ühiseid aegu ja sa tegid mu elu ... Sina tegidki minu elu. Ma ei kahetse midagi.

      Aga ma olen sinu elus vaid peatükk – neid saab olema palju. Pea meeles meie ilusaid mälestusi, aga ära karda uusi luua.

      Aitäh, et tegid mulle seda au ja olid minu abikaasa. Olen kõige eest СКАЧАТЬ