P.S. Ma armastan sind. Cecelia Ahern

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mida sa tegid? Ma koputasin juba terve igaviku!”

      Holly vaatas väljas ringi, ikka veel mitte täielikult teadvuse juures. Väljas oli valge ja pisut jahe – küllap hommik.

      „Noh, kas sa mind sisse ei kutsugi?”

      „Jah, Sharon, vabandust. Jäin diivanil tukkuma.”

      „Jumal küll, sa näed kohutav välja, Hol.” Sharon vaatas teda ja tõmbas siis sõbranna oma embusesse.

      „Vau, tänks.” Holly pööritas silmi ja üritas ust kinni tõmmata. Sharon oli alati otsekohene olnud, aga just sellepärast Holly teda nii väga armastaski. See oli ka põhjus, miks Holly polnud Sharoniga viimase kuu jooksul kohtunud. Ta ei tahtnud tõde kuulda. Ta ei tahtnud kuulda, et peab eluga edasi minema, ta tahtis lihtsalt ... Ah, ta ei teadnudki õieti, mida ta tahtis. Ta oli ka õnnetuna rahul. See tundus kuidagi õige.

      „Issand, kui umbne siin on! Millal sa viimati tuulutasid?” Sharon marssis majas ringi, avas aknaid ning korjas tühje tasse ja taldrikuid kokku. Ta viis need kööki, tõstis nõude­pesumasinasse ja jätkas siis koristamisega.

      „Oi, sa ei pea seda tegema, Sharon,” hakkas Holly innutult vastu. „Ma teen ise ...”

      „Millal? Järgmisel aastal? Ma ei taha, et sa elad nagu räpakoll ja meie, ülejäänud, teeskleme, nagu ei märkaks seda. Äkki käid üleval duši all ja kui alla tuled, joome tassikese teed?”

      Dušš. Millal ta end üldse viimati pesi? Sharonil oli õigus, ta nägi kindlasti rõve välja, juuksed rasvased, värv välja kasvanud, must hommikumantel seljas. Gerry oma. Aga seda ei kavatsenud ta ealeski pesta. Holly tahtis, et mantel oleks just selline, nagu Gerryst jäi. Kahjuks hakkas mehe lõhn juba kaduma, asendudes tema enda tuntava lehaga.

      „Olgu, aga piima pole. Ma pole sattunud ...” Holly tundis häbi, et polnud maja ja enda eest hoolitsenud. Ta ei kavatsenud lasta Sharonil külmkappi piiluda, muidu saadaks naine ta kindla peale hullarisse.

      „Tadaa!” hüüatas Sharon, hoides kotti, mida Holly polnud teda sisse lastes märganudki. „Ära muretse, selle eest on hoolt kantud. Paistab, et sa pole nädalaid söönud.”

      „Aitäh, Sharon.” Hollyl tõusis klomp kurku ja pisarad silmi. Sharon oli tema vastu nii hea.

      „Hoia kinni! Ei mingeid pisaraid täna! Ainult lõbu, naer ja üleüldine rõõm, mu kulla sõbrake. Nüüd aga ruttu duši alla!”

      Trepist alla kõndides tundis Holly end taas peaaegu inimesena. Ta kandis sinist pükskostüümi ja laskis pikkadel blondidel (juurte juurest pruunidel) juustel vabalt õlgadele langeda. Kõik alumise korruse aknad olid pärani ja jahe tuul vuhises läbi Holly pea. See tundus kõiki halbu mõtteid ja hirme surmavat. Ta naeris võimaluse üle, et emal võis lõpuks siiski õigus olla. Holly naasis reaalsusse ja ahhetas majas ringi vaadates. Ta ei saanud ära olla kauem kui pool tundi, aga Sharon oli selle ajaga juba koristanud, poleerinud, tolmu imenud, patju sopsutanud, pesnud ja igasse tuppa õhuvärskendajat lasknud. Ta jõudis surisemist jälitades kööki, kus Sharon pliiti küüris. Töötasapinnad särasid ning kroomist kraanid ja nõrutusrest läikisid puhtusest.

      „Sharon, sa oled tõeline ingel! Ma ei suuda uskuda, et sa seda kõike tegid. Ja nii ruttu!”

      „Hah! Sa olid ära kauem kui tund aega. Hakkasin juba mõtlema, et äkki läksid torust alla. See oleks täitsa tõenäoline, kui sinu suurust vaadata.” Ta silmitses Hollyt pealaest jalatallani.

      Tund aega? Holly oli end taas kord unistama unustanud.

      „Olgu, niisiis, ma tõin köögi- ja puuvilju, juustu, jogurteid ja loomulikult piima ka. Ma ei tea, kus sa makarone ja konserve hoiad, nii et panin need lihtsalt sinna. Aa, ja külmkapis on natuke mikrokas soojendatavaid toite ka. Sellest peaks mõneks ajaks piisama, aga sind vaadates võiks uskuda, et sellest piisab terveks aastaks. Kui palju sa alla oled võtnud?”

      Holly heitis pilgu oma kehale. Tema pükskostüüm oli pepu juurest kottis ja vööpael kõige kitsamas augus, ent lötendas ikka puusadel. Ta polnud kaalukaotust tähelegi pannud.

      Sharon tõi ta tagasi maa peale: „Tee kõrvale on küpsiseid ka. Jammie Dodgersid, su lemmikud.”

      Rohkem polnudki vaja. Seda kõike oli Holly jaoks liiga palju. Jammie Dodgersid olid kirsiks tordil. Ta tundis põskedel pisaraid. „Oh Sharon,” nuttis ta, „suur aitäh sulle. Sa oled minu vastu nii hea ja mina olin nii väga kohutavalt jobu sõbranna.” Ta istus laua taha ja võttis Sharoni käe pihku. „Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin.” Sharon istus vaikides Holly vastas ja lubas tal jätkata. Seda oligi Holly peljanud, teiste ees murdumist, olgu olukord missugune tahes. Kuid ta ei tundnud piinlikkust. Sharon rüüpas kannatlikult teed ja hoidis tema kätt, nagu see oleks tavaline. Lõpuks said pisarad otsa.

      „Aitäh.”

      „Ma olen su parim sõbranna, Hol. Kui mina sind ei aita, kes siis?” sõnas Sharon, pigistades ta kätt ja naeratades julgustavalt.

      „Peaksin ennast vist ise aitama.”

      „Phäh!” turtsatas Sharon, rehmates hukkamõistvalt käega. „Oled valmis, kui oled. Ära pane neid tähele, kes väidavad, et kuu ajaga peaks kõik tagasi oma rööpasse loksuma. Pealegi, leinamine on osa enda aitamisest.”

      Ta oskas alati õigeid asju öelda.

      „Jah, noh, seda ma olen palju teinud. Olen end tühjaks leinanud.”

      „Ei või olla!” sõnas Sharon vastikust teeseldes. „Ja mees sai alles kuu aega tagasi mulla alla.”

      „Ah lõpeta! Aga seda hakatakse päris palju ütlema, kas pole?”

      „Võimalik, aga käigu nad kukele. Maailmas on rõõmu taasavastamisest hullemaidki patte.”

      „Vist jah.”

      „Luba mulle, et sa hakkad sööma.”

      „Luban.”

      „Aitäh, et läbi tulid, Sharon. Väga tore oli juttu ajada,” sõnas Holly, kallistades oma sõbrannat tänulikult. „Mul on juba palju parem olla.”

      „Tead, inimeste seltskond on hea, Hol. Sõbrad ja pere saavad aidata. Noh, tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis sinu pere võib-olla mitte,” naljatas ta, „aga me ülejäänud küll.”

      „Jah, ma mõistan seda nüüd. Arvasin lihtsalt, et saan kõige­pealt ise hakkama.”

      „Luba, et helistad. Või lähed vähemalt mõnikord välja.”

      „Luban.” Holly pööritas silmi. „Räägid juba nagu mu ema.”

      „Me lihtsalt hoolime sinust. Olgu, näeme peagi,” ütles Sharon teda põsele suudeldes, „ja SÖÖ!” lisas sõbranna, susates Hollyle ribidesse.

      Holly lehvitas Sharonile, kui too minema sõitis. Oli juba peaaegu pime. Nad olid veetnud päeva vanade aegade üle naerdes ja naljatades, nuttes, siis jälle naerdes ja seejärel taas nuttes. Sharon jagas temaga seda kõike enda vaatevinklist. Holly polnud isegi mõelnud sellele, et Sharon ja John kaotasid oma parima sõbra, et tema enda vanemad kaotasid väimehe СКАЧАТЬ