P.S. Ma armastan sind. Cecelia Ahern

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Holly alustas reede hommikut varajase ärkamisega. Olgugi et ta oli optimistlikult voodisse heitnud, olles eesootava üle põnevil, rabas karm reaalsus teda taas. Ta ärkas jälle tühjas voodis, vaikses majas, ent toimunud oli väike läbimurre. Ta ärkas esimest korda üle kuu aja, ilma et telefon oleks pidanud helisema. Ta klaaris mõtteid, nagu igal hommikul, ja nentis, et viimased kümme tundi meeli köitnud unenäod temast ja Gerryst koos just ainult seda olidki: unenäod.

      Holly käis duši all ja riietus mugavalt oma lemmikteksastesse, tossudesse ja beebiroosasse särki. Sharonil oli tema kaalu suhtes õigus olnud: varem liibuvad teksad püsisid nüüd üksnes tänud vööle üleval. Ta kirtsutas oma peegelpildi peale nina. Ta nägi inetu välja. Tumedad sõõrid silme all, katkised ja näritud huuled, kohutav soeng. Esimene asjana tuli juuksurisse minna ja palvetada, et nad saavad ta vahele võtta.

      „Jeebus küll, Holly!” hüüatas tema stilist Leo. „Mihuke sa välja näed! Tehke ruumi! Tehke ruumi! Mul on siin kriitilises seisundis naine!” Ta tegi Hollyle silma ja lükkas inimesi oma tee pealt eest. Mees tõmbas tooli välja ja suunas Holly istuma.

      „Aitäh, Leo. Tunnen end nüüd täiega pandavana,” pomises Holly, üritades peediks värvunud nägu peita.

      „Noh, pole põhjust, sest sa oled ribadeks. Sandra, sama segu nagu ikka, Colin, too fooliumi, Tania, too ülevalt see väike võlukotike … aa, ja ütle Willile, et ärgu hakaku lõunale minekuga vaeva nägema, ta võtab minu kella kaheteistkümnese.” Leo käsutas kõiki, vehkides kätega, nagu käsil oleks elu päästev operatsioon. Võib-olla oligi.

      „Oi, anna andeks, Leo, ma ei tahtnud su päeva sassi lüüa.”

      „Muidugi tahtsid, kullake, miks sa muidu siia reedel keset lõunat sisse sadasid, ilma et oleks eelnevalt aja kinni pannud? Et aidata maailmas rahu luua?”

      Holly näksis süüdlaslikult huult.

      „Ah, aga ainult sinu nimel, kullake.”

      „Aitäh.”

      „Kuidas sul läinud on?” Ta potsatas oma kõhna tagumikuga letile, näoga Holly poole. Leo oli vast juba viiekümnene, ent ei paistnud päevagi vanem kui kolmkümmend. Tema meekarva juuksed sobitusid meekarva nahaga ja ta käis alati nii täiuslikult riides. Sellest piisas, et iga naine end tema kõrval kehvasti tunneks.

      „Kohutavalt.”

      „Jah, paistab välja.”

      „Aitäh.”

      „Noh, vähemalt on sul siit välja astudes ükski asi korras. Ma tegelen soengute, mitte südametega.” Holly naeratas tänulikult selle kummalise lähenemise peale, millega mees oma mõistmist väljendas.

      „Aga jeebus küll, Holly, kui sa uksest sisse astusid, kas nägid salongi ees silti „Võlukunstnik” või „Juuksur”? Sa oleks pidanud nägema, millisena üks naine täna kohale ilmus. Vana tibi. Arvan, et kuuekümnest ei jäänud palju puudu. Ulatas mulle ajakirja, mille esikaanel oli Jennifer Aniston. „„Tahan selline välja näha,” ütles ta.”

      Holly naeris mehe imiteerimise peale. Ta jäljendas üheaegselt nii näoilmet kui käte liigutusi.

      „No selle peale ma ütlesin: „Vai jummel, ma olen juuksur, mitte ilukirurg. Sa saad selline välja näha vaid siis, kui lõikad selle pildi välja ja klammerdad endale pähe.””

      „Ei! Leo, sa ju ei öelnud talle nii?” Holly suu vajus üllatusest ammuli.

      „Muidugi ütlesin! Sellele naisele oli vaja seda öelda – muidugi, see oli ju abiks? Vuhverdada siia kohale, ise riides nagu teismeline. Milline ta küll oli!”

      „Aga mida ta ütles?” Holly pühkis naerust pisaraid. Ta polnud juba kuid sedasi naernud.

      „Lappasin ajakirja ja leidsin sealt kena pildi Joan Collinsist. Ütlesin, et hoopis see on tema masti. Ta paistis sellega rahul olevat.”

      „Leo, ta ei julgenud tõenäoliselt öelda, et see ei meeldi talle.”

      „Ah, keda huvitab? Mul on piisavalt sõpru.”

      „Imestan küll,” naeris Holly.

      „Ära liiguta,” käsutas Leo. Ta oli ühtäkki hirmus asjalik, huuled keskendumisest kokku surutud, ja harutas Holly salke, et neid värvimiseks ette valmistada. Sellest piisas, et Holly jälle naerma purskaks.

      „Ära jama, Holly,” ütles Leo meeleheitlikult.

      „Ma ei saa sinna midagi parata, Leo. Ise sa ajasid mu käima ja nüüd ma ei saa pidama ...”

      Leo jättis oma tegevuse pooleli ja jälgis naist lõbustatult. „Ma arvasin alati, et sa oled opakas. Mitte keegi ei kuula mind.”

      Holly naeris veelgi kõvemini. „Anna andeks, Leo. Ma ei tea, mis mul viga on, ma lihtsalt ei saa pidama.” Holly kõht valutas naermisest ja ta oli vägagi teadlik neist uudis­himulikest pilkudest, mida ta endale tõmbas, kuid ei saanud tõesti midagi parata. Tundus, nagu kogu viimaste kuude jagu rõõmu oleks korraga paisu tagant välja pääsenud.

      Leo toetas taguotsa töötasapinnale ja jälgis naist. „Sa ei pea vabandama, Holly. Naera, palju tahad. Tead ju küll, mida öeldakse: see teeb südamele head.”

      „Oi, ma pole ammu niimoodi naernud,” luksatas Holly.

      „Noh, sul pole vist naermiseks eriti põhjust ka olnud,” naeratas mees kurvalt. Ka Leole oli Gerry südamelähedane olnud. Nad narrisid teineteist, mil iganes kohtusid, kuid teadsid alati, et see oli ainult lõbu pärast. Leo jättis unistamise, sasis mänglevalt Holly juukseid ja andis talle pealaele musi. „Aga sinuga saab kõik korda, Holly Kennedy,” kinnitas ta naisele.

      „Aitäh, Leo,” ütles Holly rahunedes ja mehe murest liigutust tundes. Leo asus uuesti tema juuste kallale ja manas ette oma naljaka keskenduva näoilme ning Holly prahvatas jälle naerma.

      „Naera aga, Holly, oota ainult, kuni sul kogemata kogu pea triibuliseks värvin. Küll siis näeme, kes viimasena naerab.”

      „Kuidas Joe’l läheb?” küsis Holly, soovides teemat vahetada, et ennast rohkem mitte häbistada.

      „Ta jättis mu maha,” lausus Leo, lükates jalaga ägedalt tooli hooba ja saates Holly kõrgemale, nii et naine jõnksatas järsult istmel.

      „Oi-oi, Le-eo, m-m-mul on niiii kah-juuu. Te olite koos niiii nunnuuuud.”

      „Jah, noh, preilike, enam me niiii nunnuuuud pole. Ta vist käib kellegi teisega väljas. Igatahes. Ma kavatsen lisada kaht eri tooni blondi: kuldset ja seda, mis sul ennegi oli. Muidu läheb vasekarva, aga seda ma teen ainult oma prostituutidest klientidele.”

      „Leo, mul on kahju. Kui tal üldse mõistust peas on, siis küll ta saab aru, millest ilma jääb.”

      „Tal arvatavasti pole mõistust, nii et jah. Läksime kaks kuud tagasi lahku ja talle pole see veel kohale jõudnud. Või hoopis on ja tal on hea meel. Mul on kõrini, mulle aitab meestest. Hakkan heteroks.”

      „See on küll kõige lollim jutt, mida ma kuulnud olen ...”

      Holly СКАЧАТЬ