Postskriptum. Cecelia Ahern

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei suuda podcast’i edu üle rõõmu tunda. Ma soovin, et mitte keegi ei oleks seda kuulanud, et ma ei oleks selles üleüldse osalenud. Ma ei taha Gerry kirjadest enam mitte kunagi rääkida.

      Gabriel elab Glasnevinis ühekordses Victoria stiilis ridaelamus, mille ta on hoole ja armastusega endale sobivaks renoveerinud. Ta kodu on hubane ja eklektiline ning, erinevalt minu omast, õhkub sellest iseloomu. Lamame pehmel villasel vaibal laiutaval hiigelsuurel sametist kott-toolil ja joome punast veini. Elutuba asub maja keskel ja nii voogab katuseaknast meile peale päevavalgus, olgugi et veebruarikuiselt kahvatu. Gabrieli mööbel on segu modernsest ja antiiksest; segu kõigest, mis talle aja jooksul meeldinud ja kogunenud on. Igal esemel on oma lugu, isegi, kui see ei ole liigutav või ei oma mingit väärtust, kuid iga ese tuleb kusagilt. Toa keskmes on kamin. Telekat tal ei ole. Selle asemel kuulab ta meelelahutuseks kahtlase väärtusega muusikat oma armastatud plaadimängijast või loeb raamatuid oma külluslikust raamatukollektsioonist. Hetkel on tal käsil kunstiraamat pealkirjaga “Kakskümmend kuus bensiinijaama”, mis koosneb USA bensiinijaamade must-valgetest fotodest. Meeleolu loob Ali Farka Touré, Mali laulja ja kitarrist. Imetlen katuseaknast paistvat õhtutaevast. Kõik on suurepärane, tõepoolest suurepärane. Ta on täpselt see, mida ma vajan, just siis, kui ma seda vajan.

      “Millal maja vaatamas käima hakatakse?” küsib ta. Kokkukolimise otsusest on möödas rohkem kui kuu aega ja on näha, et ta hakkab asjade aeglase kulgemise pärast kannatamatuks muutuma. Podcast’ist peale on mu tähelepanu olnud mujale suunatud.

      Mu maja ei ole veel ametlikult müügis, kuid ma ei suuda seda talle tunnistada, nii et ütlen selle asemel: “Maakler tuleb homme minuga kohtuma.” Tõstan pead, et veini lonksata, ja asetan selle siis ta rinnale, kus on sellele möödunud katsumusterohke päeva järel ainuõige koht. “Siis oled sa minu, ainult minu,” naeran ma maniakaalselt.

      “Ma olen juba praegu sinu. Muide, ma leidsin selle.” Ta asetab oma klaasi põrandale ja võtab kamina kõrval olevate raamatukuhilate vahelt käkrus ümbriku.

      “Ahjaa, aitäh.” Murran selle kokku ja topin oma selja taha.

      “Mis see on?”

      “Üks tüüp kuulis mind poes rääkimas. Ta arvab, et ma olen seksikas lesk ja andis mulle oma numbri.” Võtan tõsisel ilmel lonksu veini.

      Gabrieli kulmukortsutus ajab mind naerma.

      “Üks naine podcast’i salvestuse publiku hulgast tahab, et ma oma lugu edasi räägiksin. Ta käib mulle muudkui pinda, et ma veel mõne ürituse teeksin või raamatu kirjutaksin.” Naeran jälle. “Mingi pealetükkiv rikas proua, keda ma isegi ei tunne. Olen talle juba öelnud, et ma ei ole huvitatud.”

      Gabriel silmitseb mind huviga. “Ma kuulasin seda üks päev autos. Sa rääkisid väga liigutavalt. Olen kindel, et su sõnad aitasid paljusid inimesi.” See on esimene kord, mil ta podcast’i kohta midagi positiivset ütleb. Ma ei usu, et mu sõnades talle midagi uut oli, suhte alguses veetsime me suure osa ajast teineteise hingedes tuhnides, et teineteist intiimselt tundma õppida, kuid nüüd tahan ma selle kõik selja taha jätta.

      “Ma tegin kõigest Ciarale teene.” Lükkan ta komplimendi tagasi. “Ära muretse, ma ei hakka elukutseliselt oma eksabikaasast kõnelema.”

      “Ma ei muretse selle pärast, et sa tast räägid, vaid selle pärast, kuidas selle pidev läbielamine sulle võib mõjuda.”

      “Seda ei juhtu.”

      Ta nihutab end lähemale ja põimib käe mulle ümber, eeldan, et kallistamiseks, kuid käsi poeb mu selja taha ja haarab hoopis ümbriku. Ta võtab selle oma kätte.

      “Sa ei ole seda avanud. Kas sa tead, mis seal sees on?”

      “Ei. Sest mind ei huvita.”

      Ta silmitseb mind teraselt. “Huvitab küll.”

      “Ei huvita. Muidu oleksin ma selle lahti teinud.”

      “Justnimelt huvitab. Muidu oleksid sa selle lahti teinud.”

      “Midagi olulist ei saa see nagunii olla, ta tõi selle mulle mitu nädalat tagasi. Ma olin selle täiesti ära unustanud.”

      “Las vähemalt mina vaatan siis.” Ta rebib ümbriku ääre katki.

      Proovin selle ta käest ära tõmmata, kuid pillan hoopis veini vaibale. Ronin ta käte vahelt välja, ajan end oiates kott-toolist püsti ja kiirustan kööki lapi järele. Lappi kraani all märjaks tehes kuulen, kuidas ta ümbrikut lahti käristab. Mu süda peksleb. Okkad hakkavad jälle päid püsti ajama.

      “Proua Angela Carberry. PS. Ma armastan Sind klubi,” loeb ta kõva häälega.

      “Misasja?!”

      Ta tõstab kaardi õhku ja ma liigun talle lähemale, et seda lugeda. Vesi niriseb märjast lapist talle õla peale.

      “Holly.” Ta nihkub ärritunult eemale.

      Võtan kaardi enda kätte. Elegantse trükiga väike visiitkaart. “PS. Ma armastan Sind klubi,” loen ma kõva häälega, tundes ühtaegu uudishimu ja raevu.

      “Mida see peaks tähendama?” küsib ta õlalt vett kuivatades.

      “Mul pole õrna aimugi. Tähendab, ma tean, mida “PS. Ma armastan sind” tähendab, aga … kas ümbrikus on veel midagi?”

      “Ei, ainult see visiitkaart.”

      “Mul on sellest jamast kõrini. See on nagu ahistamine juba.” Haaran diivanilt oma telefoni ja kõnnin tast eemale, et privaatsust saada. “Või plagiaat.”

      Ta naerab mu järsu tujumuutuse üle. “Sa oleksid pidanud selle kirja panema, et see saaks mingitki moodi plagiaadiga sarnaneda. Ära taga liiga karm ole, Holly.” Ta süveneb oma kunstiraamatusse.

      Telefon kutsub pikka aega. Trummeldan sõrmedega vastu lauda, koostades oma peas kärsitult resoluutset dialoogi sellest, kuidas ta peab mind kohe rahule jätma, kogu selle loo ära unustama ja oma asjadega tegelema. Mu viha aina kasvab iga kutsumisega. Olen just kõnet katkestamas, kui kuulen viimaks mehehäält vastamas.

      “Halloo?”

      “Tere. Kas ma saaksin palun Angela Carberryga rääkida?”

      Tunnetan endal Gabrieli pilku. Loen ta suu liigutustest “ole viisakas”. Keeran talle selja.

      Mehe hääl kostab summutatult, nagu ta oleks telefoni suu juurest eemale liigutanud. Kuulen taustal hääli ega ole kindel, kas ta räägib minu või nendega.

      “Halloo? Kas te kuulete mind?”

      “Jah, jah. Ma kuulen. Aga Angelat ei ole siin. Teda ei ole enam. Ta suri täna hommikul.”

      Mehe hääl murdub.

      “Matusekorraldajad on praegu koos minuga siin. Me alles planeerime seda, nii et mul ei ole teile veel mingit informatsiooni anda.”

      Pidurdan kõigest väest, veeren kraavi, viha variseb kokku ja süttib põlema. Üritan hinge tõmmata.

      “Mul on kahju. Mul on nii kahju,” lausun ma. Istun toolile ja märkan, СКАЧАТЬ