Postskriptum. Cecelia Ahern

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma tuntud disainerite rõivad, kotid ja ehted, olles seega üks peamistest põhjustest, miks Harakas saab üleüldse eksisteerida. Ciara ütleb naljaga, et talle tundub, et Angela ostab asju puhtalt selleks, et neid annetada. Ta näeb stiilne välja, nagu alati. Süsimust paksu tukaga poisipea, kiitsakas kehaehitus, kaelas pikad pärlid, mis langevad siidkleidi ette seotud lehvile.

      “Angela, nii armas sinust, et sa tulid.” Avastan jahmatusega, et ta sirutub minu poole ja haarab mind oma embusse.

      Näen üle ta õla, kuidas ka Ciara silmad tõmbuvad suureks selle tavapäraselt vaoshoitud naise üllatava õrnusepuhangu peale. Tunnetan läbi riiete Angela luidrat keha, kui ta mind tugevasti kallistab. Päris mitmel korral on ta riidekastid isiklikult poodi toimetanud – jalanõud originaalkarpides, käekotid originaalpakendites – ja meile täpselt öelnud, millisele riiulile me mida peaksime panema ja kui palju raha millegi eest küsima, ootamata sentigi vastutasuks. Seni on temast jäänud üpris ligipääsmatu mulje, ta ei ole tundunud impulsiivse inimesena või kellenagi, kes otsiks füüsilist kontakti. Kui ta mind oma embusest lahti laseb, on ta silmad veekalkvel. “Sa pead seda sagedamini tegema, sa pead seda lugu rohkemate inimestega jagama.”

      “Oi ei,” vastan ma naerdes. “See oli ühekordne üritus, peamiselt selleks, et mu õde mind rahule jätaks.”

      “Aga sa ju ometigi taipad?” küsib Angela üllatunult.

      “Taipan mida?”

      “Kui mõjuvõimas su lugu on. Mida sa inimestele teinud oled, kuidas sa oled iga viimset kui südant selles ruumis puudutanud.”

      Märkan piinlikkusega, et tema taha on kogunenud järjekord inimestest, kes kõik minuga vestelda soovivad.

      Ta krabab mu käest ja pigistab seda natuke liiga tugevasti. “Sa pead oma lugu veel jutustama.”

      “Ma hindan su toetust, Angela, kuid olen selle kord läbi elanud, olen seda kord inimestega jaganud ja nüüd tahan ma selle selja taha jätta.”

      Mu sõnad ei ole karmid, kuid märkan enda juures jäikust, mida ei oleks eeldanud. Otsekui oleksin üheainsa hetkega üle kogu keha teravad, torkivad okkad kasvatanud. Angela lõdvendab kohe haaret mu käe ümber, nagu oleksid mu okkad teda torganud. Hetk hiljem, meenutades, kus ta viibib ja et on veel inimesi, kes minuga rääkida tahavad, laseb ta vastumeelselt mu käest lahti.

      Ta käsi on läinud, mu okkad haihtuvad, kuid miski ta näpistavast haardest jääb minuga nagu sinikas.

      Ronin Gabrieli kõrvale voodisse. Kogu tuba keerleb ringi, sest jõin Ciara ja emaga Ciara korteris, mis asub otse poe kohal, liiga kaua ja liiga palju veini.

      Gabriel keerab minu poole ja avab silmad. Ta silmitseb mind hetke ja muigab siis, nähes mu seisukorda.

      “Oli tore õhtu?”

      “Kui ma peaksin kunagi soovima veel midagi sellist teha … ära luba mind,” sosistan ma, pigistades silmi kinni ja üritades ringi käivat pead ignoreerida.

      “Nõus. Aga sa tegid selle ära. Peaksid aasta õe tiitli saama, võib-olla saad isegi palgakõrgendust.”

      Turtsatan naerda.

      “See on nüüd läbi.” Ta sirutub mu poole ja suudleb mind.

      4

      “Holly!” Ciara karjub veel kord mu nime. Ta hääletoon on muundunud kannatlikust mureliku ja viimaks vihase röögatuseni. “Kus kurat sa oled?”

      Olen laoruumis kastide taga. Peaks vist mainima, et ma kükitan. Samuti peaks vist mainima, et olen endale mõned riided telgi kombel üle pea tõmmanud. Võib vist öelda, et ma peidan end.

      Tõstan pilgu ja näen Ciara pead riiete vahelt sisse piilumas.

      “Mida kuradit? Kas sa peidad ennast?”

      “Ei. Nalja teed või.”

      Ta põrnitseb mind, ta ei usu mind. “Ma olen sind sada aastat hüüdnud. Angela Carberry otsis sind, ta soovis tungivalt sinuga rääkida. Ütlesin talle, et oled arvatavasti kohvile läinud. Ta ootas viisteist minutit. Sa tead küll, milline ta on. Mida paganat, Holly? Sinu pärast jäi mulje, et ma ei teadnud isegi seda, kus mu enda töötaja viibib, mida ma ei teadnudki.”

      “Noh, nüüd siis tead. Mul on kahju, et mul ei õnnestunud temaga rääkida.” Podcast’i salvestamisest on möödas kuu aega ja Angela Carberry katsed mind oma lugu jagama panna on minu meelest võtnud jälitamise mõõtmed. Tõusen püsti ja sirutan oiates jalgu.

      “Mis sinu ja Angela vahel toimub?” küsib Ciara murelikult. “Kas see on kuidagi poega seotud?”

      “Ei, üldse mitte. Ei midagi poega seotut, ära muretse. Kas ta pole mitte just uut kotitäit riideid toonud?”

      “Vintage Chanel,” vastab Ciara kergendunult. Kuid kohe valdab teda jälle segadus. “Aga milles siis asi on? Miks sa end tema eest peidad? Ära loodagi, et ma ei ole märganud – sa käitusid eelmisel nädalal, kui ta siin käis, täpselt samamoodi.”

      “Sa oskad temaga poes paremini hakkama saada. Ma ei tunne teda. Minu meelest ta on väga pealetükkiv.”

      “Ta ongi pealetükkiv ja tal on selleks igasugune õigus, ta annab meile tuhandeid eurosid väärt kraami. Ma demonstreeriksin ta kaelakeed iseenda alasti kehal mehaanilise pulli seljas istudes, kui ta seda sooviks.”

      “Seda ei soovi nüüd küll keegi.” Pressin end temast mööda.

      “Ma tahaksin väga seda näha,” hõikab Mathew teisest ruumist.

      “Ta palus mul selle sulle üle anda.” Ciara ulatab mulle ümbriku.

      Miski selle juures tekitab minus ebamugavust. Mul on ümbrikutega oma lugu. See ei oleks kuue aasta jooksul küll esimene kord, mil ma ümbriku avaksin, kuid mul on selle konkreetse ümbriku suhtes eelaimus. Eeldan, et ümbrikus on kutse kõnelda leinast mõnel Angela korraldatud naistelõunal või midagi muud taolist. Ta on mitmeid kordi küsinud, kas ma ei tahaks oma “kõnega” jätkata või raamatut kirjutada. Iga kord poodi tulles on ta mulle mõne üritusekorraldaja või kirjastaja numbri andnud. Paaril esimesel korral tänasin ma teda viisakalt, kuid viimasel korral panin ta suu nii otsekoheselt kinni, et ma polnud kindel, kas ta enam kunagi tagasi tuleb. Võtan ümbriku Ciara käest vastu, murran selle kokku ja pistan tagataskusse.

      Ciara jõllitab mulle otsa. Ma vastan talle samaga.

      Ukse vahele ilmub Mathew. “Head uudised. Allalaadimise statistika näitab, et “Kuidas rääkida surmast” on senimaani meie kõige edukam episood! Seda on alla laaditud rohkem kui kõiki teisi kokku. Palju õnne, õekesed.” Ta tõstab mõlemad käed entusiastlikult õhku, et me talle viis pihku viskaksime.

      Jätkame Ciaraga teineteise põrnitsemist. Mina olen vihane, sest ta podcast on teinud minust Angela kinnisidee objekti ja tema on vihane, et ma ta suurimat annetajat teadmata põhjustel pahandan.

      “No kuulge, ärge mind siia tühjade kätega ootama jätke.”

      Ciara lööb talle möödaminnes patsi.

      “Sellist reaktsiooni ma küll ei oodanud,” СКАЧАТЬ